hapra demokraatia pärast. Ma muretsen Vene rahva vabaduse pärast. Ma muretsen ohtliku ülepingutamise pärast, mis võib viia ulatuslikku sõtta Läänega.” Ta naeratas ja väristas õlgu. „Ma ei muretse oma tulevaste töövõimaluste pärast.”
Ta lisas: „Saan teie jaoks peagi rohkem informatsiooni. Meil mõlemal on varasemast ajast allikaid. See võtab aega.”
Haldane hakkas üllatunult naerma. „Te tahate olla minu agent?”
SVR-i direktor kummardus laua kohale. „Olen odavam kui enamik teisi. Ma ei taha tasuks midagi peale selle, et Lääs teeks kõik võimaliku, loomulikult poliitiliste vahenditega, et nurjata FSB katse allutada riigi välisluuretegevus üha kindlamalt endale. Kui teete selle rahvusvaheliselt teatavaks, võib see Talanovit ja Volodinit jahutada.”
Haldane tabas end kaalutlemast, kuidas need uudised mõjutavad tema investeeringuid Euroopas. Peamiselt ja eelkõige oli ta siiski ärimees. Siiski tõrjus ta äriasjad peast ja püüdis meelde tuletada oma kunagist luuretegevust.
See ei olnud kuigi kerge, sest tööst MI6 teenistuses oli möödunud ligi kakskümmend aastat. Ta kergitas alistunult käed. „Mina… Ma olen tõepoolest mängust väljas, vana sõber. Loomulikult võin ma otsekohe naasta Londonisse ja rääkida seal mõne vana tuttavaga, et leida sobiv isik, kes hakkab tulevikus teie informatsiooni vahendama.”
„Teie, Tony. Ma räägin ainult teiega.”
Haldane noogutas aeglaselt. „Saan aru.” Ta mõtles hetke. „Mul on siin järgmisel nädalal äriasju. Kas me saame veel kord kohtuda?”
„Jah, kuid pärast seda vajame me automaatset infovahetust.”
„Seda muidugi. Ma ei arvagi, et meie korrapärastest õhtustest kohtumisest tuleks midagi head.”
Stanislav muigas. „Hoiatan teid juba ette, minu naine on sama ohtlik nagu FSB direktor Roman Talanov.”
„Selles ma siiski kahtlen, vanapoiss.”
7
Ameerika Ühendriikide president Jack Ryan seisis Valge maja lõunaportikuse ees oma abikaasa Cathy kõrval ning kummalgi pool neist salateenistuse mehed. Washingtoni kargel kevadisel pärastlõunal kõrgus pea kohal sinine taevas ja temperatuur oli mõni kraad üle nulli. Sissesõiduteel lähenevat musta Ford Expeditionit silmitsedes mõtles Jack paratamatult sellele, et nii selge ilm tuleks kasuks ainult pildistamisseansile koos külalisega siinsamas Lõunamurul.
Pildistamine ei olnud täna siiski plaanis, ka Valge maja külastajate raamatusse ei olnud kantud mingit kohtumist. Presidendi ametlikus päevaplaanis, mis Ryanile arusaamatutel põhjustel oli kogu maailmale tutvustamiseks Internetti üles riputatud, seisis tema tänaste toimingute hulgas mõistatuslik sissekanne. See kõlas lihtsalt: „Privaatlantš – residents. Kell 13.00 kuni 14.30.”
Ja kui riigisekretär Scott Adler oleks oma tahtmise saanud, ei oleks mainitud kohtumist üldse toimunudki.
Sellegipoolest oli Ryan Ühendriikide president ja nõnda sai oma tahtmise tema. Tänane külaline oli tema sõber, kes viibis parajasti linnas, ning Ryan ei näinud põhjust, miks ta ei võiks sõbra lantšile kutsuda.
Expeditioni peatumist oodates naaldus Cathy Ryan abikaasale lähemale. „See mees ju sihtis sind kord relvaga, eks?”
Nõnda see oli, tunnistas Ryan endale.
Ja vastas ujedalt naeratades: „Andesta, kullake. See on salastatud. Pealegi sa tunned Sergeid. Ta on sõber.”
Cathy näpistas mänglevalt abikaasa käsivart ning kommenteeris naljatlevalt: „Kas ta otsiti ikka läbi?”
„Cathy!” tõreles Jack teeseldult ja kostis naljatades: „Pagana pihta… loodan tõepoolest.”
Jacki ihukaitseülem Andrea Price-O’Day seisis piisavalt lähedal, et kuulda seda mõttevahetust. „Kui seda peaks vaja olema, härra president, siis arvan, et peaksite seda ise tegema.”
Expedition peatus nende ees ja üks salateenistuse agent avas tagumise ukse.
