ja niipalju, kui mina mäletan, on näituseks varustuse ostmise juures silmas peetud seda taset, mis meie naabritel lätlastel või soomlastel parasjagu on. Teine eesmärk on olnud meie erapooletuse kaitse. Kahetsusväärsel kombel ei suutnud me Poola allveelaeva juhtumil seda teha. Nüüd aga seisame silmitsi suurriigi sõjajõuga, mis meid tublisti ületab. Julgen arvata, et meie sõjalised väljavaated väga roosilised ei ole. Tuleb läbi rääkida ja hea leping teha. Mis puudutab piiride seadmisse, siis olen seda meelt, et kui teisiti ei saa, siis mõne väiksema tugipunkti võiks venelastele anda. Mobilisatsiooni koha pealt peab ettevaatlik olema. Igasugune sellesuunaline tegevus on riskantne ja võib meile kohe venelaste rünnaku kaasa tuua – neil ju piiri taga väed valmis. Seda oleks pidanud tegema kuu alguses. Nüüd on ehk kordusõppused meie ainuke võimalus.”
Laidoner võttis uuesti sõna, oli ju vägede koondamise küsimus otseselt tema vastutada: „Peaministril on õigus. Otsest mobilisatsiooni teha ei tohi, kuigi see oleks kõige kiiremini teostatav. Kattevägede piirile saamine kordusõppuste sildi all võtaks ikkagi nädala, aga teist teed ei ole. Mehed tuleb liikvele panna peamiselt öösiti, seda eriti Viru-, Tartu- ja Petserimaal.
Üks asi veel – mida teha meie õhuruumi tungivate Vene lennukitega? Tegemist ju spioneerimisega ja muidu koha kättenäitamisega. Mida rahvas niisugusest karistamatusest mõtlema peab? Minu arvamus on, et lisaks protestidele peaksime kasutama oma õigust neid seejuures takistada. Noodis tuleks muidugi teatada, et oleme valmis piiririkkujad korrale kutsuma. Otsesest allatulistamisest ma praegu ei räägi, aga tõkketuld ja meie lennukite vastusaatmist on tarvis. Kui seejuures ka mõni Vene sõjalennuk viga peaks saama, ei saa nemad meid milleski süüdistada. See on rohkem hirmu ületamise küsimus, et mis siis küll saab! Mina ei oska siin mingit muud soovitust anda kui et julgelt vastu, karta pole siin midagi.”
Edasi kulges koosolek teravalt vaieldes. Laidoner jäi lennukite osas oma seisukoha juurde, samas kui teised pea üksmeelselt protestidega piirduda soovitasid. Selter väljendus kõige selgemalt: „Kui meie siin relvadega paugutama hakkame, pole minul Moskvas midagi teha.”
Päts leidis paraja aja olevat koosoleku lõpetamiseks: „Kuulsin erinevaid arvamusi. Tundub, et praegu kaldub valitsus läbirääkimiste poole ja see on ka minu seisukoht. Aga meie peame nüüd kohe, aega viitmata, asuma sõja puhuks riigi sisemist elu ümber korraldama. Toetan minister Oidermaa mõtet rahvale asjast teada anda. Hea oleks juba homsetes lehtedes venelaste nõudmistest esialgselt juttu teha. Samuti tuleb meil uurida naabritelt abisaamise kohta.
Kui keegi mõtleb, et mina teid vastuhakule kallutan või Laidoner kangesti sõtta kipub, siis ei ole see tõsi. Jumal on meie rahvast siiani hoidnud. Oleme saanud rahus oma riiki ehitada. Minul ei ole suuremat soovi kui et niiviisi jätkuda võiks ja sõda meie piiridest mööda läheks. Muidugi peame püüdma kasulikult kokku leppida! Toetan siin kõlanud mõtet delegatsiooni laiendada ja härra Piibu osavõtt võiks igati kasulik olla. Ehk võiks ka Uluotsa Moskvasse saata. Aga meie ei tohi ootama jääda. Sellepärast panen peaministrile südamele alustada otsekohe kogu valitsuse jõududega tööd abinõude rakendamisel, mis meie kaitset silmas pidades vajalikud on. Kuulame täna ära komisjonide arvamuse, et siis Selter juba kindla seisukohaga homme Moskvasse sõita saaks. Aga piirid tuleb seada!”
Sellega oli koosolek läbi. Päts tõusis, vahetas Eenpaluga paar sõna, viipas siis Laidoneri poole ja kõik kolm suundusid peaministri kabinetti. Ministrid jäid veel asja omavahel arutama. Õige pea mindi laiali tõdemusega, et ees ootavad hirmutavalt rasked ajad.
Sama päeva õhtutundidel toimunud Riigikogu välis- ja kaitsekomisjoni ühisel istungil vaagiti kujunenud olukorda seoses venelaste nõudmistega. Pärast neli tundi kestnud arutelu anti valitsusele luba asuda Nõukogude Liiduga läbirääkimistesse baaside lepingu asjus. Kuigi siinkohal võiks komisjonide ühisistungi vaidluste käigust ülevaate anda, pole see iseenesest vajalik, sest põhiliselt kordas see valitsuse koosolekul räägitut. Jaan Tõnisson, kes Pätsi palvel istungist osa võttis, esines küll pika sõnavõtuga, tuues välja erinevaid vaatenurki ja esitades baaside lepingule nii poolt kui vastuargumente, kuid lõpuks tõdes temagi, et läbirääkimiste tee on õige. Omalt poolt toetas ta valitsuse ettepanekut lepingu sõlmimisega mitte kiirustada ja pidas tingimata vajalikuks piirangute seadmise.
