BTR-80, mille vatsadesse varjunud sõdurid tagasid vajadusel tankidele katte ning taandusid pärast ohu neutraliseerimist taas soomuse varju.
Seega oli maismaasõjas ülekaal täielikult Venemaa Föderatsioonil.
Õhus oli kõik siiski teisiti.
Eestil oli tõhus raketikaitsesüsteem, mistõttu venelaste rünnak nende eelhoiatussüsteemidele ja maa-õhk rakettide (SAM) positsioonidele osutus vähetõhusaks. Paljud SAM-patareid jäid terveks, need olid alla tulistanud juba üle kümne Venemaa lennuki ning takistasid veel kümnetel teistel lahinguülesande täitmist.
Taevas ei kuulunud veel venelastele, kuid seni ei olnud see asjaolu takistanud nende edasiliikumist maismaal.
Sõja esimesel tunni tehti külasid maatasa, juba lamas linnu rusudes, paljud tankid jätkasid suurtükituld. See tähendas lüüasaamist ning igaüks, kel oli sõjapidamisest vähegi aimu, võis seda ammu ette aimata, sest väike Eesti oli keskendunud diplomaatiale, mitte füüsilisele kaitsele.
Edgar Nõlvak oli aimanud selle rünnaku tulekut, kuid mitte sellepärast, et ta olnuks sõdur või poliitik – ta oli kooliõpetaja. Ta mõistis seda, sest jälgis telesaateid. Nüüd, lamades verisena märjas kraavis, värisedes külmast ja hirmust, kõrvade kuulmekiled rebenemas teisel pool põldu metsaservale ilmunud Venemaa tankide mürskude plahvatustest, jätkus tal meelekindlust kiruda riigijuhte ning kahetseda, et nad olid raisanud Brüsselis aega diplomaatiale ega kasutanud seda hoopis selleks, et rajada kuradi kaitsevall, mis oleks need kuradi venelased tema kuradi külast eemal hoidnud.
Sissetungi võimalikkusest oli räägitud juba nädalaid, aga siis, mõni päev tagasi, plahvatas piiri taga Venemaal pomm, mis tappis kaheksateist tsiviilisikut. Televisioonis süüdistasid venelased Eesti kaitsepolitseid, Venemaa libe riigimeedia kiitis sellele pöörasele avaldusele takka. Esitati sepitsetud süütõendeid, misjärel Venemaa president teatas, et ta on sunnitud Vene rahva kaitseks korraldama Eestis julgeolekuoperatsiooni.
Edgar Nõlvak elas piirist kõigest neljakümne kilomeetri kaugusel asuvas Põlvas. Oma noorpõlves seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel kartis ta, et metsa varjust ilmuvad tankid, mis hakkavad tema kodu tulistama. Viimase kahekümne kolme aastaga oli see hirm aga täielikult ununenud.
Nüüd olid tankid kohal, paljud tema kaaslinlased tapetud ning kindlasti surmatakse temagi, peatumata hetkekski teel läände.
Kaks tundi tagasi oli Edgarile helistanud sõber, kes elas mõni kilomeeter ida pool Võikülas. Metsas redutav šokis sõber teatas Edgarile rabatult, et Venemaa tankid olid möödunud külast, tulistades ainult paar mürsku, sest Võikülas ei olnud midagi peale mõne lauda ja bensiinijaama. Aga mõni minut pärast tanke ja soomukitega liikunud sõdureid saabusid veoautodel kohale tsiviiljõugud, kes nüüd rüüstasid ja põletasid.
Siis olid Edgar ja teisedki mehed saatnud perekonnad minema, võtnud ei tea kas vaprusest või narrusest püssid ning ootasid nüüd kraavis, millal soomukid mööduvad ning jõugud kohale jõuavad. Kui nad ei saa tanke millegagi peatada, ei lase nad vähemalt Vene tsiviilisikutel küla maha põletada.
Plaan purunes samal hetkel, kui maanteel liikuvatest peajõududest hargnes laiali pool tosinat tanki, mis moodustasid puude vahel tõkke ja alustasid Põlva tulistamist võimsate mürskudega.
Edgari lapsepõlve luupainaja oli teoks saanud.
Edgar ja mehed koos temaga olid tõotanud võidelda surmani. Aga siis tulid tankid ja võitlust ei olnudki.
Oli ainult surm.
Õpetaja sai peaaegu kohe haavata. Ühelt positsioonilt teisele liikudes oli ta olnud parajasti lagedal, kui keskkooli parklas plahvatas mürsk. Purustatud universaalauto killud läbistasid tal mõlemad jalad, nüüd lamas ta poris oma püssil, oodates lõppu.
Edgar Nõlvak ei teadnud sõjandusest suurt midagi, kuid venelaste liikumiskiiruse järgi oli selge, et nad jõuavad Põlvast põhja pool asuvasse Tartusse millalgi pärast lõunat.