Mõni hetk hiljem väljus endine KGB ohvitser ja endine Venemaa välisluure direktor Sergei Golovko aeglaselt autost.
„Sergei!” ütles Jack soojalt naeratades ja sirutas käe.
„Härra president,” vastas Golovko samasuguse naeratuse saatel.
Cathy astus lähemale ja laskis end suudelda. Ta oli Sergeiga varemgi kohtunud ning pidas teda lahkeks ja leebeks meheks, hoolimata sellest, mis Jacki ning Golovko vahel kunagi ammu juhtunud oli.6
Pöördunud, et siseneda Valgesse majja, pani Jack paratamatult tähele, et Sergei oli pärast seda, kui nad viimati kohtusid, märgatavalt vananenud. Ta küll naeratas, kuid liikus aeglaselt ja kohmakalt ning sinise ülikonna varjus olid ta õlad kühmus.
Jack kinnitas endale, et see ei tohiks olla mingi üllatus. Vene mehe keskmine statistiline eluiga jäi alla kuuekümne aasta, aga Sergei oli jõudnud juba üle seitsmekümne. Pealegi oli Golovkol olnud Ühendriikides viimase kahe nädala jooksul kurnav loenguturnee. Miks ei võiks see mees pisut väsinud välja näha?
Ära sinagi unusta, ütles Jack endale, et me kõik vananeme.
Kui seltskond läbis kolmanda korruse trepi poole minnes diplomaatiliste vastuvõttude saali, asetas Jack käe väiksemat kasvu venelase õlale. „Kuidas sa end tunned, mu sõber?”
„Hästi,” vastas Sergei edasi astudes. Ta lisas õlgu kehitades: „Ärkasin hommikul pisut haiglasena. Eile õhtul sõin Kansases Lawrence’is midagi, mis pidi olema grillitud veiserind. Ilmselt ei olnud isegi mu raudne Vene magu selle seedimiseks valmis.”
Jack naeris vaikselt ja võttis ammusel sõbral ümbert kinni. „Kurb kuulda. Siinse personali hulgas on väga hea arst. Kui soovid, lasen ta üles kutsuda ja su enne lantši läbi vaadata.”
Sergei raputas viisakalt pead. „Net, kõik saab niigi korda. Tänan, Ivan Emmetovitš.” Ta parandas ennast kiiresti. „Härra president, tahtsin ma öelda.”
„Ivan Emmetovitš sobib hästi, Sergei Nikolajevitš. Tänan, et mu isast lugu pead.”
Anthony Haldane ja Stanislav Birjukov seisid vesteldes restorani Vanill fuajees ja rõivastusid. Nad siirdusid ukse poole, SVR-i direktori ihukaitseülem edastas raadiokäsu, et direktori Land Rover toodaks ukse ette.
Mehed vahetasid käepigistuse. „Järgmise nädalani, Anthony Arthurovitš.”
„Do svidanja, Stan.”
Tony Haldane väljus uksest koos ühe Birjukovi ihukaitsjaga, kes astus ohutuses veendumiseks käskija ees tänavale. Stanislav ise peatus kolme ihukaitsja rõngas lävel, oodates minekuluba.
Kui Haldane astus maasturite rea taga kõnnitee servale, et viibata takso, juhatati Birjukov inglasest kaheksa meetrit tagapool uksest välja. Ta oli just astunud kahe Vanilli sissepääsu juures seisva potitaime vahele, kui kogu ümbrust valgustas ere sähvatus.
Mõni mikrosekund hiljem vapustasid linna kõuekärgatus ja lööklaine.
Plahvatus paiskas ihukaitsjad tänavale nagu rämpsu, soomustatud Range Roverid lendasid kohalt või paiskusid kummuli nagu mänguautod, killud purustasid aknaid ja vigastasid möödujaid isegi saja meetri kaugusel. Kümned autoalarmid hakkasid undama ning ulguma, summutades kõik helid peale kohutavate valuoiete ja šokikarjete.
Pargi vastasserval naasis Dino Kadić oma Lada istmele. Ta oli enne telefoni saateklahvile vajutamist peaaegu põrandale põlvitanud, et jääda kildude lennujoonest madalamale, ehkki tema sedaan seisis suuremalt jaolt pangahoone nurga varjus.
Veel enne, kui viimane plahvatusest üles paiskunud rämps jõudis maha kukkuda, käivitas Kadić auto ja suundus õhtusesse hõredasse liiklusse. Ta sõitis aeglaselt ja rahulikult, vaatamata purustuste poolegi, ehkki keeras lahkudes aknaklaasi pisut allapoole, hingates sügavalt õhus leviva suitsu hõngu.
President Jack Ryan