üle kolmekümne sekundi, seejärel asendab automaatlaadur selle Refleksiga.
„Sihtmärk on väljaspool tuletsooni!” teatas Burja Null-Kaks.
„Täitke käsk, kurat võtaks!” karjus Lapranov. Ta lootis kogu südamest, et künkal asuva väikese Kiowa Warriori poole tulistatud kuus raketti sunnivad ameeriklaste kopteri lasersuunamise katkestama, kuni Burja üksuse tankid jõuavad taanduda metsa varju.
Viis kilomeetrit lääne pool rippus Aarna küla kohal õhus kaks ründekopterit Apache Longbow, kummalgi kaheksa raketti Hellfire. Lennujuhi käsul tulistati need välja. Kui raketid läbi sinise taeva idas asuva varjatud sihtmärgi poole sööstsid, edastas juht-Apache Põlvas asuvale luurekopterile teate.
„Tänan, Black Wolf Kaks-Kuus. Kõik Hellfire’d teel ja suunduvad sihtmärgile Alfa.”
Tankis Burja Null-Üks istuv kapten Arkadi Lapranov nägi oma Katariina monitoril välgatust. Ta teadis, et see rakett suundub Null-Kuue poole, sest just selles tankis oli kõlanud laseriindikaatori hoiatussignaal.
Esimene Hellfire ilmus tillukese väreleva sädemena künka kohale. Sinise taeva taustal ei viidanud miski, et see jõuab mõne sekundiga sihtmärgini, kuid samas suundus see alla metsaserva poole.
Burja Null-Kuue automaatsüsteem Arena reageeris lähenevale raketile ja tulistas kaitseraketi. Viiskümmend meetrit enne tanki Hellfire plahvatas, paisates puude vahele metallikilde.
Arena reageeris ainult korra, sest teine Hellfire järgnes liiga kiiresti, enne kui Arena suutis lähtestuda ja uue sihtmärgi fikseerida. Rakett tabas Burja Null-Kuue torni, kaitsesüsteem ei jõudnud teist tõrjeraketti välja tulistada.
Lapranov istus tankis komandöri kohal, luuk suletud, Null-Kuus asus temast sada kakskümmend meetrit põhja pool, kuid sellegipoolest paiskas plahvatus metalliriismeid kõlinal vastu tema tanki soomust.
Teine tank, Burja Null-Kaks, laskis hetk hiljem välja kaks tõrjeraketti Arena, tänu millele õnnestus pääseda kahest Hellfire ründeraketist. Kui Null-Kahe ees hävitati teine rakett, teatas Burja Null-Viis, et nüüd on tema laserile püütud.
Null-Viis purustati hetk hiljem.
Lapranov loobus rakettidest Refleks, sest nelja seni veel terve tanki automaatlaadurid alles otsisid moonakambrist õiget mürsku.
„Suitsukate ja taanduda!” karjus Lapranov kõikidele Burja üksustele ja seejärel sisetelefoni kaudu oma tanki juhile: „Minema siit! Tagasi! Tagasi! Tagasi!”
„Just nii, kapten!”
Põlvas pooleteise meetri kõrgusel maapinnast rippuvas kopteris Kiowa Warrior nägid Eric Conway ja Andre Page, et neli metsaservale jäänud tanki taandusid, püüdes jõuda puude vahele. Kümmekond nende ümber kerkinud suurt valget suitsupahvakut varjasid kõik kobrutavasse pilve.
„Nad pahvivad suitsu ja lasevad jalga,” ütles Page.
„Vaheta polaarsust!” ütles Conway rahulikult mikrofoni.
„Selge,” vastas Page ja lülitas FLIR-i valgelt soojuselt mustale.
Neli suurde suitsupilve kadunud tanki ilmusid äkki nende ees kuvaril selgesti nähtavale.
Conway kuulis kõrvaklapides: „Black Wolf, Kaks-Kuus, veel kaks raketti teel.”
„Jätkake tulistamist,” vastas Conway.
Kui Page suunas laseri vasakult neljandale tankile, pöördus Conway tähelepanu kopteri rootorilabadele. Ta oli nihkunud pisut vasakule, labaotsad sähvisid haigla teise korruse seinast kõigest poolteise meetri kaugusel. Ta vaatas kiiresti paremale ja nägi, et sealpool on vaba ruumi rohkem, ning nihutas kopteri sinna, parkla kohale.
Puude vahel tulistas ühe T-90 kaitsesüsteem, FLIR-i kuvaril välgatas plahvatusi. Need olid aga tühised, võrreldes viiekümnetonnise tanki võimsa plahvatusega sekund hiljem, kui sihtmärgini jõudnud Hellfire tabas ülevalt selle torni.
„Hea tabamus, Longbow. Sihtmärk hävitatud. Järgmine laseril.”
„Selge, Black Wolf Kaks-Kuus. Tulistan… raketid teel.”