Mingi kärisev heli läbistas õhku. Edgar oli kuulnud samasuguseid helisid juba terve tunni ja teadis, et seda tekitab lähenev mürsk. Ta surus näo jälle külma porri.
Põmm!
Selja taga sai keskkooli võimla otsetabamuse. Tuhaplokkidest seinad ja alumiiniumraamid lendasid voogavast suitsupilvest laiali, korvpalliplatsi puitpõranda pilpad sadasid Edgarile peale.
Ta vaatas jälle üle kraaviserva. Tankid olid nüüd kõigest tuhande meetri kaugusel idas.
„Kus kurat on ometi NATO?”
Taamal, tuhat meetrit kaugemal, vaatas kapten Arkadi Lapranov oma tanki Burja 01 lahtisest luugist välja ja karjus: „Job tvoju mat, kus mu õhutoetus on?”
See oli retooriline küsimus, sest tema üksuse ülejäänud viie tanki komandörid kuulsid küll, kuid ei vastanud, ning tema sõjamasina meeskonna teised kaks liiget, juht ja sihtur, ootasid sõnatult käske. Nad teadsid, et mis tahes õhku ilmuva ohu korral saavad nad kohale kutsuda ründekopterid, kuid seni ei olnud nähtud ainsatki Eesti lennumasinat ning ka venelaste lendava hoiatus- ja juhtimissüsteemi radarile ei ilmunud ainsatki ohumärki.
Taevas oli puhas.
See oli hea päev. Tankisti unistus.
Tuhat meetrit eemal hõrenes võimla kohale kerkinud tolmu- ja suitsupilv, nii et Lapranov nägi sellest läbi. Ta ütles mikrofoni: „Veel mõni mürsk hoonesse eelmise sihtmärgi taga. Kildfugassmürsud. Ilma õhutoetuseta ei liigu ma sel teel edasi, enne kui näen, mis asub ristmikust paremal.”
„Just nii!” vastas Lapranovi sihtur alt.
Ta vajutas klahvile, automaatlaaduri arvuti valis moonakambrist kildfugassmürsu ning mehhanismi hoob lükkas selle rauda. Sihtur leidis videovaatlusseadmega otsitava hoone, surus lauba vastu sihiku kummiäärist ja suunas sihikuristi sihtmärgile. Ta vajutas juhtimispuldil tulistamisnupule ning 125 mm sileraudne kahur saatis mürsu tugeva raputusega läbi sinitaeva, üle nende ees laiuva söötis põllu täpselt hoone pihta.
„Tabamus!” teatas sihtur.
Nad olid tegutsenud samamoodi enne lõunat läbitud neljas külas, tulistades suuri sihtmärke 125 mm kahurist ja purustades väiksemaid paariskuulipildujaga.
Lapranov oli oodanud visamat vastupanu, kuid nüüd arvas ta juba, et Venemaa presidendil Valeri Volodinil oli õigus. Volodin oli kinnitanud oma rahvale, et NATO-l ei jätku julgust Eesti eest võidelda.
Lapranov kuulis kõrvaklappides ühe oma üksuse tanki kutsungit.
„Burja Null-Neli Burja Null-Ühele.”
„Kuuldel, Null-Neli.”
„Kapten, näen liikumist viimase sihtmärgi ees kraavis. Kaugus üks tuhat. Mitu liikuvat objekti.”
Lapranov nihutas binoklit aegamisi üle kraavi.
Seal. Porist kerkis päid, mis samas kadusid. „Näen. Väikerelvade positsioon. Saja kahekümne viiest ei tarvitse raisata. Puhastame kuulipildujatega, kui lähemal oleme.”
„Just nii.”
Teine mürsk tulistati ristmiku taga madalal künkal asuva hoone pihta ja Lapranov vaatas binokliga sinnapoole. Linnas valitses surmavaikus, ei vähimatki vastupanu.
„Jätkata tulistamist!” käskis ta ja laskus siis põlvili komandöriistmele, et võtta oma kohalt sigaretipakk ja tulemasin. „Pühkige see paik kaardilt.”
Mõni sekund hiljem kostis kõrvaklappides uus teade. „Burja Null-Kaks Burja Null-Ühele.”
„Kuuldel,” vastas Lapranov sigaretti läites.
„Liikumine haiglast lõunas. Ma… ma arvan, et mingi auto.”
Lapranov pillas tulemasina tanki tagasi ja vaatas binoklisse. Hetk hiljem oli see koht leitud, haigla asus keskkoolist mõne kilomeetri kaugusel madalal künkal. Ta pööras pilgu sealt lõuna poole ning märkas lõpuks varjulisel teel liikumist.
Esimesel hetkel arvas ta, et seal