Delegatsioonile kirjutati ette, et sisselubatavate väeosade koguarv ei tohi ületada 5000 meest, sisemaal paiknevate baasidega ei nõustuta ja Tallinn mereväebaasi asukohana ei tule kõne alla. Võimaliku lepingu ajaline kestus määrati viie aasta peale.
Iseseisvusaastate jooksul välja kujundatud Eesti sõjaväe korraldus põhines paljuski Vabadussõja kogemusel ja arusaamadel. Usuti, et puudujäägid varustuses ja arvuline vähemus korvatakse isamaa-armastuse ja vaprusega. Alati nappis vahendeid – suur mõju oli kolmekümnendate aastate alguse majanduskriisil. Materiaalosa täiendamine ja uute relvade muretsemine takerdus. Sõjaväe areng hakkas võrreldes naabritega tasapisi maha jääma. Eriti tekkis vahe Nõukogude Venega, kus töötati välja ja võeti kasutusele uued relvatüübid, arendati jõudsalt tanki- ja lennuväge. Isegi Läti suutis kohati oma sõjaväele rohkem anda kui Eesti. Selline olukord tegi muret paljudele ohvitseridele ja oli üldjoontes teada ka rahvale.
Kahekümnendate aastate lõpul alanud sõjaväereformi käigus vähendati jala-, ratsa- ja suurtükiväes teenistusaega aastani ja moodustati kahte tüüpi üksused: alalises võitlusvõimes katteüksused ja nn. kaadriüksused, mille ülesandeks jäi väljaõppe korraldamine ja mobilisatsiooni eeltöö. Pärast vapside liikumise mahasurumist asus taas teenistusse kutsutud Laidoner muutma ka sõjaväe juhtimist. Moodustati uued kaitseringkondade juhatused, mis paiknesid üle riigi ja vastutasid neile alluvate üksuste ettevalmistuse ja lahinguvõime eest.
Eraldi märkimist vajavad 1939. aasta jooksul tehtud ümberkorraldused. Kõigepealt suurendati teenistusaega pooleteise aastani, moodustati tankitõrjekompaniid, täiustati õhukaitset ja täiendati auto-tankirügemendi koosseisu. Asuti kiirendatud korras välismaalt tellitud sõjavarustust sisse nõudma. Kevadel ja suvel viidi läbi rida staabiõppusi koos väljasõitudega piiriäärsetele aladele.
Sõjaväe organisatsioon võimaldas vajadusel asuda kiiresti kaitseabinõusid rakendama. See eeldas muidugi vastavat ühemõttelist käsku riigi juhtkonnalt. Pärast valitsuse koosolekul langetatud otsust ettevalmistuste tegemiseks võimaliku sõjaohu vastu, käivitus kogu masinavärk mõne tunni jooksul.
26. septembrit võib ilma liialdamata nimetada ärevate koosolekute ja nõupidamiste päevaks. Nii kogunes armee kõrgem juhtkond veel kell kümme õhtul ülemjuhataja kabinetti, sõjaministeeriumi hoones Pagari tänaval. Siin viibisid lisaks kindral Laidonerile staabiülem kindralleitnant Reek, operatiivosakonna ülem kolonel Luts, diviiside ülemad kindralmajorid Pulk, Kruus ja Brede, kaitseliidu ülem kindralmajor Orasmaa ja äsja ametisse määratud Merejõudude juhataja kaptenmajor Santpank. Arutati kiireloomulisi ülesandeid sõjaväe viimiseks kõrgendatud valmidusse. Momendi tähtsust rõhutades tegi ülemjuhataja asjakohase sissejuhatuse, seejuures tavapärasest valjemini rääkides:
„Härrased, vastavalt valitsuse tänasele otsusele tuleb meil viia väed kiiresti lahinguvalmidusse, et tõrjuda võimalikku rünnakut meie maale. Teile on teada viimase aja rahvusvaheliste sündmuste kiire teravnemine. Olukorra hädaohtlikkus nõuab nüüd kogu tähelepanu, et vajadusel rahvast ja riiki kaitsta.”
Kähisema kippuvat häält puhtaks köhatades, jätkas Laidoner veidi vaiksemalt:
„Meid on ähvardamas idapoolne „vana tuttav”. Vahepealsete aastate jooksul, arvates Vabadussõjast, on ta muutunud palju tugevamaks ja ühes sellega ka ohtlikumaks. Oleme siiamaani imestusega pealt vaadanud, kuidas Euroopa kaardilt on üksteise järel kadunud mitu meist suuremat riiki. Kui nüüd oht meid endid ähvardab, peame tegevusse asuma. Täitkem siis oma kohust. Arvestage, et alates homsest on Peastaap ja sõjavägi üldiselt kõrgendatud valmisolekus. Puhkused tühistatakse ja reservväelased kutsutakse teenistusse.”
Teinud väikese pausi, jätkas ülemjuhataja veelgi tõsisemal ilmel:
„Päris kindlasti ei jää meie ettevalmistused venelastele märkamata. Nüüd võib vaid loota, et sõjaga ikka ei tulda. Teisest küljest annavad meie sammud