„mitmesugustesse” kohtadesse ja hakkavad tegelema korra hoidmisega, see on Eesti siseasjaga, siis meie suveräniteedi ja majandusliku korra austamisest ei saa küll juttu olla.”
Uluots kinnitas Stalinile omalt poolt, et Eesti ei või sellist ettepanekut vastu võtta.
Stalin oli vahepeal piibu süüdanud ja jälgis arenevat vaidlust huviga. Nüüd tõstis ta märguandeks sõrme ja ütles:
„Rahustame meie Eesti kolleege. See ei ole karistus, see on tõkestusvahend. Usume ka, et Eesti valitsus pole süüdi. Kuid nähtavasti pesitsevad Eestis mingid rahvusvahelised jõud, kes tegelevad niisuguste asjadega. Teate küll, kuidas imperialistid Nõukogude riiki vihkavad ja kõikvõimalikke riukaid meie teele ette loobivad… Ja neil on mõju rahvamassidele, ka Eestis. Kui nüüd meie lepingu sõlmime, siis ühed rõõmustavad, aga teised hakkavad süüdistama, et olete maa maha müünud. Puhkevad rahutused ja võivad tulla diversioonid. Sellepärast ongi vaja tugevat Punaarmee üksust, et neid ära hoida… Kogu minu austuse juures Eesti valitsuse vastu, ei suuda teie sellises olukorras üksi toime tulla.”
Professor Piip oli tähelepanelikult kuulanud senist läbirääkimiste käiku, tabamaks mõnd juriidilist nüanssi, mille suhtes tema arvamus võiks kasulikuks osutuda. Senini suutis Selter hästi vastu pidada ja tema seisukoht sõjalisest okupatsioonist oli kahtlemata õige. Aga et parasjagu midagi sellist õhus ei olnud, lausus Piip:
„Eesti rahvas võtaks rahuldatuna vastu sellise pakti, millele valitsuse esindajad ilma suurema surveta alla võivad kirjutada. Siis pole karta ka mingeid diversioone. Teiselt poolt on sunduse all sõlmitud lepingud rahvusvaheliselt tunnustatud arusaamade järgi juba sündimisel kahtlase väärtusega, tegelikult tühised. Ei tahaks uskuda, et härra Stalin sellise lepinguga end siduda soovib.”
Stalin kergitas Piibu poole vaadates korraks imestunult kulme, laskis siis pilgu üle lauasistujate libiseda ja sõnas:
„Rahvas on muidugi igal pool hea ja teab üldiselt, mis õige. Ainult et juhid, kellele meeldib rahva arvamusega vehkida, ise sellest kõige vähematki ei taipa. Meil tuleb selgelt eristada rahvast kui sellist, ja üksikuid inimesi, kes alati midagi korraldada võivad… Ka Eestis leidub igasuguseid. Nõukogude Liitu on teie maa kaudu saadetud terve hulk salakuulajaid. Meie oleme nad kinni püüdnud ning surma mõistnud. Need spioonid pidid ju ometi teadma, millega riskivad. See on fakt.”
Peremehe juttu spioonide mahalaskmiste kohta kinnitas peanoogutusega otsekohe Molotov. Siiski tundus, et vene poolel jäi argumentidest puudu ja seepärast oli vaja käiku lasta üldisemat laadi süüdistused, mille ümberlükkamiseks puudus eestlastel võimalus.
Selter proovis Piibu mõtet veelkord esile tuua: „Meie loodame sellist lepingut, mis Eesti rahva tundeid ei riiva. Küll siis kõik rahulikult kulgeb. Uskuge, eestlased oskavad enesele võetud kohustusi korralikult täita.”
Nüüd viis Stalin jutu Tartu rahulepingule: „Praegune olukord Soome lahes on Nõukogude Liidu rahvastele peale surutud. Eesti osa selles pole mitte väike.”
Piip tõrjus: „Eesti-Vene rahuleping, mille kokkupanemisest ka mina osa võtsin, kindlustas õiglase ja püsiva rahu. Kuidagi ei saa nõustuda, et väike Eesti seda lepingut sõlmides midagi Venemaale peale surus. Mäletan, kuidas härra Joffe5 pärast allakirjutamist lepingu üle rahulolu väljendas.”
Ka saadik Rei lisas omaltpoolt: „Eestis pole ealeski arvatud, et Tartu rahuleping Venemaa vabal tahtel ei sündinud. Kui nüüd muuta suhete aluseid Eestile kahjulikus suunas, siis head vahekorrad meie riikide vahel kindlasti kannataksid.”
Stalin popsutas uuesti piipu, levitades ruumi erilist tubakapõlemislõhna. Näis, nagu tahtnuks ta läbirääkimiste selles etapis vältida konkreetseks minemist ja uurida vaid eestlaste mõtteloogikat. Mikojan püsis endiselt tagasihoidlik, piirdudes aeg-ajalt Stalinile kaasanoogutamisega. Molotovile tundus Peremehe pikaleveninud vaidlus eestlastega imelik – juba poolteist tundi räägiti selget diplomaatilist „loba”, ilma et asi paigast oleks nihkunud. Muidugi ei võinud ta seda Stalini juuresolekul väljendada, ja jälgis vaid, kuhu Peremees tüürib.
