Ta ei saanud seda väita kindlalt, sest tal ei olnud oma kahtluste kinnitamiseks mingeid tõendeid, kuid hommikuti koidueelset sörki tehes või Kensingtonist Citysse sõites, mõnel päeval koos kolleegidega lõunastades ning enamasti igal õhtul, kui ta üksinda koju suundus, tajus ta iseäralikku kirvendavat tunnet ning suisa kompavat pilku endal.
Kas hiinlased? Kas nad olid talle Londonisse järele tulnud? Või hoidis Briti luure tal mitteametlikult silma peal? Või olid nad saanud haisu ninna tema varasemast tegevusest?
Kas see võis olla koguni USA salateenistus, kes jälgib, et teda ei ähvardaks oht? Jack oli esimene ametisoleva USA presidendi laps, kes oli keeldunud salateenistuse kaitsest, ehkki see asjaolu häiris paljusid. Kuigi neil ei tarvitse olla tema kaitsmise korraldust, ei saanud Jack ka seda võimalust siiski täielikult välistada.
Mida rohkem ta selle jälitamise tunde pärast muretses, seda kindlamalt ütles ta endale, et see kõik on lihtsalt paranoiline luul.
Cromwell Roadil vaatas ta jälle üle õla. Nagu alati, kui ta pilgu selja taha pööras, ei märganud ta midagi.
Mõni minut hiljem suundus Jack Lexham Gardensile, vaatas kella ja nägi, et südaöötund oli juba käes. Tuli voodisse heita, et magada vähemalt viis tundi, enne kui ta hommikuseks tervisejooksuks virgub.
Ta jõudis maja juurde ja peatus lävel veel kord, et näha, kas teda jälitatakse. Nagu varemgi, ei näinud ta kedagi.
Lihtsalt kujutelm.
Suurepärane, Jack. Isa sinu vanuses päästis Briti kuninglikud isikud IRA rünnakust ja võttis üle Venemaa allveelaevu. Sina aga ei julge võdisemata minna isegi pubisse, et juua pint õlut.
Jama, mees. Võta ennast käsile.
Ta oli pärast enda Campusega sidumist püüdnud jääda mõneti tähelepandamatuks, kuid nüüd trepist üles ronides mõistis ta, et eemärk peab olema täielik anonüümsus. Ta viibib üksinda kodust kaugel, välimuse muutmine oli ühtaegu võimalik ja vajalik.
Ta otsustas, et kasvatab habeme ja vuntsid, lõikab juuksed lühikeseks, muudab rõivastumisstiili ning läheb koguni spordisaali, et luudele rohkem lihaseid kasvatada.
Tema muutumine ei toimu üleöö, see oli selge, kuid seda tuleb teha, sest alles pärast seda on võimalik tõeliselt rahuneda ja eluga edasi minna.
6
KAKS KUUD HILJEM
Dino Kadić istus oma Lada sedaani rooli taga ja silmitses väljaku vastasservas seisvaid uhkeid autosid. Pool tosinat BMW-d, Toyota Land Cruiserit ja Mercedest olid pargitud ritta ning nende taga särasid linna kõige peenema restorani neoontuled.
Autod olid kenad ja restoran samuti. See kõik oli Kadićile ükspuha.
Ta põrutab selle paiga sellegipoolest põrgusse.
Mujal maailmas oleks niisugune autorida osutanud, et selles restoranis söövad oma viimset õhtusööki väga tähtsad isikud, kuid siin oli Moskva, kus igal endast lugupidaval jõugupealikul või piisavalt heade sidemetega ärimehel oli isiklik palju dollareid maksnud sõidukipark ja kamp turvamehi. Pool tosinat uhket autot ja kalgi pilguga meeskond, kes neid valvas, ei osutanud Kadićile millegagi, kes sees õhtustasid, tema arvates võis seal olla ka mõni kohalik karm tüüp või korrumpeerunud maksuametnik.
Tema tänaõhtune sihtmärk oli saabunud jalgsi, mingi välismaa ärimees, kes võis olla tähtis kusagil mujal, kuid mitte siin. Ta ei olnud allilmategelane ega poliitik. Hoopis inglane, kõrge lennuga kujunevate turgude fondivalitseja Tony Haldane. Kadić oli Haldane’it lähedalt näinud ja tema isikus veendunud, kui too veidi pärast seitset sisenes üksinda restorani Vanill. Seejärel valis Kadić endale positsiooni tänava vastasküljel puude varjus. Ta jättis Lada Gogoli puiesteel parkimisautomaadi juurde ja jäi rooli taha istuma, telefon kõneootel süles, silmad restorani välisuksel.
Põlvele asetatud mobiiltelefon pidi edastama signaali restorani eesukse juures lillekasti lopsaka lehestiku varju peidetud kingakarbisuuruse lõhkeseadeldise detonaatorisse.
