Kaitstud Eesti. Eero Lattu

Pärast lühikest arvamustevahetust otsustati pakkuda see arv.

      „Eesti delegatsioon on valmis vastu tulema vene poole ettepanekule ja lubama sissetoodavate vägede suuruseks kuni 7000 meest,” teatas Selter.

      Stalin oli vahepeal uuesti piibu süüdanud ja popsis seda rahulikult edasi. Molotov raputas pikalt pead, andes kõigile mõista, et sellise ettepanekuga ei saa kuidagi nõustuda.

      „Palju tähtsam vägede arvust on põhimõte. Kui lastakse oma territooriumile üks võõras polk, siis põhimõtte seisukohalt pole enam tähtis, kui neid tuleb ka rohkem. Aga teie olete juba otsustanud väed sisse lasta,” märkis Stalin viimaks ilmse üleolekuga.

      Selter protesteeris: „Meie ei ole sellist otsust teinud. Praegu käivad läbirääkimised, ja kui siin kokkulepet ei sünni, ei tule ka vägesid.”

      Jälle pöördusid kõigi pilgud Stalini suunas.

      „Päris nii ei saa öelda. Meie väeosad tulevad ikka, küsimus on vaid – kuidas? Parem on kokku leppida,” jätkas Stalin rahulikult.

      Professor Piip pidi tunnistama, et Stalini väide põhimõttest taganemise kohta on õige. Siin kehtis printsiip, et juba kord loovutatud õigust on hiljem väga raske kaitsta. Seepärast püüdis ta asja pehmendada, andes Selterile puhkust:

      „Kas teie, härra Stalin, soovitanuks meil üldse vägede sisselubamisest hoiduda?”

      Piibu küsimus põhjustas silmnähtava elevuse.

      Stalin heitis pilgu Molotovi ja Mikojani suunas, tõusis siis ja alustas mööda ruumi kõndides oma lühikest kuid tempovaest loengut:

      „Näen, et meie eesti sõbrad on väga teravmeelsed. Mina olen suure riigi eesotsas, teie esindate väikest Eestit. Siin on jällegi põhimõtteline vahe. Ajalugu näitab, et need rahvad, kes on olnud elujõulised ja paljunenud, haaranud enesele tühjaltseisnud alasid, võivad esitada oma väiksematele naabritele teatud tingimusi. Näiteks võivad nad pakkuda kaitset teiste suurte eest ja nõuda vastutasuks mõningaid privileege. Kui väikesed rahvad mõtlevad peaasjalikult oma riigi mastaapides, siis suurte kohus on näha ja suunata kogu maailma arenguid. Need, kes sellest erinevusest aru ei saa, pühitakse lihtsalt teelt. Minu soovitus saab olla vaid üks – nõustuge meie ettepanekutega ja te talitate targasti.”

      Piip ei võinud sellise hegemoonliku maailmakäsitlusega nõustuda, aga ilmselt polnud praegu sobiv hetk seda laadi vaidlusse laskuda. Eesti sai toetuda vaid väljakujunenud rahvusvahelisele õigusele, mis Rahvasteliidu tegutsemisaastate jooksul vähemalt sõnades liikmesriikide poolt tunnustust oli leidnud. Seepärast otsustas Piip seda asjaolu Stalinile meelde tuletada:

      „Igal rahval, veel enam riigirahval, on õigus ise oma elu korraldada. Arvult väikesed ei peaks tundma hirmu suuremate ees. Niisugune põhimõte on teie kui Rahvaste Liidu liikme poolt heaks kiidetud. Lubage meil ka edaspidi selles kindel olla.”

      Molotov valmistus suud avama, ent Stalin tegi keelava käeliigutuse ja jätkas:

      „Pole tarvis karta. Nõukogude Liit võitleb maailmarahu eest täiel rindel. Mis Rahvasteliitu puutub, siis kahetsusväärsel kombel on see organisatsioon muutunud kõlavate deklaratsioonide ja tühjade kõnede esitamise paigaks. Tegeliku eluga on siin vähe ühist. Meie ei saa lubada oma huvide allutamist sealsetele lobamokkadele. Ärge sellele seltskonnale panuseid tehke.”

      Molotov oli segaduses – miks oli Peremehel vaja eestlastega taas üldist diskusiooni pidada! Mis kasu sellest on? Kui sel moel jätkata, siis ei saa kokkulepet niipea. Ta üritas läbirääkimiste juurde tagasi pöörduda:

      „Meil on tekkinud lahkarvamus vägede suuruse osas. Tuleme selle juurde hiljem. Baaside asukohtade küsimus vajab samuti täpsustamist. Eesti pool ei vaidle Saaremaa ja Hiiumaa osas. Meie ei või siiski ainult saartega piirduda, vajame tugevat baasi ka mandril ja ainukese sobiva kohana eelistame Tallinnat.”