võimsad padrunid, mille viiekümnegrammine lõhkekeha koosnes plasti valatud teraspulbrist.
Ründaja seadis pumppüssi toru viieteistkümne sentimeetri kaugusele ülemisest uksehingest ja tulistas selle pihta. Valju kärgatuse ja laia leegikeele saatel pures teraspulber puitu, rebides uksehinge piidast välja.
Teine laeng purustas alumise hinge, seejärel paiskas mees ukse jalahoobiga majja.
Pumppüssiga autojuht astus kõrvale ja kaks püstolkuulipildujaga meest tormasid pimedasse ruumi, relvad laskevalmis, toru alla kinnitatud lampide ergavad tulekaared läbistasid pimedust. Autojuht pani pumppüssi ära, haaras H&K ja järgnes teistele majja.
Igal mehel oli oma jälgimissektor, nad tegutsesid kiiresti ja tõhusalt. Kolm sekundit hiljem liikusid nad maja tagaossa viiva koridori poole.
Nüüd oli nende ees kaks vastamisi asuvat avatud ust, koridori lõpus paistis veel kolmas, mis oli suletud. Mehed hargnesid, esimene sisenes vasakpoolsest uksest, teine suundus paremale. Nad mõlemad nägid sihtmärke ja tulistasid, summutatud lasud mütsusid väikeses ruumis valjusti.
Sedaaegu, kui esimesed kaks puhastasid oma ruume, hoidis kolmas mees koridoris relva suletud uksel, teades täie selgusega, et kui keegi peaks tema selja tagant majja sisenema, on ta kaitsetu.
Kaks meest astusid kiiresti koridori ja suunasid relvad ettepoole, kolmas aga pöördus ja vaatas selja taha. Hetk hiljem jõudsid kõik suletud ukse juurde. Nad koondusid taas ja esimene katsus vaikselt linki.
Uks oli lukustamata, niisiis viivitas ta ainult selleks, et küürakile laskuda. Kaaslased tegid samuti ja siis sisenesid kõik kolm, nii et igaühe relvalamp valgustas oma sektorit.
Nad nägid oma väärtuslikku objekti keset pimedat tuba. Kuuekümne viie aastane John Clark istus toolil, käed rüpes, ja vaatas silmi vidutades eredatesse tuledesse. Need valgustasid temast mõne sentimeetri kaugusel vasakul ja paremal seisvaid mehekogusid, osaliselt ka kolmandat, kelle nägu paistis poolenisti Clarki pea varjust.
Kolm lävel seisvat relvastatud meest, Domingo Chavez, Sam Driscoll ja Dominic Caruso tulistasid korraga. Lühikesed valangud pragisesid toas, relvasuudmetest sähvis leeke ning püssirohusuitsu lehk summutas maja rõske hallitusehõngu.
John Clark ei liigutanud ennast, ei pilgutanud isegi silmi, kui kuulid tungisid laksatades kolme teda ümbritsevasse inimkogusse.
Sihtmärkide laupa tekkisid augud, kuid ükski neist ei kukkunud. Need olid relvastatud meeste fotokujutistega puust alused.
Relvatuled libisesid nüüd ruumis ringi igaüks eraldi, üks neist peatus neljandal ja viiendal kujul, mis seisid kõrvuti nurgas. Vasakpoolne oli mees, kes hoidis käes detonaatorit. Ding Chavez tabas seda sihtmärki kahe kuuliga laupa.
Teine nurka suunatud lamp valgustas kaunist noort naist, kes hoidis paremal käsivarrel väikelast. Langetatud vasakus käes oli osaliselt reie taha varjatud pikk kööginuga.
Hetkegi kõhklemata tulistas Dom Caruso naist laupa.
Mõni sekund hiljem kostis toa teisest servast Driscolli hüüatus: „Klaar!”
„Klaar!” kordas Caruso.
„Meil on klaar,” kinnitas Ding.
John Clark tõusis toa keskele asetatud toolilt ja hõõrus silmi, kuhu oli tunginud kolme võimsa relvalambi, igaühe valgusvoog 200 luumenit, võimas kiirgus. „Kaitseriivistage relvad.”
Kolm ründajat lükkasid oma MP5-le3 kaitseriivid ette ja jätsid relvad rinnale rippuma.
Nad vaatasid neljakesi üle viie märklaua kuuliaugud, lahkusid toast ja kontrollisid ka kõrvaltubades olnud sihtmärke. Siis väljusid kõik pimedast majast ja jäid verandale vihmavarju.
„Mida sa arvad, Ding?” küsis Clark.
„Võinuks minna ladusamalt,” ütles Chavez. „Tempo langes, kui ma pidin ukse juurde koondumiseks teistele järele jõudma. Ükspuha, mismoodi me tegutseme, peame autojuhti järele ootama, kui soovime kolmekesi sisse tungida.”
