mustas ülikonnas ihukaitsjat. Ehkki sealsed püsikunded olid harjunud erariides turvameestega kogu selles ülimalt ebaturvalises linnas, piisas põgusastki pilgust siinsele kaitseüksusele, mõistmaks, et tegemist on tippihukaitsjate, mitte tavaliste odavapalgaliste kõrilõikajatega.
Relvastatud valvurite selja taga eesriide varjus võttis keset ruumi laua ääres napsu kaks meest, peale nende ei olnud seal kedagi.
Üks neist kandis Burberry halli flanellülikonda. Tema sinise lipsu sõlm püsis sama kindlalt ja korralikult, nagu see oli kell kaheksa hommikul sõlmitud. Ta lausus inglise keeles, kui tugeva vene aktsendiga: „Moskva on alati olnud ohtlik paik. Kardan, et mõne viimase kuuga on see ohtlikkus hoogsalt kasvanud.”
Teispool lauda istuv Briti alam Anthony Haldane oli riietatud sama nägusalt nagu venelanegi. Tema Bond Streeti peenetriibuline sinine ülikond oli uus ja hoolikalt pressitud, kaamelivillane mantel rippus lähedal nagis. Kommentaari kuulnud, kallutas ta üllatunult pead. „Teie kui riigi julgeolekuülema sõnad tekitavad muret.”
Kiire vastuse asemel rüüpas Stanislav Birjukov tšatšat, Gruusias viinamarjade pressimisjääkidest aetud kanget jooki. Suu salvrätinurgaga puhtaks pühkinud, ütles ta: „SVR on Venemaa välisluureteenistus.
Välismaal edenevad asjad praegu üsna edukalt. Föderaalne Julgeolekuteenistus on see organisatsioon, mis vastutab praeguse katastroofi eest nii Venemaal kui selle naaberriikides.”
„Palun vabandust, et ma ei taibanud kohe FSB ja SVR-i erinevust. Minusuguste vanade tegijate meelest on see kõik ikka toosama KGB.”
Birjukov muigas. „Ja veelgi vanemate tegijate meelest oleme kõik endist viisi tšekistid.”
Haldane hakkas vaikselt naerma. „Küllap vist, kuid nõnda oli see veel isegi enne minu aega, vanapoiss.”
Birjukov kergitas pokaali küünlatule poole ja silmitses hoolikalt järgmisi sõnu valides joogi sügavkuldset värvust. „Välismaalasena ei tarvitse te teada, et FSB võim ei kehti ainult Venemaal, vaid ka teistes Sõltumatute Riikide Ühenduse maades. Ehkki meie naabrid on suveräänsed riigid, nimetame me neid sellegipoolest lähisvälimaaks.”
Haldane kallutas pead. Ta teeskles teadmatust ja Birjukov teeskles, nagu usuks ta Haldane’i teesklust. Venelane lisas: „Saan aru, et see võib pisut segadust tekitada.”
„On kuidagi imelik, et Venemaa sisejulgeolekuteenistus tegutseb endistes liiduvabariikides. Jääb mulje, nagu oleks keegi unustanud spioonidele öelda, et Nõukogude Liitu ei ole enam olemas.”
Birjukov ei vastanud.
Haldane teadis, et SVR-i direktor kutsus ta täna õhtul napsi võtma mingil eesmärgil, kuid esialgu varjas venelane oma kaarte. Kõik kommentaarid olid kaalutletud. Inglane püüdis teda lagedale tirida. „Kas teile jääb sellest mulje, et nad tegutsevad teie mängumaal?”
Birjukov pahvatas naerma. „FSB-d on neis riikides vaja. Minu töö Pariisis, Tokios ja Torontos on lausa lust, võrreldes sellega, millega FSB peab tegelema Groznõis, Almatõs ja Minskis. Meie sõsarteenistusel on rasked päevad.”
„Kui lubate mul sekkuda, siis küsiksin, kas te tahtsite rääkida minuga sellest?”
Birjukov vastas küsimusele küsimusega. „Kui kaua me oleme üksteist tundnud, Tony?”
„Kaheksakümnendate lõpust. Teie teenisite Nõukogude Liidu Londoni saatkonnas kultuuriatašeena, aga mina töötasin Välisministeeriumis.”
Birjukov parandas ta mõlemad eksimused. „Mina teenisin KGB-s ja teie Briti luures.”
Näis, nagu kavatseks Haldane protesteerida, kuid see kestis vaid hetke. „Kas mul on mõtet vastu vaielda?”
„Olime siis alles lapsed, eks?” küsis venelane.
„Tõepoolest, vanapoiss.”
Birjukov kallutas end lähemale. „Ma ei tahaks põhjustada teis nördimust, mu sõber, kuid tean, et olete endist viisi oma valitsusega seotud.”
„Olen Tema Majesteedi truu alam, kui te soovite seda öelda.”
