sisenes, võttis Rei teda vastu teatega, et Molotov tahab neid poole tunni pärast uuesti Kremlisse.
Tegelikult oli kutse kummaline. Mis sai vahepeal muutunud olla? Ehk on venelastel nii otsese rünnaku pärast piinlik hakanud ja üritavad asja siluda. Tuli sõita.
Veidi pärast südaööd sisenesid eesti diplomaadid taas juba tuttavasse kabinetti. Molotov ja Mikojan tõusid tervituseks. Võõrustajate nägudel oli endiselt seesama ametlik ja läbitungimatu ilme. Molotov teatas, et on valminud vastastikuse abiandmispakti esialgne kava ühes lisaprotokolliga ja et see viimane puudutab mittevahelesegamist Eesti siseasjusse, mis ju ometi suuremad pinged maha peaks võtma.
Tutvustanud lühidalt pakti sisu, pidas Molotov pausi ja lausus:
„Nõukogude valitsus saab aru, et lugupeetud välisministrile on selline ettepanek mõnevõrra ootamatu ja seepärast ei taha me Eesti valitsuse vastust selsamal minutil. Meie siiski ei soovita asjaga venitama hakata. Rahvusvaheline olukord nõuab meilt kiiret ja otsustavat tegutsemist.”
Molotov puuris pilguga nüüd Selterit. Välise vaoshoituse taga oli selgelt näha viimase pingulolek. Kimbatusega võideldes lausus Selter nii rahuliku häälega kui suutis:
„Härra rahvakomissar, minu arvates teie poolt ettepandud pakti sõjaline osa muudab selle heakskiitmise sama hästi kui võimatuks. Sellistel tingimustel lepingu sõlmimine tähendaks Eesti kui neutraalse riigi jaoks välispoliitilise kursi järsku muutust. Meie ei näe selleks selget ja ühemõttelist vajadust.”
Nüüd oli Molotovi kord ärrituda: „Nõukogude valitsus ei tee tühje ettepanekuid. Maailma esimene töörahva riik näeb seda vajadust ja hoolitseb oma piiride julgeoleku eest! Soovitan teil kiirelt meie ettepanek Tallinnasse edastada ja pidage meeles, et seltsimees Stalin ootab vastust võimalikult ruttu. Siin on küsimus paaris päevas. Peale selle on kaubandusleppe sõlmimine nüüd seotud meie viimaste ettepanekute heakskiiduga. Ärge laske võimalust käest.”
Selter kordas veelkord vajadust isiklikult kodumaale sõita, et valitsus ja parlament saaks oma seisukoha kujundada.
„Millal on teid tagasi oodata?” küsis Molotov.
„Täna on pühapäev, enne neljapäeva ei jõua,” vastas Selter.
„Kas kiiremini ei saaks, hiljuti näiteks Ribbentrop oli Berliiniga ühenduses telefoni teel ja me sõlmisime viimase lepingu siin Moskvas veel samal päeval,” ei jätnud Molotov järele.
„Kinnitan teile, et Eesti puhul ja antud juhtumil ei tule see kõne alla. Muidugi kui teie ikka tahate meiega akuraatselt edasi liikuda,” jäi Selter kindlaks.
Molotov kõhkles hetke, kas ehk nõuda varasemat tähtaega, kuid loobus sellest, öeldes vaid lõpetuseks: „Olgu pealegi. Diplomaatial on omad reeglid, aga need heidetakse kõrvale kui vaja. Kuidas see ütelus nüüd oligi – kahurid kõnelevad, muusad vaikivad. Näete ise, meil heasoovlikkust jätkub.”
Pärast eestlaste lahkumist kirus Molotov Mikojanile Selterit, nimetades teda valgekraeliseks pursuiks, kes lobiseb mingist parlamentarismist.
„Kogutud tõendid näitavad selgelt, et eesti rahvast valitseb võimu usurpeerinud klikk. Meie juba teame, kuidas sellistega ümber käia, Anastass Ivanovitš!” lõpetas Molotov.
Tegelikult kartis ta Stalini pahameelt asja venimise pärast.
Järgmisel hommikul kell 8 startis lennuk Moskvast Riiga ja pärastlõunal oli Selter Tallinnas.
Venelaste esitatud kirjalik kava vastastikuse abistamise pakti sõlmimiseks nägi ette kokkuvõtlikult järgmist: abiandmise kohustuse sõjalise ründe korral Balti merelt või Läti maapiiri kaudu, mere- ja õhuväebaaside võimaldamist Nõukogude Liidule Saaremaal ja Hiiumaal ning Tallinna sadama piirkonnas koos õigusega paigutada sinna sõjaväge baaside kaitseks. NSV Liit kohustus mitte riivama Eesti suveräänõigusi majanduse ja riikliku korralduse alal. Leping pidi kehtima vähemalt 10 aastat.
„Abistamise” pakt oli see vaid nime poolest, sest Eesti polnud ju ometi abi palunud ja ehkki kaubandusleppe majanduslikud võimalused olid Eestile igati soodsad, ja neid oskas Selter endise majandusministrina hinnata, oli abistamisleping vastuvõetamatu nõukogude sõjaväebaaside Eesti territooriumile paigutamise soovi tõttu.
