kogu rahvale head soovinud ja riiki kindlal käel karidest mööda juhtinud. Kümnendi alguse majanduskriisist oli jäänud vaid mälestus ja ka selles osas võis ta rahul olla.
Päts mõtiskles põhiseaduse ja iseenda vahekorra üle. Riigikogu tegutses ilma õige opositsioonita, parlamendi laialisaatmine oli tema otsustada, välislepingute kinnitamise õigus kuulus tervenisti talle, rääkimata seaduse jõudu omavate dekreetide väljaandmise võimalusest. Kõik see lubas küll segamatult valitseda, kuid oli vastuolus demokraatlike põhimõtetega, mis iseseisva riigi rajamisel tingimusteta esikohale seati. Pikapeale muutus selline ebakõla häirivaks Pätsile eneselegi, nii et tegelikult kavatses ta juba õige pea taastada erakondade võimalused poliitikas osalemiseks.
Mõned nädalad tagasi oli üks Harjumaa talumees saatnud Kadriorgu imeliku sisuga kirja. Päts võttis alumisest lauasahtlist ümbriku ja libistas pilgu üle aadressi:
Kadrioru loss, härra Konstantin Pätsile isiklikult.
Kuigi selle lühikese kirja sisu oli presidendil meeles, luges ta uuesti:
„Mina, Johannes Kaarep, Jumala saadik, sain ülesande Teile järgmist avaldada: Jumal nõuab Teilt jalamaid rahva poolt maksmapandud põhiseaduse kehtimapanemist ja dr. Hjalmar Mäele teha ülesandeks uut valitsust luua. Nii on Jumala tahe. Kui Teie seda ei tee, siis saate nii Teie kui Teie põhiseadus ära puhutud ja eesti rahvas venelaste kätte antud, kuniks see Jumala tahe täitub.”
Poliitilise politsei hinnangu kohaselt oli Kaarepi näol tegemist ilmse vaimuhäirega mehega ja nii see asi jäigi. Nüüd, sel hilisel õhtutunnil, tundis Päts uskliku inimesena kirja pärast taas ebamugavust. Põhiseaduse koha pealt võis Kaarepil isegi õigus olla. Kuid see vaps Mäe! Ega ometi niisugusele mehele ei hakka tema peaministri kohta pakkuma! See oleks tähendanud kogu senise poliitika muutmist täiesti teiseks. Pealegi oli Mäe teadaolevalt ärile pühendunud ja viibis enamalt jaolt välismaal.
Peletades seoseid Kaarepi kirja ja olukorra vahel riigis, sundis Päts end rahunema. Tegelikult on rumal selliseid „jumala saadiku pöördumisi” isegi arutada, veel vähem neid täita. Aga seda pidi ta tunnistama, et ähvardus, mis kirjas sisaldus, oli tõsiduselt üle seal esitatud nõudmistest.
Mõni minut pärast kella ühteteist helises presidendilossis telefon. Toru teises otsas oli erutatud peaminister Kaarel Eenpalu, paludes valveohvitseril Päts telefoni juurde kutsuda.
„Asi on kiire. Loodan, et ta veel ei maga,” vabandas ennast helistaja.
Päts oli ärkvel ja uuris voodis lebades parajasti entsüklopeedia lisaköite hiljutiilmunud vihikut. Kuulnud, et helistab Eenpalu, ajas ta end vastumeelselt püsti, lükkas jalad sussidesse ja läks töökabinetti.
„Noh, mis siis nüüd, kas sõda lahti või?” küsis Päts telefonisse.
„Sõda just mitte. Moskvast, saatkonnast teatati halbu uudiseid. Molotov on ette pannud abistamise pakt sõlmida. Vene tahab vägesid sisse tuua ja nõuab kiirelt vastust. Selter on nüüd öösi veel Kremlisse tagasi kutsutud. Ta katsub midagi lähemalt teada saada ja arvas, et jõuab ehk juba homme Tallinnasse tagasi. Palus korraldada, et vajalikud inimesed käepärast oleksid. Kaubandusleping ei ole enam päevakorras,” kandis Eenpalu lühidalt ette. Ega pikemalt olekski saanud, sest ei teadnud temagi asjast rohkemat.
Päts vaikis viivu, palus siis peaministril olla valmis valitsuse koosolekuks juba järgmisel päeval, lisades rahulikult: „Eks selliseid ettepanekuid ikka tehakse, pole siin midagi iseäralikku. Vägede toomine on muidugi iseasi. Kuulame homme Selteri ära ja siis arutame.”
„Aga härra president, see on meile väga hirmuäratav… ja pealegi ei ole ju meie sõjaks päriselt valmis!”
„Sõjaks pole keegi kunagi päriselt valmis ja ega see kohe ka ei alga… veelkord, homme arutame ja otsustame,” jäi Päts vaoshoituks. Tal ei olnud peaministrile sel tunnil midagi targemat öelda.
Lõpetanud Eenpaluga, telefoneeris Päts kindral Laidonerile Viimsisse. Pärast mõningast viivitust ilmus ülemjuhataja toru otsa.
