raskemaks, kuigi teatud liiki kaupu ja toorainet vajatakse seal endisest rohkem. Ka meie põlevkiviõli on uues olukorras hinnatud, seda eriti Saksamaa poolt. Kahjuks jääks põlevkivitööstus pahasti sõjale jalgu. Tahaksin välisministri käest teada, mis seisus kaubandusleping Venega nüüd on?”
Selter täpsustas: „Nimetatud leping on seotud baasidega.”
„Ajaliselt on praegu hästi. Kui meil veel paar nädalat õnnestub venitada, siis on kõik põllusaagid koristatud. See asjaolu kallutab minu arvamust vastuhaku kasuks tublisti, sest mina ei või ette kujutada eesti põllumeest venelaste all tööd rügamas,” alustas põllutööminister Tupits. „Piiriäärsed talud jäävad muidugi kohe löögi alla. Minu arvamine on, et inimesed tuleks sealt evakueerida sisemaale.”
Nüüd sekkus Laidoner: „Need Kaitseliidu mehed, kes otse mobilisatsiooni alla ei käi, peavad küll kohtadele jääma. Seda enam, et suures osas on taluperemehed ka kaitseliidus osalised. Nemad saavad parimal viisil mahajäävaid varasid kaitsta ja partisanideks olla. Naised ja lapsed on iseasi.”
„Mispärast me kohe sõjaasju arutame? Kas poleks parem vaagida kõigepealt kokkuleppevõimalust,” võttis sõna sotsiaalminister Kask.
„Minu teada pole meil peale Läti ühegi naabriga abiandmislepingut. Aga Lätist üksi meile suurt abi ei ole. Enne kui sõtta tormata, peaksime tagalat kindlustama. Mina küsin otse – kas leping Venega võimaldab meil jääda iseseisvaks siseriiklikult? Selge see, et erapooletusega on siis lõpp.”
Selter vastas, et Molotov puudutas seda küsimust ja kinnitas riigi siseellu mittesekkumist.
„Noh näete, kui leping käib ainult abiandmise ja baaside kohta, siis kas poleks meil targem kokku leppida? Muidugi peaksime delegatsiooni liikmeks nimetama mõne juurattundva inimese, Piibu näiteks, et leping selles suhtes hea saaks,” tegi Kask ettepaneku.
Majandusminister pöördus Selteri poole: „Arvan, et välisministeeriumil tuleks kiiresti uurida Saksamaa käest meie tooraine, eeskätt põlevkivisaaduste kohta. Võib-olla peaks neile pakkuma soodsat ostulepingut vastutasuks toetuse eest.”
„Mina seda hästi ei usu, oleks meil rauamaaki müüa, nii nagu Rootsil. Aga proovima peab,” arvas omakorda Tupits. „Me võime ju veel põllumajandustooret ja metsamaterjali sinna lisada.”
Selteri mõtted liikusid samas suunas, seda enam, et Ribbentropiga või vähemalt tema esindajaga, võis kohtumine teoks saada küll. Kui aga arvestada Saksa-Vene salaleppega, siis vaevalt Saksamaa otse Vene huvidele vastu töötama hakkab. Nii et see asjaolu muutis Hitleri meelemuutusele lootmise võrdlemisi kesiseks võimaluseks.
„Lepingut sõlmides ei jää Venemaa selle juurde. Küll tulevad uued nõudmised ja meie võime vaid ette kujutada, kuhu need välja jõuavad. Tuleks küll läbi rääkida, aga valmistuda kõige hullemaks. See on minu kindel arvamus,” sõnas sõjaminister Lill.
Teedeminister Viitak jäi kahtlevale seisukohale öeldes, et sõja korral tuleb arvestada muuhulgas ka sildade hävimisega ja kõik viimase aja pingutused maanteede korrastamisel tuleks korstnasse kirjutada – need lõhutakse raskete sõjamasinate poolt täiesti ära.
Oidermaa muretses rahva hoiaku pärast: „Peame otsustama, kas lepingu korral kohe kõike asju laiemalt teada anda. Muidugi on aus rääkimine selles mõttes parem, et saaksime siis rahva toetusele rohkem loota. Teiselt poolt võib see asjatut veneviha esile kutsuda ja enneaegu inimesi üles kütta.”
Haridusminister Jaakson ei pidanud lepingut sellisel kujul üldse võimalikuks. Ei võinud ju ometi kogu isamaalisele kasvatusele selga pöörata ja öelda, et peale alistumise meil muud üle ei jää. Ka siseminister Veerma oli lepingule vastu.
Kohtuminister Assor pooldas läbirääkimiste venitamist niikaua kui võimalik, et vahepeal välisabi saamises selgusele jõuda.
Eenpalu arvates oli just nüüd paras aeg sõna võtta:
„Valitsus ei saa täpselt määrata, kas leping või midagi muud. Täna on Riigikogu komisjonide ühine istung, kus aruteluks laiem kandepind, kuna seal ka opositsiooni esindajad kohal viibivad. Meie ei saa isegi mingit aluskava ette valmistada, sest siis võib see kergesti otsustamist segama hakata. Muidugi olen ma nõus, et valitsusel peab asjale oma vaade olema. Kogu eilse päeva pidime me kõik ärevuses tulevikule mõtlema. Iga terve mõistusega inimene soovib olukorrale rahulikku lahendust ja meie kohus on seda kindlustada.”
