jaoks sujuv ja ladus.
Kõik hoones viibijad teadsid, et Volodin ei võta kellegi juhatusi kuulda, seega tuli valmistuda intervjuu eetrisseandmiseks samal hetkel, kui ta kohale jõuab. Selleks paigutati Novaja Rossia koridoridesse raadiosaatjatega varustatud noormehed ja neiud. Kohe kui limusiinist reipalt väljunud Volodin sisenes majja, hakkas brigaad edastama tema kaaskonna liikumist läbi vestibüüli, suunas nad liftini, mida tema jaoks kinni peeti, ja sealt kuuenda korruse stuudiosse, kus ta oli pärast Venemaa presidendiks saamist viibinud enam kui kakskümmend korda.
Brigaad tegutses tol õhtul asjalikult. Kui Volodin kell 18.17 enesekindlalt kuuenda korruse stuudiosse sisenes, ootas stuudiorežissöör juba teda. Volodin oli lühikest kasvu, kõigest meeter seitsekümmend pikk, kuid asjalik ja energiline nagu kokkusurutud vedru, mis on valmis tumepruunist ülikonnast välja viskuma. Ta möödus kaameratest ning suundus stuudiopersonalilt juhatust ootamata kõhklematult võttekohale. Kõik, mis puudutas tema kaamerasse püüdmist või sel hetkel edastatava saate katkestamist, oli ilmselt stuudio, mitte presidendi probleem.
Produtsent katkestas saatelõigu ja läks üle reklaamile samal hetkel, kui kulisside vahelt ilmus Valeri Volodin. Ehkki katkestusest jäi kõikidele vaatajatele ebaprofessionaalne mulje, oli see kahest halvast väiksem, sest nõnda algas Volodini saatelõik sujuvalt ja segamatult.
Tatjana Moltšanova oli saabunud kõigest kaks minutit enne saatekülalist, kuid ta oli professionaal, eriti selles töölõigus. Ta oli end kopteris jumestanud ja kuulanud teel stuudiosse kolm korda küsimusi, mida produtsent talle ette luges, et ta jõuaks nendeks valmistuda, ning harjutas siis ka võimalikke järgnevaid küsimusi juhuks, kui president Volodinit huvitab ehtne intervjuu.
Ta pidi olema valmis igaks võimaluseks.
Mõnikord võttis Volodin lihtsalt istet, tegi ainult avalduse ja lahkus samas, jättes saatemeeskonna pead murdma, millega täita presidendi esinemiseks eraldatud aeg. Mõnel teisel puhul näis, nagu ei oleks tal kuhugi kiiret, vastas kõikidele Moltšanova küsimustele ning arendas pikki mõttekäike Vene elust ja kultuurist, isegi ilmast ning hokitulemustest. Produtsendid ei söandanud reklaamile üle minna ega alustanud saatekavas ettenähtud programmiga, kui „Valeri Volodini tund” venis ka üle kella seitsme.
Neil ei olnud aimugi, kummas tuju äärmuses on ta täna õhtul, kuid Tatjana ja produtsendid olid valmis mõlemaks võimaluseks.
Kuni Volodin tervitas Tatjana Moltšanovat, kinnitas helitehnik talle mikrofoni kuuerevääri külge. President surus intervjueerijal soojalt kätt, ta oli tundnud Tatjana Moltšanovat juba mitu aastat, Moskva õõnestusblogides levis koguni kuuldusi nende armuloost, kuid need tulenesid pigem mõnest fotost, kus nad koosviibimistel või muudel avalikel sündmustel teineteist süütult kaisutavad, ning muljest, mida põhjustasid naise unistavad silmad ja särav naeratus, millega ta presidendi sõnu kuulas.
Kohe, kui Volodin oli istunud, katkestas uudistesaate produtsent reklaami ja kaamerad suunati stuudiole.
Moltšanova oli tasakaalukas ja esinemiseks valmistunud. Ta rääkis vaatajatele Stanislav Birjukovi hukkumisest pommiplahvatuse tagajärjel ja küsis, kuidas president Volodin sellele reageeris.
Käed enda ette lauale toetanud, näol nukker ilme, rääkis Valeri Volodin talle iseloomulikul viisil vaikselt, kuid enesekindlalt, isegi mõnevõrra üleolevalt. „Juhtunu sarnaneb Lääne korraldatud palgamõrvaga. Stanislav Arkadjevitšil ei olnud Venemaa organiseeritud kuritegevuses reaalseid vaenlasi. Ta töötas välismaal ega huvitunud Kaukaasia ja lähisvälismaa kriminaalsest saastast.”
Ta pööras pilgu kaameralt Tatjana Moltšanova poole. „Stanislav Arkadjevitš töötas väsimatult, et kaitsta kodumaad läänest lähtuvate ulatuslike ähvarduste eest. Tänu meie siseministeeriumi ja politsei tugevatele pingutustele saime teada, et Stanislav Arkadjevitši tapja oli tuntud Lääne agent. LKA horvaadist palgaline. Minu arvates ei ole kuigi raske otsustada, kes on süüdi selles meie kodumaa vastu suunatud jälgis kuriteos.”