Kadić jälgis saja kahekümne meetri kauguselt positsioonilt turvamehi ja autojuhte, kes seisid ohtu aimamata lillekasti juures.
Ta ei uskunud, et mõni neist plahvatuses ellu jääb. Sel ei olnud tema meelest ka vähimatki tähtsust.
Ta trummeldas sõrmedega vastu rooliratast – närvide, mitte tüdimuse tõttu –, tundes minutite möödudes pulssi kiirenevat. Hoolimata sellest, et Dino oli seda sorti ettevõtmistega ammugi tegelenud, tundis ta iga kord taas adrenaliinitulva. Seda põhjustasid atentaadi sepitsemise, kava koostamise ja lõpuks selle teostamisega kaasnev mõistuste heitlus, plahvatuse ootus, põleva süüteaine ja plasti ning jah, ka kõrbeva liha lehk.
Esimest korda oli Kadić samasugust erutust tundnud kakskümmend aastat tagasi, kui ta võitles Horvaatia poolsõjaväelise üksuse noore liikmena Balkani sõjas. Kui Horvaatia sõlmis Serbiaga rahu, sai Kadić aru, et sõdimine pakub talle liiga suurt lusti, mistõttu ta ei olnud valmis võitlusest loobuma. Seetõttu organiseeris ta paramilitaarse palgasõduriteüksuse, mis korraldas reide Bosniasse, et rünnata sealse valitsuse tellimusel Serbia sõjaväepatrulle. Kadići rühmast huvitus LKA, kes andis talle ja ta meestele väljaõppe ning varustuse.
Agentuur mõistis peagi, et oli teinud suure vea. Kadići horvaadi paramilitaarset rühma süüdistati hirmutegudes serbia tsiviilisikute kallal Bosnias, mistõttu LKA katkestas sidemed Dino Kadići ja tema meestega.
Pärast selle sõja vaibumist valis Kadić palgamõrvari ameti. Ta tegutses Balkanil ja Lähis-Idas, kust suundus aastatuhandete vahetusel Venemaale ja osutas mõrvateenuseid igale allilmategelasele, kes jaksas teda palgata.
Mõne aastaga teenis ta selles äris palju raha ning ostis endale kinnisvara Horvaatias, kuhu jäi otsekui eelpensionile, elades peamiselt rahast, mille oli viimase kümnendiga Venemaal kokku löönud, ehkki aeg-ajalt pakuti talle lepinguid, millest ei olnud võimalik keelduda.
Haldane’i atentaat kuulus just niisuguste kilda. Seda soovinud Vene allilmategelane oli pakkunud vürstliku summa operatsiooni eest, milles Kadić ei näinud kuigi suurt riski. Venelane oli eriti rõhutanud kallaletungi aega ja kohta, öeldes Kadićile, et atentaat peab olema peab olema jultunud ning äratama suurt tähelepanu.
Net problem, oli Dino tookord sellele mehele vastanud. Muidugi oskas ta tegutseda jultunult ja äratada suurt tähelepanu.
Ta tõmbas rahunemiseks sügavalt hinge ja käskis endal lõõgastuda.
Ta kordas valjusti kunagi ammu ameeriklastelt õpitud ingliskeelset fraasi.
Stay frosty.5
Sellest oli saanud vaikusehetkedel enne kärgatust otsekui rituaal, need sõnad tõstsid tal tuju. Nüüd vihkas ta ameeriklasi, kes olid pööranud talle selja ja tembeldanud ebausaldusväärseks, kuid talle antud väljaõpet ei suutnud nad sellegipoolest olematuks muuta.
Nüüd kavatses ta seda kasutada.
Dino heitis pilgu kellale ja vaatas silmi vidutades läbi hämara pargi sihtmärgi poole. Ta ei kasutanud binoklit, sest oli täiesti võimalik, et mõni autost mööduja või lihtsalt keegi, kes juhtub mõnest lähikonna majast või kauplusest tema poole vaatama, märkab meest, kes sihib binokliga just sinnapoole, kus peagi plahvatab pomm. Mis tahes vihje tema auto kohta annab pärast plahvatust uurijatele niidiotsa kätte ja siis asub Siseministeerium läbi vaatama siinse piirkonna turvakaamerate linte, mis on salvestatud teadaoleval ajavahemikul, ning üsna pea jõutakse talle jälile.
Nõnda ei tohi juhtuda. Dino kavatses pääseda sellest operatsioonist puhtalt, mis tähendas, et ta pidi jälgima kaugelt. Teda selleks ülesandeks palganud isikud tahtsid, et plahvatus mõjuks jultunud ja vihase avaldusena, seega konstrueeriti vajalikust palju võimsam pomm. Just sel põhjusel valis Kadić endale positsiooni sihtmärgist kaugemal, kui see oleks talle meeldinud.
Oma asukohast pidi ta tuvastama sihtmärgi tollel majja sisenedes seljas olnud kaamelivillase mantli värvi järgi, mis oli Dino arvates kindel tunnus.
Ta