Lapranovi Burja Null-Üks oli jõudnud kahekümne viie meetri kaugusele puude vahele, kui kõlas tema tanki laserihoiatussignaal. Ta karjus juhile, et see suunaks tanki sügavamale metsa, ning T-90 taandus, pilbastades mände.
Hetk hiljem avas Null-Ühe automaatne tõrjesüsteem tule. Kapten ei saanud teha muud, kui haarata toest pea kohal ja pigistada silmad kinni.
Arkadi Lapranovit haaranud paanikasööst ei pannud teda kaasa tundma nendele meestele ja naistele, kelle majad ta samal hommikul hävitanud oli. Ta kössitas komandöri juhtpuldi taga ja lootis kõigest hingest, et Arena ta päästab.
Tõrjeraketid kaitsesidki teda kaks korda, kuid kolmas rakett murdis läbi ning lajatas vastu plahvatavat reaktiivsoomust Kontakt-5, õhkides kaitsekatte, mis pidi neutraliseerima tabanud raketi purustusjõu, kuid Hellfire läbistas viiekümnetonnise teraskolossi nagu kuul inimkeha. Kolm meest tankis surid mõni mikrosekund pärast Hellfire’i lahingupea detonatsiooni, T-90 torn paiskus otse üles ligi viiekümne meetri kõrgusele ning tank ise löödi kummuli nagu betoonteele virutatud plastlelu. See plahvatas, soomusetükid vuhisesid läbi metsa ning teiseste plahvatuste leegid ja must suits tuprusid külma taeva poole.
Minut hiljem lülitas CWO-2 Eric Conway mikrofoni sisse. „Longbow Kuus-Üks, Black Wolf Kaks-Kuus. Hea tabamus. Rohkem sihtmärke pole näha.”
Tagantpoolt kostis Apache Longbow’ lennujuhi teade: „Arusaadav. Suundume tagasi baasi.”
Conway tõstis kinnastatud rusika, Page müksas seda, siis kaldus Black Wolf Kaks-Kuus põhja poole, pöördus ja alustas tõusu. Suurendanud horisontaalkiirust, sööstis ta tagasiteel baasi üle neljakorruselise haigla.
Umbes kilomeetri kaugusel ida pool kraavis lamanud Edgar Nõlvak oli tõusnud istuli, et näha paremini metsaserval suitsevaid kuue tanki rususid.
Porist ei kostnud vaimustatud hõiskeid ega rõõmurõkatusi. Mehed seal ei saanud veel õieti aru, mis äsja oli juhtunud, ning mingil juhul ei võinud nad teada, et Venemaa sõjamasinate järgmine laine oli juba läbi metsa rullumas. Sellegipoolest oli neil rünnaku lõpust abi. Mõni jooksis autode poole, et neid lähemale tuua, teised lohistasid haavatud kraavist parklasse, et nad sealt autodega haiglasse viia.
Kellegi jõulised, kuid oskamatud käed haarasid Edgar Nõlvakust kinni ja tirisid teda eemale. Ta libises poris, võpatades valust jalgades, mida alles nüüd tundma hakkas, ning palvetas endamisi oma küla, riigi ja kogu maailma eest, sest tundis, et oli täna näinud millegi kohutava algust.
Põlva lahing oli esimene NATO ja Venemaa relvakokkupõrge, mis kirja läks, kuid veel sama päeva õhtuks oli kogu Ida-Eestis peetud kümneid samasuguseid lahinguid.
Venemaa sõjaplaan oli lähtunud eeldusest, et NATO ei taha või ei suuda oma liikmesriiki kaitsta. Venelaste õnnemäng oli nurjunud, järgmisel päeval taganesid nad Eestist, kuulutades oma rünnaku edukaks, sest eesmärk olevat olnud ainult mõnest piiriäärsest külast terroristide minemakihutamine, ja see ülesanne täideti edukalt.
Läänes teadsid siiski kõik, et venelased olid tahtnud tungida Tallinna, seega tähendas nurjumine Valeri Volodini täielikku läbikukkumist. Igaühele, tõenäoliselt ka Volodinile endale oli selge, et nad olid alahinnanud NATO, eriti aga USA otsusekindlust.
Sellal, kui Läänes venelaste taandumise tõttu juubeldati, liikusid Kremli valitsejad juba lüüasaamisest edasi ja kavandasid oma võimuala piiride läände nihutamise plaani uut faasi.
Ja selles plaanis arvestati kindlasti ohuga, mida kujutasid endast Ameerika Ühendriigid.
4
Kaks veetlevat olendit, mõlemal aastaid pisut üle kahekümne, punapäine Emily ja brünett Yalda, istusid keset pubi laua ääres. See kolmapäev oli samasugune nagu alati, nad rüüpasid oma heledat õlut ja kirusid tööd Inglise Pangas. Kell oli juba üheteistkümne ligi, õhtused külastajad ammugi lahkunud, aga need kaks naist