Välisminister Karl Selter ei teadnud veel, et sarnase pakti sõlmimise ettepanekud olid valmis pandud ka Läti, Leedu ja Soome valitsustele. Venelased ootasid vaid Eesti murdumist. Järgmistel päevadel välissaadikute kaudu saabunud teated vastukajade kohta Eesti-Vene läbirääkimistele sisaldasid pigem rohkem küsimusi kui vastuseid. Naabrite juures oli tunda teatud peataolekut ja tähtsusetute seikade rõhutamist, millel vaid mingigi paremuse maik juures oli. Seevastu Eesti saadik Berliinis härra Tofer teatas, et Saksamaa valitsus peab venelaste nõudmisi puhtalt eestlaste probleemiks. Tofer oli valmis ametit maha panema, sest tema oli korduvalt kinnitanud, et Saksamaa osutab Eestile vajalikul ajal abi ja toetust. Selter, kes tegelikult samuti pooldas saksa orientatsiooni, soovis selles küsimuses nõuda selgitust isiklikult von Ribbentropilt niipea, kui aga võimalus avaneb. Ta tundis ennast olevat rumalas olukorras, kuna oli tungivalt soovitanud presidendil ja valitsusel saksasõbralikku poliitikat ajada veel enne seda, kui ta aastapäevad tagasi välisministriks nimetati.
Vahepeal kaotati lihtsalt väärtuslikku aega ja nüüd seisis tema riik üksinda ähvardava kommunistliku ohu ees. Jah, tõsi, oli ju Eestil leping Lätiga. See leping nägi ette sõjaohu korral vastastikused arupidamised ja otsese ründe korral teineteise materiaalse abistamise, ent mitte automaatset sõjakuulutust ründajale. Paraku jäi leping Lätiga ainsaks lohutuseks. Balti Liidu idee, mis juba kahekümnendate aastate alguses aktuaalne oli ja mille poole erinevad Eesti valitsused ka pürgisid, jäi teostamata, Soome kaasamisest rääkimata.
Soome peale mõeldes tundis Selter erilist kahetsust. Vennasrahva valitsus ei soovinud avalikult Eestiga sõjalist liitu sõlmida, pidades sellist asja liiga riskantseks. Vähemalt kehtis soomlastega salajane kokkulepe, et sõja korral sulgevad Naissaarel, Aegnal ja Hanko piirkonnas asuvad rannakaitsekahurid oma tulega Soome lahe suudme vaenulikele laevadele. Sisuliselt tähendas see ründe korral sõttaastumist kummalegi. Täit kindlust aga ei olnud, sest kokkulepe oli kirjalikult kinnitamata ja selle käivitumine eeldanuks üheaegset rünnet nii Eestile kui Soomele.
Vene sõjabaasid Eesti pinnal – selline väljavaade tekitas tugevat vastuseisu pea kõigis eesti poliitikutes.
Vabadussõjas saavutatud võidu taustal tundus niisugune asi loomuvastane. Teisalt jäi väljakuulutatud neutraliteedipoliitika pahasti jalgu tegelikele arengutele Euroopas.
Saadi aru, et targem olnuks mõne läänepoolse suurjõuga liidus olla. Iseasi muidugi, kas selline liit häda korral ka kaitset pakub – jällegi võis Poola saatuse näiteks tuua.
Ainus kindel asi, mis Eestist enesest sõltus, oli sõjariistus vastuhakk sissetungijale.
Valitsuse koosolek presidendi eesistumisel algas Toompea lossi valges saalis 26. septembril kell pool neli päeval. Lisaks kabineti liikmetele olid kohal ülemjuhataja Laidoner, Eesti saadik Moskvas Rei, riigikontrolör Soonpää ja õiguskantsler Palvadre. Päts soovis arutada põhimõttelist küsimust, kas minna venelastega lepingule või sellest keelduda. Valitsuse lõplik seisukoht tuli alles välja kujundada ja nii tähtsas küsimuses oli vaja mitut arupidamist.
Hakatuseks kuulati Selteri informatsiooni Moskvast, mille sisu oli lühidalt järgmine: venelased nõuavad baase ja neil paistab asjaga kiire olevat – Molotov esines lausa ähvardusega jõudu kasutada. Kogu see teema häiris Selterit päris tugevalt. Rei lisas omalt poolt, et mingit tähtaega ette ei pandud, kuid ega siin venitada ka ei saa.
Päts pöördus nüüd ministrite poole: „Mina soovin, et valitsus kaaluks põhjalikult meie järgmisi sammusid. Kui meie tahame oma erapooletut poliitikat jätkata, siis ei tohi võõraid baase maale lubada. Venelaste ettepanekutest keeldumine võib tähendada sõda. Selles mõttes on tähtis Laidoneri kui vägede ülemjuhataja arvamus. Mina tahan kuulata ka kõigi siinviibijate väljaütlemisi ja jätaksin oma sõnavõtu lõppu.”
Eenpalu leidis, et alustuseks võiks kuulata ministrite