„Noh, kas magasid juba? Pole midagi, neid kordi on ju üpris vähe, mil sind poole öö ajal taga nõudnud olen. Johan, peame kiireloomuliselt kokku saama! Sõida kohe Kadriorgu. Asi puudutab venelasi. Selterile on Moskvas ootamatuid asju ette pandud. Tuleb veelkord kõik läbi arutada. Saadan auto järele.”
„Ah nii on lood. Eks ma siis tulen,” ühmas Laidoner, riputas telefonitoru hargile ja teatas naise küsivale pilgule vastuseks: „Pätsil pole und, lähen käin Kadriorus ära.”
Ülemjuhatajat oodates ja asja üle järele mõeldes, arvestas Päts üha rohkem võimalusega, et Saksamaa on ikkagi Venega mingi salajase kokkuleppe sõlminud, mis lisaks Poolale Eestit ja võib olla ka teisi Balti naabreid puudutab. Sellekohane teadmine, mis erinevatest allikatest pärit oli, näis tõeseks osutuvat… Aga tema ju ometi venelasi tunneb! Ehk õnnestub siiski nendega kaupa teha, ehk ei taha nemad kõike! Pealegi ei või ta uskuda, et Hitler ja Stalin sõpradeks jäävadki.
Laidoner saabus kohale veidi pärast südaööd. Ta kandis vormi nagu alati ja oli hilisele ajale vaatamata võrdlemisi reibas. Päts juhatas kindrali raamatukogutuppa, palus istet võtta ja alustas siis olukorra selgitamist:
„Selter andis Moskvast teada, et venelased tahavad sõjaväebaase… Homme tuleb asi avalikuks. Valitsuse koosoleku teeme vististi teisipäeval. Homset päeva on meil vaja Selteri ärakuulamiseks ja järelemõtlemiseks. Meie peame oma seisukohtadega välja tulema, ja need ei saa meil põhjusmõtteliselt erinevad olla. Muide, lugesin sinu läkitust Postimehest – tugevalt öeldud, eriti lõpuosa. Teises olukorras oleksin praegu sulle selle eest peapesu teinud, aga nüüd… Las olla.”
Laidoner jättis torke tähelepanuta ja vastusest ilmnes, et midagi sellist oli ta venelaste poolt karta osanud:
„Või nii on lood! Kaks aastakümmet saimegi siin rahus toimetada. Näib, et meil ei õnnestu Euroopat haaranud hullusest kõrvale jääda. Iseasi, kuidas sellest välja tuleme… Selterile võib muidugi kaasa tunda, pealegi on ta seal koos naisega. Aga ju see meelega nii tehti.”
Päts, kes nüüd samuti kamina ees istet oli võtnud, küsis tasasema häälega:
„Mäletad, Johan, meie möödunud kuul toimunud jutuajamisi, et kui venelased suruma hakkavad, püüame nendega läbi rääkida ja otsime lahendust vastastikuses kasus? Leppisime siis kokku, et meie peame endid – maksku mis maksab – sõjast kõrvale hoidma.”
„Nojah, see oli kohe pärast seda, kui sai teatavaks Saksa-Vene lepingu salajane osa. Meie ei teadnud siis, mida see leping enesega päriselt kaasa toob. Vahepeal on Poola puruks löödud ja meie võisime näha, millise kiirusega see toimus. Kui nüüd venelased meilt baase nõudma hakkavad, siis ega nad sellega ei lepi. Nemad lähevad kaugemale. Missugusest mõlemale riigile tõusvast kasust siin rääkida saab?”
Laidoner jätkas erutatult: „Sa tead minu sümpaatiat poolakate vastu ja mul on väga valus tunnistada, et Poola riiki ei ole enam. Aga nad võitlesid vapralt ja keegi ei saa neile tulevikus selles suhtes midagi ette heita.”
„Muidugi-muidugi, seda kindlasti kohe mitte. Meie võime ju samuti vastu hakata. Kas võime?” jättis Päts küsimuse õhku rippuma.
Laidoner noogutas kiiresti mitu korda. Sisimas ei olnud kindral sugugi venelaste suunas tiivaripsutamisega päri, ei varemalt ega praegu. Aga ta oli Pätsile (või õigemini vabariigi presidendile) truudust vandunud ja sõjavägede ülemjuhatajana ei olnud tal muud võimalust, kui Pätsi poliitikaga kaasa minna.
„Muidugi võime. Mina olen meie sõjaväest heal arvamusel ja võitlus tuleks vihane. Aga meil on raske üksipäini kaua vastu pidada. Sealt on ikka väga suur vägi tulemas. Kui on mingi võimalus läbi rääkida nii, et baase ei tule, siis on kõige parem. Kui aga venelased siin oma tugipunktid saavad, pole enam lihtne, siis on vaenlane meil selja taga, siis on ta igal pool,” vastas Laidoner.
Päts põimis sõrmed kokku ja jätkas arutlust:
„Kui sõda algab, on purustused suured ja palju inimesi saab hukka.