Stalin jätkas: „Minu väikesel kodumaal Gruusias arvati varem, et iseseisvus on imerohi, mis kõik probleemid lahendab. Pärast revolutsiooni löödi Venemaast lahku, nagu teiegi tegite. Nüüd on Gruusia jälle liidus Venemaaga ja võin teile kinnitada, et elu seal areneb kiiresti. Järelikult saadi aru, et väikeriigid vajavad liitu suure ja tugevaga, kes neid kaitsta suudaks. Mispärast teie sellele vastu olete?
Punaarmee osade viimine Eestisse vastavalt täna esitatud ettepanekule pole midagi muud, kui sellise liidu pakkumine sõbralikule naabrile. Võtke veel arvesse, et see on ajutine liit, ainult sõjaajaks. Pärast viime oma väed välja ja tänutäheks anname Eestile soodsa kaubanduslepingu, mida paljud kadestaksid. Võin teile kinnitada, et 1920. aasta rahuleping jääks oma põhiolemuses kehtima. Vahepeal on Nõukogude Liit saanud tugevaks ja vajab tingimata Balti merel oma julgeoleku kindlustamist. Loodan, et meie Eesti kolleegid mõistavad lõpuks minu mõtet.”
Tajudes, et Stalin soovib juttu kokku tõmmata ja võib iga hetk lahkuda, tuli Selter läbirääkimiste teema juurde tagasi. Vastavalt valitsuselt saadud instruktsioonile, pani ta ette arutada väekontingendi suuruse küsimust:
„Meie mõistaks, kui teie sooviksite mereväebaasidesse asetada väikesearvulisi garnisone, mis oleks mõeldud kaitseks mere poolt. Nende paiknemine ja hulk peaks arvestama Eesti rahva ja meie sõjaväe suurust. Kui meie juba kord lepingu sõlmime, siis ei ole maa poolt karta mingit rünnakut. Selle eest hoolitseks täie vastutusega juba Eesti valitsus. Nii et jutt saab käia vaid baasigarnisonidest ja nende suurus tuleks fikseerida Euroopa sõja ajaks eraldi kokkuleppega. Ainult selliselt aluselt võime meie edasi liikuda.”
Kõigi pilgud pöördusid Stalini suunas, õhus oli tunda kasvavat pinget. Jossif Vissarionovitš tõusis, liikus paar korda laua ääres edasi-tagasi ja lausus üsna rahulikult:
„Seltsimees Molotov, arvan, et oleme nõus meie ettepanekutes muudatusi tegema. Kas sobib, et jätkame homme?”
Stalin jättis kõigiga kättpidi hüvasti ja lahkus.
Molotovi näoilme peegeldas selget pettumust, kui ta eestlaste poole pöördudes lausus: „Oleks tingimata vajalik homme kokkuleppele jõuda. Mulle jääb arusaamatuks teie soov aega võita. Ainult tänu seltsimees Stalini kannatlikkusele on läbirääkimised veel üldse võimalikud.”
Lepiti kokku, et uus koosolek toimub järgmise päeva pärastlõunal kell neli.
Eesti delegatsioon suundus saatkonda, kus asuti kohe edasist tegevuskava arutama. Tunnistati, et Vene poole viimased ettepanekud on küll oluliselt karmimad, kuid võimaldavad siiski valitsuse poolt antud mandaadi raames läbirääkimisi jätkata. Kuna aga surve oli selgelt kasvanud, nõutati Tallinnast võimalus suurendada sisselubatavate vägede arvu 7000 meheni. Veidi enne südaööd võis Selter, kes koosolekut juhtinud oli, viimaks raskele päevale joone alla tõmmata, soovides kõigile head ööd.
Suurlinn vajus unne, vaikselt ja üheskoos.
Kella 23 paiku, pärast eestlastega toimunud läbirääkimiste vooru, sõitis välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov Stalini juurde Kuntsevosse. Lähedases suvilas serveeriti tavapärast õhtusööki. Õigupoolest peaks seda nimetama lõunatamiseks, sest Kremli peremees töötas öösiti ja kõik, keda vähegi võidi tema käsul välja kutsuda, pidid sellega arvestama.
Sadas tihedat vihma ja seetõttu liikus rahvakomissari auto mööda Možaiski maanteed tavapärasest aeglasemalt. Olgugi, et marsruut oli läbinisti tuttav, tundusid teeäärsed majad Molotovile kuidagi armetumad kui varemalt. Moskva äärelinn oli enamasti puumajade päralt ja vihmasajus paistis ümbrus veelgi kahvatum. Seevastu säras märg sõidutee tänavalaternate valgel lausa pidulikult.
Molotov oli valmis selleks, et õhtusöögil puudutab Stalin baaside lepingute ja nendega seoses rakendatavate diplomaatiliste abinõude teemat. Erilist kartust tal ei olnud. Eestiga oli juba algust tehtud ja kõik märgid näitasid hoolikalt planeeritud tegevuse edukust. Molotov teadis, et tema ülesanne on, enne otsustavaid revolutsioonilisi sündmusi Euroopas, Nõukogude