tema piinlemisaeg. Temale mõteldes soovin, et mürgitaja oleks andnud talle suure annuse. Minu arvates elab ta veel ainult paar päeva. Tunnen kaasa. Tean, et ta oli su sõber.”
„Jah. Me olime ammused tuttavad.”
12
Presidendi rahvusliku julgeoleku meeskond kogunes valitsuse nõupidamisruumi kell üks öösel. Kohal viibisid Mary Pat Foley, NSA, LKA ja sisejulgeoleku ministeeriumi juhid, samuti riigisekretär, kaitseminister ning staabiülemate komitee esimees. Justiitsminister Dan Murray jäi esialgu Ovaalkabinetti, suheldes oma vanempersonaliga nii isiklikult kui ka telefoni teel, ja ühines teistega alles siis, kui kohtumine algas.
LKA direktor Jay Canfield määras tegevussuuna esimeste sõnadega. „Daamid ja härrad, ma alustan keerutamata ja ütlen selle otse välja. Kui keegi selles ruumis kahtleb kas või sekundikski, et juhtunu taga peitub Kreml, on ta lootusetult naiivne. Peate teadma, et see materjal on äärmiselt haruldane. Terves maailmas toodetakse seda aasta peale kokku umbes sada grammi. Tootmist kontrollitakse rangelt ja varud on ülirange valve all. Me teame, kus meie poloonium asub.”
„Ärge püüdke rabada mind mõttega, nagu oleks tegemist Kremli korraldatud atentaadikatsega,” lausus president Ryan.
„Palun vabandust, härra president. Tean, et see mees on teie sõber. Ent see ei olnud atentaadikatse. See oli atentaat. Sergei Golovko ei ole veel surnud. Siiski juhtub see peagi.”
Jack noogutas mõtlikult.
Ryani vasakul käel istuv Mary Pat Foley ütles: „Golovko oli okas Valeri Volodini ihus. Loomulikult tappis ta Volodin. Küsimus on ainult selles, kas me suudame seda tõestada.”
Justiitsminister Murray ütles: „Peame korraldama veel mõne analüüsi. Selle elemendi keemilised omadused juhatavad meile kätte asjakohase tuumareaktori. Söandan arvata, et see reaktor asub kusagil Venemaal.”
„Miks teda mõnel muul viisil ei tapetud, kui sellele on nii kerge jälile jõuda?” küsis Scott Adler.
Mary Pat Foley haaras sõnasabast kinni. „Selsamal põhjusel, miks teda ei tapetud Londonis. Teate, minu meelest on see kättemaks Eesti eest. Nad tapavad presidendi sõbra ja süüdistavad selles meid.”
Adler ei olnud selle mõttega päri. „Me ju suudame tõestada, et seda tegid venelased.”
Ryan sekkus taas mõttevahetusse. „Kellele me peaksime seda tõestama? Teadlaste nõukogule? Ükski tavaline venelane ega isegi lääne inimene, kui jutt juba sellele kaldus, ei usu meie kinnitusi, nagu me võiksime tõestada, et see on Kremli süü. Pealegi ei ole need mingi kolmanda osalise sõltumatud uuringuid, mis kinnitavad meie väidet.”
„Öeldakse, et seda tegime nende mustamiseks meie,” lausus Mary Pat.
Adler raputas pead. „See on naeruväärne.”
Ryan hõõrus väsinud silmi. „Võin kihla vedada, et seitsekümmend protsenti venelasi, võib-olla koguni seitsekümmend viis usub Volodinit. Me oleme seda viimasel aastal ikka ja jälle näinud, ta tegutseb oma mängumaal. Ka teised sealsed riigid asuvad inforuumis, mida valitseb Venemaa. Venemaa televisioon, mida riik kontrollib samamoodi nagu endistel aegadel, levib kogu sealses regioonis. Venemaal on meiega võrreldes suur eelis, sest ta saab valgustada kõike oma seisukohalt. Endise Nõukogude Liidu rahvaste meelest on välisilm ikka veel vaenlane ja seda usuvad isegi need, kes on häälestatud Kremli vastu.
„Venemaa välisluure praegune juht võeti sihikule samal päeval kui endine,” ütles Ryan. „Toimumas on midagi olulist, seetõttu on kõigi siinviibijate ülesanne jõuda selgusele, millega on tegemist.”
Kohtumine lõppes mõni minut hiljem, kuid Dan Murray, Arnie Van Damm ja Mary Pat Foley jäid kohale. Ryan ütles: „Dan, sina alustad uurimist, aga ma tahan Sergeiga rääkida ise.”
„Olen juba püüdnud temalt tunnistust saada,” vastas Murray. „Sul ei ole võimalik temaga praegu rääkida. Ta viibib intensiivraviosakonnas ja teda ravitakse. Isegi siis, kui ta teadvusele toodaks, oleks ta ravimite toime all ning suudaks parimal juhul ainult sulle otsa vaadata.”
