meid tugevaks. Kui katkeb side, siis kõik on kohustatud teotsema iseseisvalt üldülesande kohaselt.
2. Meile on teatavaks saanud, et Nõukogude Liit on koondanud meie piiridele uusi vägesid. Seal on valmis pandud nii ratsa- kui soomusväge. Pidage meeles, et lähivõitluses vaenlase tankidega on tähtis korralik kaevumine ja maastiku võimaluste ärakasutamine, niisamuti kui leidlikud manööverdused. Seesama kehtib ka ratsaväe vastu teotsemisel.
3. Määran oma asetäitjateks järjekorras:
1. Kindralleitnant N. Reek
2. Kindralmajor H. Brede
3. Kindralmajor J. Orasmaa.
Sõjavägede ülemjuhataja: kindral J. Laidoner
27. septembri hommikul kell kaheksa kogunesid 5. üksiku jalaväepataljoni ajateenijad tavapärasele rivistusele staabi- ja kasarmuhoone ette. Pataljon paiknes Rakvere linna piiril, raudteest põhja pool, Haljalasse viiva maantee ääres. Uus kasarmuhoone oli äsja valmis saanud ja selle ümbrus vajas veel heakorrastamist. Silmanähtava eeskujuna seisis naabruses 2. suurtükigrupi kasarmu, mis põhiplaanilt oli sarnane, aga noor vahtraallee, muruplatsid ja päris oma tenniseväljak muutsid teenistuse seal lausa koduseks.
„Täpselt kella kümneks ilmuda kõigil kasarmusaali – pataljoniülem peab kõne ja lisaks toimub laupäevase laskevõistluse juhendamine. Jaoülematel ilmuda kohale 15 minutit varem. Vahepealset aega kasutada vormirõivaste korrastamiseks,” teatas rühmaülem Laas ülesrivistatud 2. kompanii 3. laskurrühma ees seistes.
„Lubage pöörduda, härra nooremleitnant, elektripressraud on üleeilsest kutu, aga mind lubati esmaspäevast puhkusele.”
Pöördujaks oli reamees Voldemar Nurk, kes eelseisvast kojusõidust tingituna viimasel ajal tavalisest suurema kõnevõimega silma paistis.
„Siis kasutage söerauda, aga võtke ainult valmis süsi, muidu on kõik kohad vingu täis,” sai reamees kiire vastuse. „Kui rohkem küsimusi ei ole, siis vasak pool ja sööklasse, … joostes marss!” Meesterivi pöördus ja sõbralikult tõugeldes kadusid sõdurid üksteise järel kasarmuuksest sisse.
Nooremleitnant Johannes Laas oli neljakümnekahene, juba kiilaks tõmbuva pealaega keskmist kasvu Virumaa mees. Naist tal ei olnud. Vabadussõjast osavõtnutele pakkus Eesti valitsus talu rajamiseks maad, aga tema eelistas üleajateenijaks jääda. Talu on paras ettevõtmine, nõuab suurt laenu ja pealegi, mis talu see ilma perenaiseta on. Sõjavägi tundus tegusale noorele mehele just õige koht eluga edasi minna. Linnalt sai üüripinna – toa koos väikese köögi ja sahvriga.
Aastatega nihkus naisevõtt üldse tahaplaanile. Küllap oli põhjuseks paar äpardunud katset armurindel edu saavutada. Kui Johannes ebaõnnestumistele mõtles, ei leidnud ta endal midagi erilist viga olevat. Vahest ehk ainult natuke romantiline loomus, mis ei lubanud liig ruttu teki alla pugeda. Aga need preilid, kellega tema kurameeris, olid vist teistsuguse tahtmisega ja sinna see asi jäi. Isegi üks kena lesknaine siitsamast Rakverest oli tal olnud – tantsuõhtu tutvuse tulemus. Juba teisel kohtingul kutsus naine Johannese enda juurde koju, pakkus pudelist punaveini juua ja ütles: „Ära karda, ega ma sulle naiseks kippuma hakka, aga kaissu tahaks küll.” Johannes käis seal niiviisi veel mõned korrad, kuni öeldi: „Pole vaja enam tulla, mul on uus silmarõõm.” Mees lõi naljaviluks kulpi ja pööras kergendusega minekule.
Nooremleitnant Laas pühendas end ikka rohkem pataljonile. Lisaks otsestele teenistuskohustustele jätkus teda ohvitseride klubi üritustele, kasarmu heakorratoimkonda ja laskevõistluste korraldajaks. Kord kuus, alati nädalavahetusel, käis ta Reola kandis emal külas. Tegi seal ära hädavajalikud meeste tööd ja rääkis niisama juttu. Johannesel isa ei olnud – metsatöödel juhtunud õnnetus viis noore mehe enneaegselt hauda. Aga see juhtus päris ammu, 1902. aasta talvel. Väikese Jussi mällu jäid vaid isa lõõtspillimäng ja üks kole tähtis lause: „Poiss, kui suureks kasvad, hakkame koos hundijahil käima.”
Pataljoniülem kolonelleitnant Ralf Teimann astus üle kasarmusaali ukseläve täpselt kell kümme. Kõlas käsklus: „Püsti! Valvel!”
