ülema kutsumine Valge maja erasöögituppa lantšile oli nende väheste meelest, kes teadsid tänasest einest ja mäletasid ka külma sõda, midagi sürreaalset, kuid aeg oli suuresti muutunud.
Golovko ei teeninud enam Venemaa luures, tegelikult lausa vastupidi. Nüüd oli ta eraisik ning valus okas Kremli praeguse asuka ihus. Riigidepartemang oli hoiatanud president Ryanit, et kui nad sellest kuuleksid, peaksid venelased Golovko Valges majas lantšil viibimist provokatsiooniks. Jack võttis hoiatust tõrksalt ja ainult osaliselt kuulda. Ta andis korralduse, et kohtumine oleks mitteametlik ning sellest vaikitaks.
Sergei Golovko oli lahkunud luuretöölt kolm aastat tagasi. Venemaal kirjutati temast suurte pealkirjade all, sest erinevalt paljudest teistest luurejuhtidest ei pühendunud ta poliitikale ega äritegevusele. Hoopis vastupidi, Golovko võttis vastu väikese pensioni ning hakkas oma esinemistes ründama jõuametkondade esindajaid (siloviki), kellest olid saanud kõrged ja mõjukad poliitikud. Kremlis tungles paksult endisi luurajaid ja sõjaväelasi, kes tegid tihedat koostööd, et haarata võim ning seda hoida, kasutades julgeolekuteenistuse juhtimisel omandatud oskusi nüüd avaliku ja eraelu igakülgseks kontrollimiseks.
Kremli uus võimukandja, kuuekümne kuue aastane Valeri Volodin oli ka ise silovik, kes oli töötanud aastaid FSB-s ja enne seda noore ohvitserina KGB-s. Suurem osa täidesaatva ja seadusandliku võimu esindajatest olid kas sise- või välisluureteenistuse või siis sõjaväeluure (GRU) endised töötajad.
Golovko väljendas avalikult rahulolematust Venemaa juhtkonna poliitika ja igapäevategevusega, mistõttu Volodin ei olnud sugugi rahul endise SVR-i mehe kommentaaridega, eriti nendega, mis taunisid uue režiimi taandumist demokraatlikest tavadest. Tema ägedate rünnakute märklauaks olid ka siloviki, mistõttu õige pea sattus ohtu Golovko enda julgeolek. Golovko vanad kolleegid, kes ikka veel töötasid FSB-s, hoiatasid, et endise luureülema huvides oleks kaduda Venemaalt tagasi vaatamata.
Endine FSB ülem lahkus kodumaalt raske südamega ja asus Londonisse, kus ta oli viimase aasta elanud üsna tagasihoidlikult, jätkates siiski Volodini ja tema ministrite arvustamist. Ta pidas maailma paljudes kohtades loenguid ning teda nähti peaaegu iga nädal mõnes meie planeedi paigas andmas teleintervjuusid ja osalemas ümarlauadiskussioonides.
Ryan vaatas üle laua Golovko poole, paratamatult imestades, kuidas sedavõrd hapra olekuga inimene suudab taluda nii koormavat tegevuskava, peaaegu sama pingelist kui tema enda oma.
Golovko pani seda pilku tähele ja naeratas Ryanile. „Ivan Emmetovitš, räägi mulle, kuidas su lastel läheb.”
„Kõigil läheb hästi. Katie ja Kyle õpivad siinsamas Washingtonis koolis. Sally on Johns Hopkinsi Ülikooli meditsiinikolledžis ja lõpetab varsti residentuuri.”
„Kolm doktorit perekonnas. Väga mõjukas,” ütles Sergei, kallutades veinipokaali mõlema Ryani poole.
Jack hakkas naerma. „Kolm doktorit, kuid ainult kaks arsti. Ajaloodoktorina panin tähele, et majas täis lapsi ei ole minu eriala sugugi nii kasulik nagu meditsiinidoktori oma.”
„Millega juunior praegu tegeleb?” küsis Sergei.
„Tegelikult Jack juunior ei olegi siin. Ta kolis kaks kuud tagasi Londonisse.”
„Kas tõesti?” küsis Golovko leebe üllatusega. „Mida ta seal teeb?”
„Ta töötab ühes firmas ärianalüütikuna. Veedab päevi, hinnates korporatsioonide väljaostmisi ja rahvusvahelisi finantstehinguid.”
„Ah et ta on siis Citys.” Cityks nimetati Londoni finantskeskust.
„Seda küll, kuid ta elab Earl’s Courtis.”
„Ta on pärinud isa aju,” lausus Sergei naeratades. „Temast oleks pidanud saama luureohvitser.”
President võttis suutäie salatit, hoidudes ettevaatlikult midagi reetmast.
Cathy Ryan sekkus vestlusse. „Ma arvan, et ühest spioonist perekonnas piisab.”