Päts torkas otsustavalt vahele:
„Selge on, et meie peame läbirääkimisi pidama ja püüdma lepingut saavutada. Mina presidendina ei või lubada rahva tapalavale saatmist, aga sama hästi ei saa meie venelastega kokkuleppimises allaheitmisele minna. Minu kindla arvamise järele tuleb siin selged piirid seada. Kui aga meie need piirid kindlaks määrame, ja kui neist üle astutakse, siis tuleb valmis olla Vene sõjakäiguks.”
Eenpalu oli pärast selliseid sõnu parasjagu üllatunud. Pätsi seisukohas ilmnes palju kindlameelsem hoiak. Paistis, et „Vana” arusaamades on midagi oluliselt muutunud. Rei kavatses just peaministri mõttesuunda toetada, aga nüüd tundus see ülearune olevat. Teadis ju temagi varasemaid seisukohti suhetes idanaabriga. Rei oli isegi eravestluses Läti Moskva saadikuga väljendanud võimalust Venemaa protektoraadiks saada. See polnud muidugi tema enese idee, vaid mitmetel nõndanimetatud „tagatoa” aruteludel väljendatud mõte.
„Las siis ülemjuhataja räägib meie valmisolekust sõda pidada. Kui kaua võib vastupanu kesta?” küsis Kask.
Laidoner tõusis aeglaselt, lükkas tooli laua alla, toetas peopesad selle seljatoele ja alustas:
„Selge on, et me teatud aja vastu võime panna. Kui pikk see aeg on, seda mina ei tea, võib-olla kaks kuud, ehk rohkemgi. Aastast ei maksa siiski rääkida. Kui me aga baasid sisse laseme, siis tuleb mul ülemjuhataja amet maha panna, sest mina ei või siis enam midagi lubada.
Meie sõda ei alga, aga kui tullakse tule ja mõõgaga, kas siis meie peame pealt vaatama! Mis mõte on kogu meie sõjaväel, kogu kulutatud rahal, kui käed üles tõstame. Vabadussõja alguses oli meie seisukord palju kehvem, teate seda isegi. Nüüd on rahva kaitsetahe tänu tehtud tööle olemas ja sõdurid-ohvitserid nõutaval viisil välja õpetatud.
Arvan, et praegu siin arvulisi näitajaid välja tuua pole mõtet. Meie jääme selgelt alla lennukite ja tankide osas… ja õhukaitse on meil nõrk, ehk ainult Tallinna jaoks piisav. Samuti on vähe tankitõrjeks kõlbulikke sõjariistu. Elavjõu poolest võime end kindlamalt tunda. Ega vastasel ei mahu meie maa-alale palju üle 100 000 mehe toimetama. Muidugi võivad nemad värskeid jõudusid hiljem juurde tuua. Meie tugevus on maastiku tundmine ja moraalne külg. Usun rahva poolehoidu ja ohvrimeelsusesse. Seda tahan küll ütelda, et sõjaväelased teatud aega vajavad hädavajalike sammude astumiseks, mis paremaks kaitseks vajalikud on. Üheks selliseks on mobilisatsiooni läbiviimine, mis ometi neli-viis päeva nõuab. Tegelikult oleme siin hiljaks jäänud ja nüüd peame seda vähemalt esialgu varjatult läbi viima. Samuti oleks vajalik nädalapäevad reservist tulnud mehi kokku harjutada. Kui meie arvestame tänasest edasi, siis kaks nädalat peaks meil olema, ehk kusagil sinna 10. oktoobri lähedale. Kuid aja võitmine peaks läbirääkijate tööks jääma. Minul on kõik.”
Minister Sepp jätkas kohe küsimist: „Sõjaväele kulutatud raha on muidugi suur olnud, aga võrreldes kogu riigi varadega siiski väiksem osa. Kas võime riskida sõjakaotustega, mis meie rahva täiesti vaeseks teevad?”
Kindrali vastus tuli kiiresti: „Härra Sepp, millised tagajärjed võivad olla võõrale võimule alistumisel? Mina võin seda teile kõhklemata öelda – siis on meie vaba olemine lõppenud ja ühes sellega ka kõik varad uue peremehe leidnud.”
Ehkki Laidoneri väljaütlemine oli äärmuslik, pidi sellega siiski nõustuma. Valitsuse liikmete hulgas ei olnud nii sinisilmset, et venelaste härrasmehelikkusesse uskuda.
Eenpalule sõjajutt ei istunud. Aastatega oli ta palju tasakaalukamaks muutunud ja eelistas tüliküsimusi rahulikult lahendada. Vabadussõjaaegne kokkupuude lahingumölluga jättis edasiseks kindla veendumuse, et ükskord eluga pääsenul tuleks uuesti surmasuhu sattumist vältida.