„Net. Ma ei soovi seda öelda.”
Haldane kergitas kulme. „Kas Venemaa välisluureteenistuse direktor süüdistab mind selles, et olen välismaa spioon Venemaa pealinnas?”
Birjukov tõmbus lauast eemale. „Ei maksa asju nii dramaatiliselt võtta. On täiesti loomulik, et teie ammune sõprus MI6-ga jätkub. Heade sidemetega ärimeeste, nagu teie seda olete, tagasihoidlikud suhted riigi luurekeskusega pole midagi muud kui osapoolte osav äripraktika.”
Ah et niisugune on see mäng, mõtles Haldane mõningase kergendusega. Stan soovis vana sõbra vahendusel asuda ühendusse Briti luurega.
Arusaadav, mõtles Haldane pokaalist rüübates. Muidugi ei saa SVR-i direktor niisama Briti saatkonda sisse hüpata, et seal pisut juttu puhuda.
„Mul on tõepoolest MI6-s kõrgel kohal sõpru, kuid ärge siiski minu peale väga lootke,” ütles Haldane. „Lahkusin teenistusest juba ammu. Võin edastada iga sõnumi, nagu soovite, kuid mida täpsemalt te kõike mulle selgitate, seda väiksem on hirm, et ma milleski vääratan.”
Birjukov valas pokaalid uuesti tšatšat täis. „Hästi. Ütlen siis kõik selgesti välja. Tulin täna õhtul siia, et informeerida teid, seega ka Ühendkuningriigi valitsust, et meie president soovib taasühendada kaks luureteenistust, luua nii välis- kui ka sisejulgeoleku katusorganisatsiooni.” Ta lisas: „Minu meelest on see väga halb mõte.”
Inglane pidi äärepealt tšatšat kurku tõmbama. „Kas ta tahab taastada KGB?”
„Minu arvates on raske uskuda, et Kreml, isegi president Valeri Volodini Kreml, oleks nii jultunud, et taastada KGB, kuid selle uue organisatsiooni ülesanded sõna otseses mõttes kattuvad vana omadega. Üks organisatsioon vastutab kogu luuretegevuse eest nii kodukui ka välismaal.”
„Kurat ja põrgu,” pomises Haldane vaevukuuldavalt.
Birjukov noogutas mornilt. „Sellest ei tule midagi head.”
Haldane’i meelest oli see liigagi tagasihoidlikult öeldud.
„Miks seda siis tehakse?”
„Selleks sunnivad nii Venemaal kui ka endistes liiduvabariikides arenevad sündmused. Pärast nurjunud sissetungi Eestisse paar kuud tagasi laiendavad president Volodin ja tema pooldajad Venemaa mõjusfääri kõikidel rinnetel. Ta soovib rohkem võimu ja endiste satelliitriikide allutamist. Kui ta ei suuda seda teha tankidega, siis saavutab ta oma eesmärgi spioonide abil.”
Haldane teadis seda juba niigi, sest sellest räägiti kõikides uudistesaadetes. Viimasel aastal oli valgevenelased, tšetšeenid, kasahhid ja moldaavlased ustavalt valinud venemeelsed ja läänevastased valitsused. Alati ja kõikjal süüdistati Venemaad sekkumises valimistesse kas poliitiliselt või oma luureteenistuste abil, samuti kasutati allilma, mis pidi mõjutama valimistulemusi Venemaa huvides.
Suuresti Moskvast õhutatavad vastuolud ilmnesid mitmes teiseski piiririigis. Ehkki sissetung Eestisse nurjus, püsis endist viisi oht, et algab sissetung Ukrainasse. Peale selle oli Gruusia kodusõja piiril, Lätis ja Leedus tekitasid presidendivalimise kampaaniad kibedaid lahkhelisid ning teisteski lähiriikides puhkes mässe ning protestimeeleavaldusi.
Birjukov jätkas. „Seda rünnakut juhib minu FSB kolleeg Roman Talanov. Oletan, et Venemaa välisluureteenistuse täieliku endale allutamisega avardab ta oma mõju ning alustab ka lähivälismaast kaugemate riikide destabiliseerimist. Venemaa tungib Ukrainasse, seda võib-olla juba mõne lähema nädala jooksul. Annekteeritakse Krimm. Lääne vastupanu kohtamata hõivatakse seejärel ala kuni Dnepri jõeni. Usun, et pärast seda asub Volodin jõupositsioonilt sõlmima soodsaid alliansse nii teiste piiririikide kui ka endiste Varssavi pakti maadega. Ta loodab allutada Kremli kontrollile kogu sealse regiooni. Poola, Tšehhi, Ungari, Bulgaaria, Rumeenia ja teised. Seejärel langevad ka ülejäänud doominokivid.”
Birjukov jõi, kuid Haldane’i huuled kuivasid. Jutt oli vähemalt uuest külmast