Sergei tõstis veeklaasi. „Muidugi. See on vaevaline karjäär. Sama vaevaline ka perekonnale. Olen kindel, et noor Jack töötab sinu suureks lohutuseks ohutul ja turvalisel erialal.”
Cathy rüüpas jääteed. „See on tõepoolest nõnda.”
Jack mõtles, et naise pokkerinägu on parem kui ta enda oma.
„Tahaksin temaga kohtuda,” lisas Sergei. „Ma elan päris Earl’s Courti lähedal Notting Hillis. Võib-olla leiab noor John Ivanovitš mõnikord aega minuga õhtustada.”
„Kindlasti meeldiks see talle,” vastas Jack.
Venelane naeratas. „Ära muretse. Ma ei räägi talle liiga palju vanu sõjalugusid.”
„Mu poeg ei usuks sind nagunii.”
Ruumis kostis naerurõkatus. Kohalviibijatest teadsid ainult Ed ja Mary Pat nende kahe mehe täielikku lugu. Cathyl oli raske uskuda, et see eakas venelane võis kunagi ohustada tema abikaasa elu.
Jutt kaldus Ed ja Mary Patile ning nende Moskvas viibimisele kaheksakümnendatel aastatel. Nad rääkisid kiindumusest sellesse riiki, inimestesse ja kommetesse.
Jack sõi lantši, pilk endist viisi üle laua Sergeil. Talle tundus, et ammune sõber jooks meelsamini vodkat kui jääteed ning sööks sea puusatüki asemel borši. Ehkki sõbra kahvel torkis ja sonkis taldrikul, ei uskunud Jack, et ta oleks suutäitki söönud.
Cathy tahtis Sergei loengutuurist rohkem kuulda ja see näis külalist reibastavat. Ta oli käinud kahe nädala jooksul kümnekonnas USA linnas, millest iga jaoks leidus tal vaid kiidusõnu. Ta oli kõnelenud enamasti ülikoolides Valeri Volodini korrumpeerunud administratsioonist, samuti kirjutas raamatut, mis pidi sama sõnumit rõhutama veelgi jõulisemalt.
Seepeale ütles Ed Foley: „Sergei, Valeri Volodini esimene ametiaeg lõpeb vähem kui aasta pärast. Eile allkirjastas Volodin uue seaduse, millega ta saab õiguse määrata Venemaa kaheksakümne kolme regiooni kubernerid. Minusugusele vanale tegijale tundub, et demokraatia tagasikäik kogub üha suuremat hoogu.”
„Volodini seisukohalt oli tal seda mõistlik teha,” vastas Golovko.
„Kuidas nõnda?”
„Kohalikud valimised toimuvad selle aasta lõpupoole. Alati on pisike võimalus, et rahvas valib isiku, kelle ustavus keskvalitsusele on kaheldav. Volodini eesmärk on kontrollida kõike Moskvast. Oma inimeste seadmine kaheksakümne kolme regiooni etteotsa võimaldab tal seda teha.”
„Mida ennustate demokraatiale Venemaal Volodini esimese ametiaja lõpuks?” küsis Mary Pat.
Sergei rüüpas suure sõõmu jäävett. Ta ütles: „President Volodin selgitab oma raudset rusikat väitega: „Venemaal on eriline, juhitav demokraatia.” Just nõnda selgitab ta tõsiasja, et tegelikult kontrollib tema suuremat osa ajakirjandusest, et just tema määrab kubernerid ning saadab trellide taha ärimehed, kes tema arvates ei järgi igas oma äriotsuses Kremli huve.” Golovko raputas tülgastunult pead. Ryan märkas tema hõredate valgete juuste varjus läikivat higi. „„Juhitav demokraatia”. Venemaa juhitavat demokraatiat tuntakse maailmas paremini teise nimega. Diktatuur.”
Kõik noogutasid nõusoleku märgiks.
„Venemaal toimuv pole valitsemine. See on kuritegu. Volodinil ja tema kannupoistel on miljardeid dollareid riiklikus gaasifirmas Gazprom ning naftakontsernis Rospromneft, samuti väikeosalus pankades, mida sellegipoolest täielikult kontrollitakse, aga ka laevanduses ja puidutööstuses. Nad röövivad riigi rikkusi ja loodusressursse ning selleks kasutatakse Kremli võimu. Volodini ja tema silovik’ude rohkem kui aasta kestnud võimutsemise ajal on minu meelest Venemaa demokraatiast jäänud järele ainult mälestus. Ma ei liialda. Keskvõim on otsekui lumepall, mis mäest alla veeredes üha paisub. See muutub järjest suuremaks ja tormab kasvava hooga. Mõne aasta pärast ei suuda seda keegi enam peatada.”
„Miks rahvas talub seda?” küsis Cathy.
„Venemaa ühiskondlik leping on väga lihtne. Rahvas on valmis vastutasuks turvalisuse ja külluse