Jack jäi öeldule kindlaks. „USA rahvusliku julgeoleku huvides on, et ta oleks teadvusel ja võimeline suhtlema. Räägi tema arstidega ja tee mis vaja. See ei meeldi mulle üldse, kuid usu mind, et ta saab sellest aru. Ta teab kriisiolukorra informatsiooni tähtsust, praegu on ohus mõlemad riigid.”
Arnie Van Damm ütles: „Tead, Jack, võib-olla seame läänetiiva ja tema intensiivravipalati vahel sisse teleühenduse, sest ma ei taha, et sa näitaksid ennast…”
„Ma sõidan haiglasse. Ta on mu sõber. Tahan rääkida temaga isiklikult. Isegi siis, kui mind tuleks pärast saastest puhastada või peaksin kandma mingit kuramuse kummiülikonda, väärib ta isiklikku kohtumist, eriti seetõttu, et mina käsin arstidel ta teadvusele tuua ja vabastada uinutite mõju alt.”
„Kui sa jääd endale kindlaks, siis ma saadan ka oma agendi teda küsitlema,” ütles Murray. „Ehk ta teab, millal ja kuidas see juhtus.”
„Hea küll,” vastas Jack. „Aga agent siseneb pärast seda, kui mina olen temaga rääkinud. Peame tabama mõrvari, aga ulatuslikumad seosed on veelgi tähtsamad. Ma ei taha, et agent Sergeid väsitaks, enne kui ma olen temaga rääkinud.”
Jack rüüpas kohvi. „Soovin, et Golovko mürgitaja jäljed viivad Volodini juurde ning löövad ta jalust. Läänes leidub neidki, kes kõhklevad, kuid praegu pole see oluline.”
Seaduse ja korra mees Dan Murray ütles: „Eesmärk on tabada palgamõrvar. Rakendasin selleks oma parimad töötajad. Uurime välja, millal, kus ja kuidas seda tehti. Küsimusele „miks?” peab minu arust vastama LKA või Riigidepartemang.”
Ryan asetas tassi lauale ning mõtiskles palgamõrvari tabamise võimalikkuse üle. „Tõenäoliselt on süüdlane USA-st juba ammu lahkunud. Teo toimepanijate tabamisse tuleb kaasata ka LKA või Riigidepartemang. Hoia neid uurimisega kursis.”
Murray noogutas. „Saab tehtud.” Ta raputas pead. „Kes oleks võinud uskuda, et me selleni jõuame? Mis ometi Venemaal juhtunud on? Jõudsime pärast külma sõda ometi üsna kaugele. Mõni aasta tagasi töötasin nende siseministeeriumiga käsikäes.”
„Ja mina toetasin nende üürikest lähenemist NATO-le,” ütles Ryan. „See andis neile tuge konfliktis Hiinaga. Ajad muutuvad.”
„Juhtkond on muutunud ja see muutis aegu,” nentis Mary Pat.
„Siis on kõik. Hoidke mind pidevalt kursis.” Jack vaatas Arnie poole. Enne kui ta jõudis midagi öelda, lausus Arnie: „Arusaadav. Sa tahad olla kättesaadav kõigile, kes siin sind vajavad.”
„Õigesti mõistetud.”
13
Ameerika Ühendriikide uus Ukraina saatkond asus linna lääneosas haljal Sikorski tänaval. Suure hoonekogumi müüride varjus kuulus LKA residentuurile saatkonna peahoone kolmandal korrusel kuus ametiruumi. Päeval istusid kabiinides ja kabinettides operatiivohvitserid, haldusassistendid ja sekretärid, õhtuti laskus sinna vaikus. Ent peaaegu iga tööpäeva õhtul kell üheksa süttisid väikeses, kuid hästi sisustatud puhkeruumis tuled ning seltskond suuremalt jaolt keskealisi ja enamasti valgeid mehi valas omale puhvetist mitut marki viskit ning võttis seejärel istet suure ümmarguse laua ümber.
Kiievi residentuuri ülem oli New Jerseyst pärit neljakümne kaheksa aastane Keith Bixby. Talle allus saatkonnas rohkesti operatiivohvitsere, kellest igaüks tegeles agentidega Ukraina valitsuses, sõjaväes ja ärimeeste hulgas, samuti otsiti kontakte linnas viibivate teiste riikide diplomaatidega.
Palju aastaid ei pööranud Langley Kiievi residentuurile erilist tähelepanu sel lihtsal põhjusel, et kõige osavamad ja arukamad ohvitserid, samuti suurem osa dollareid suunati võitlusse islamiterrorismiga, mis osutas, et Ukrainat ja teisi endisi liiduvabariike ei peetud erilise tähelepanu vääriliseks.
Siiski muutus see, esialgu küll aeglaselt, koos Iraagi ja Afganistani sõja lõpuga ning fookuse nihkumisega