Teleekraanile ilmus Dino Kadići passipilt, millel olid passi muu tekstiga väga sarnases kirjas punased ingliskeelsed sõnad „Central Intelligence Agency”, millest jäi mulje, nagu oleks dokument mingisugune ametlik LKA ID-kaart. Selle lihtsa trikiga lollitati telesaate kümneid miljoneid madala tasemega vaatajaid.
Moltšanova suunas Volodini järgmisele punktile. „Ja nüüd, härra president, kohe pärast direktor Birjukovi tapmist kuulsime, et Ameerikas mürgitati radioaktiivse ainega Sergei Golovko, kes oli Birjukovi eelkäija SRV direktori ametikohal.”
„Jah. Ka Sergei Golovko juhtum on väga huvitav. Ehkki mul oli selle mehega lahkarvamusi, suudan talle andestada mõned tema naeruväärsed väljaütlemised. Pealegi oli ta juba üsna vana ja pärines eelmisest ajast. Sellegipoolest ei meeldi tema tõestatud sidemed finantskorruptsiooniga mulle põrmugi. Loomulikult oli ta ameeriklaste lemmik ja Jack Ryani sõber kuni hetkeni, mil ameeriklased ta mürgitasid.”
„Miks nad pidid seda tegema, härra president?”
„Loomulikult Venemaa süüdistamiseks. Ilmselt loodeti, et mürgitamine ilmneb alles pärast tema tagasipöördumist Ühendkuningriiki. Nende teadlastest mõrvarid eksisid ajaga. Võib-olla vajavad nad uusi kalkulaatoreid või arvelaudu.” Volodin kihistas endamisi ja küsitleja naeris koos temaga. Mikrofoni kostis naeru ka stuudiost. Volodin jätkas: „Ma ei tea, kas teadlased kasutasid liiga suurt polooniumiannust, või mürgitasid palgamõrvarid ta valel hetkel. Kujutlegem, mis oleks juhtunud nende plaani õnnestumise korral. Golovko oleks naasnud Ühendkuningriiki ja haigestunud seal. Ameerika oleks jäänud puhtaks ning süüdlaseks oleks kuulutatud Venemaa. Niisugune oli nende kavatsus.” Ta raputas vihaselt rusikat.
„Pärast hädavajalikku poliitilist aktsiooni, mille me korraldasime jaanuaris Eestis, kus meie väike ja kergelt varustatud ekspeditsioonijõud kohtus palju suuremate NATO vägedega ja purustas need pulbriks, on ameeriklased näinud Venemaas eksistentsiaalset ohtu. Nad arvavad, et süüdistades meid kuritegudes, milles meie pole süüdi, suudavad nad meid maailma silmis pisendada.”
Volodin vaatas kaamerasse. „Sellest ei tule midagi välja!”
Selle märgusõna peale esitas Tatjana Moltšanova järgmise ettevalmistatud küsimuse. „Mida meie valitsus ette võtab, et säilitada kõrgendatud välisohu ajal kord ja julgeolek?”
„Olen pärast põhjalikke kaalutlusi ja konsultatsioone julgeolekuteenistuse võtmeisikutega otsustanud teha mõne olulise muudatuse. On öeldud, et Stanislav Arkadjevitš Birjukov oli SVR-i direktori ametikohal asendamatu inimene, ja ma olen sellega päri. Just sel põhjusel otsustasin ma jätta ta asendamata. Nagu tõendab siseterror, mis põhjustas Birjukovi ja mitme süütu tsiviilisiku surma, samuti rahvusvahelise terrorismi mürgiohvrina hukkunud Golovko juhtum, on näha, et meie riiki ähvardavad nii seest- kui ka väljastpoolt ühed ja samad jõud.
Meie riiki ohustatakse nii jõuliselt, et me ei saa kauem hajutada luuretegevust kahte agentuuri. Peame liitma oma julgeolekuteenistuste kõik lülid, just sellepärast käskisin ma SVR-i ja FSB taasühendada. Organisatsioon säilitab Föderaalse Julgeolekuteenistuse nime, kuid FSB hakkab nüüd koondama ka kõiki välisluure andmeid.
FSB direktor Roman Talanov jätkab oma praeguste kohustuste täitmist ning võtab üle ka vastutuse välisluure korraldamise eest. Ta on väga võimekas inimene, keda ma täielikult usaldan.”
Isegi Tatjana Moltšanova näis üllatuvat. Ilmselt ei olnud tal asjakohaseid küsimusi ette valmistatud, kuid ta oskas seda hästi varjata. „Need uudised huvitavad väga meie vaatajaid nii Venemaal kui ka lähisvälismaal, kus direktor Talanov on kaitsnud Venemaad välisohu eest, samuti rahvusvahelisel areenil, kus kadunud direktor Birjukov kaitses võimekalt Venemaa huvisid.”
Loomulikult Volodin nõustus sellega ning alustas kaksteist minutit kestnud improviseeritud kõnet, milles ta süvenes Gruusia hiljutistesse konfliktidesse, praegustesse vastuoludesse Ukraina ning ka teiste riikidega, mida Volodin nimetas Venemaa õigustatud huvide alaks.
Tema kõne paisus NATO, Euroopa ja Ühendriikide sõimamiseks. Ta mainis maagaasi- ja naftahindu ning andis koguni lühikese ajalootunni, kuidas Venemaa päästis Teises maailmasõjas Lääne-Euroopa