Clark kaalutles kuuldut. „See on tõsi. Mis veel?”
„Kui Ding ja Sam koridorist tubadesse sisenesid, jäin mina koridori üksinda,” lausus Caruso. „Ma katsin ruumi, mis oli alles läbi vaatamata, ust koridori otsas, kuid igatahes ma arvan, et kuuega tegelemiseks peaks meid olema üks mees rohkem. Väljast sisenenud vaenlane oleks saanud mulle vabalt kuklasse tulistada. Pidin tähelepanu jagama, igatahes vajaksime seal lahinguks peale minu veel üht meest.”
Clark noogutas. „Meie jõud on liiga väike.”
„Ilma Jack juuniorita on meid nüüd veel vähem,” nentis Dom Caruso.
„Ilmselt peame mõtlema sellele, et võtta üksusse mõni uus mees,” ütles Driscoll.
„Jack tuleb tagasi,” vastas Chavez. „Sa tead sama hästi kui minagi, et kohe, kui me jälle tegevusse astume, ei suuda miski teda eemal hoida.”
„Võib-olla ongi nõnda,” arvas Dom. „Kes aga teab, millal see juhtub.”
„Rahu, poiss,” ütles Clark, kuid teisedki verandal mõistsid, et ka Clark ise pures suuraudu, soovides kasutada oma aega millekski asjalikumaks. Ta oli sõjamees, kes oli osalenud rohkem kui neljakümne aasta jooksul peaaegu kõikides USA konfliktides otse nende keskmes, ning ehkki ta oli Campuse4 aktiivsetest operatsioonidest taandunud, soovis ta ilmselt tegeleda ka muuga peale väljaõppe.
Clark vaatas verandalt pärani ustega Bronco poole. Torm oli paisunud veelgi. Nüüd on autopõrandal kindlasti mitme sentimeetri sügavune loik ning rebenenud riidest istmekatted lausa lirtsuvad. „Hea, et ma soovitasin võtta farmimaasturi.”
„See vajaski seest põhjalikku puhastamist,” sõnas Ding.
Mehed pahvatasid naerma.
„Olgu pealegi. Jätkame tööd,” ütles Clark. „Poisid, te sõidate teele tagasi, ootate kakskümmend minutit ja proovite uuesti. Ma jõuan selle ajaga ukse paika panna ja sean sihtmärgid teisiti. Dom, sinu lasketihedus magamistoas teisel märklaual võiks pisut parem olla.”
„Arusaadav,” vastas Dom. Ta tulistas oma püstolkuulipildujast kolm korda teise sihtmärgi pihta, kõik lasud tabasid kuuesentimeetrises ringis selle pead, kuid ta ei hakanud Clarkiga vaidlema. Eriti veel seetõttu, et Driscolli ja Chaveze sihtmärkide tabamused mahtusid viiesentimeetrisse ringi.
Ja sina, Sam,” jätkas Clark. „Tahan, et sa tungiksid uksest sisse pisut rohkem küürakil. Kui sa hoiaksid sisenedes pead seitse-kaheksa sentimeetrit madalamal, ei tungiks kuul sulle otsmikku, vaid ainult pügaks pisut juukseid.”
„Saab tehtud, härra C.”
Dom hakkas juba verandalt laskuma, kui peatus. „Ehk ootaksime enne kordamist, kuni sadu pisut järele annab?”
Ding astus otse porri ja jäi paduvihmas seisma. „Mind drillis Fort Ordis üks instruktor, Alabamast pärit jõhkard, kuid sellegipoolest põrgulikult vahva allohvitser, kellele meeldis korrata: „Kui vihma ei saja, ei ole ka mingit treeningut.”
Clark ja Dom pahvatasid naerma ning isegi Sam Driscolli, kamba kõige vaiksema mehe nägu venis muigele.
2
Venemaa Föderatsioon ründas oma iseseisvat naabrit kevade esimesel kuuvalguseta ööl. Koidikuks roomasid selle tankid mööda maanteid ja kõrvalradu läände, otsekui kuulunuks see maa neile, nagu oleks pärast külma sõda veerand sajandit kestnud sulaaeg olnud ainult unenägu.
Seda ei oleks tohtinud siin juhtuda. Tegemist oli ju Eestiga, aga Eesti kuulus NATO liikmesriikide hulka. Tallinna poliitikud olid rahvale lubanud, et pärast Eesti alliansiga liitumist ei ründa Venemaa neid enam kunagi.
Seni aga ei võtnud NATO selles sõjas midagi ette.
Venelaste maismaarünnakut juhtisid tankid T-90, täielikult moderniseeritud