Patül jäi seisma poodiumi ees, lasi pilgul pea saalitäiest sõjameestest üle käia ja alustas siis talle omase madala häälega selgituskõnet:
„Istuge, sõdurid. Kuulake mind tähelepanelikult. Teie teate, et viimasel ajal on esinenud vahejuhtumeid vene sõjaalustega merel ja lennukitega meie õhuruumis. Siiamaani oleme pidanud vaid arvama, millisel eesmärgil neid tehakse. Nüüd paistab siin selgust saadud olevat. Ülemjuhataja on andnud välja operatiivkäsu, mis nõuab meilt muutunud olude tõttu kõrgendatud lahinguvalmidust. Otsesõnu öeldes kavatseb Venemaa siia, meie maale, oma sõjabaase teha ja ähvardab asja kasvõi jõuga läbi viia. Valitsus peab küll läbirääkimisi ja loodame, et need edu toovad, kuid tuleb siiski valmis olla relvaga ründajale vastu astuda.”
Ülem pidas pausi. Saalis valitses haudvaikus. Meeste näod olid jõudnud tõsineda ja nii mõnigi vaatas maha, et ebamäärast erutust varjata.
„Kuigi kattekava juba alates tänasest teostama asutakse, jääb meie pataljon põhikoosseisus esialgu oma alalisse asukohta. Teeleasumise valmisolek tuuakse siiski alates homsest 2 tunni peale. See tähendab, et ettevalmistusi tuleb alustada kohe. Edaspidi enam sellelaadseid kogunemisi ei tule – kõik käsud jõuavad teieni otseste ülemate kaudu. Pole vist tarvidust lisada, et puhkused on määramata ajaks edasi lükatud ja kes juba koju sõitnud, kutsutakse tagasi. Minu poolt on kõik. Kompanii- ja rühmaülematel ilmuda koheselt staapi, teistel oodata edasisi korraldusi.”
Koosolek oli läbi ja mehed kogunesid nüüd väikestesse gruppidesse kuuldut arutama. Tavapärane päevakava enam ei kehtinud.
Pataljoniülema juurest tulles teatas Laas, et asi on väga tõsine ja nüüd oleneb igaühest, kuidas rühm, kompanii ja lõpuks kogu pataljon hakkama saab:
„Pidage meeles, siiamaani võis ehk mõni niisama hoobelda, kui kõva eesti mees ta on – edaspidi ei maksa sõnad midagi, ainult teod ja vaprus lahingus… Ja vaadake oma käimad üle, astuda tuleb kõvasti.”
Kogu päeva jätkus väeosas vilgas tegevus – korrastati relvastust, seati valmis veovahendeid ja muud kraami autodest kuni supiköögini. Sideruumis plõksis aeg-ajalt telegraaf, väljastades diviisi staabist saabuvaid korraldusi.
Kapral Ilmar Olesk istus pärastlõunal kasarmutoas taburetil ja puhastas optilise sihiku okulaare. Ta tegi seda erilise hoolega, tõstes seadet ajuti silma ette ja siis jälle lapiga üle pühkides. Tema püss seisis siinsamas seina najal, oodates oma järjekorda. Ilmaril oli selle tegevuse juures aega mõelda treeningtundidele tiirus, ringkonna laskevõistlustele, mis nüüd ära jäeti ja muidugi naaberriigi ähvardustele. Kummalisel kombel tundis ta isegi heameelt võimaluse üle venelastega rinda pista. Ilmari vanaisa langes Vabadussõjas Narva all ja seal tahtis temagi neid kohata.
Saanud püssihooldusega valmis, tõstis Ilmar selle palgele, suunas sihiku aknast paistvale telefonipostile, hoidis hinge kinni ja vajutas aeglaselt päästikule. Kõlas laadimata relva lööknõela nõrk plaksatus.
„Sellega on nüüd ühel pool,” nentis kapral Olesk ja pistis püssi rahulolevalt presentriidest kotti. Ilmar Olesk oli 2. kompanii snaiper.
Õhtusöögi järel kummardusid paljud rühma ajateenijad nagu kokkulepitult kirjapaberi kohale. Kuigi sisimas tunti tuleviku ees ebamäärast hirmu, ei hakanud keegi seda lähedastele sõnades väljendama. Kirjutati ikka lootusest, et ehk laheneb kõik läbirääkimiste teel.
Enne magamaheitmist teadustas Nurk üle kasarmu, nii et kõik ikka kuuleksid, mis ta kogu asjast arvab:
„Kurat, kui pidulik! Sihukest sigadust annab välja mõtelda – jätta sõdur puhkusest ilma! Ma jõudsin juba koju vanematele kirjutada ja pruudi mõttes pehmeks kallistada, aga säh sulle… Pidin nüüd teatama, et seoses rahvusvahelise olukorraga jääb teie kallis poeg ja peig seekord tulemata. Aga ühte ma ütlen, küll iivan selle eest maksab. Katsugu mulle sõjaväljal ette jääda – saadan neid mõnuga Peetruse juurde andeks paluma.”
„Ah, mis sa, Volli, jaurad, meil kõigil ühteviisi sitt,”