piletid liinilennukile Stockholm-Riia-Moskva. Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Ants Piip ja Riigivolikogu esimees Jüri Uluots määrati läbirääkimiste juurde presidendi otsusega. Mõlemad olid pikast varasest autoreisist pisut väsinud. Välisminister Selter ja saadik Rei koos neid saatva Nõukogude Liidu Tallinna saadiku Nikitiniga saabusid Riiga lennukiga ja vähemalt Selter tundus heas tujus olevat. Tegelikult oli tema reipa oleku taga teadmine, et eelseisvatel Kremli kõnelustel ei pea ta üksi vastutuse koormat kandma, vaid Piibu ja Uluotsa näol on läbirääkimisjõud palju suurem. Ta kohtus lennujaamas ka Eesti Riia saadiku Hans Rebasega. Selter tegi saadikule ülesandeks informeerida üksikasjalikult Läti välisministrit Muntersit Moskva nõudmistest ja palus rõhutada, et Eesti ei kavatse Moskvas mingit lepingut alla kirjutada.
Kell 11.45 ruleeris Rootsi lennukompaniile kuuluv Douglas DC-3 stardirajale, tõusis hetk hiljem mootorite ulgudes õhku, tegi lennuväljast eemaldudes poolkaare, võttis kursi itta ja kadus siis pilvedesse.
Moskvasse jõuti ajavahet arvestades nelja tunni pärast. Pärast ametlikku lühikest vastuvõtutseremooniat suundus Eesti delegatsioon lennuväljalt saatkonda, et ennast sisse seada, arutada rahus kaitsetaktikat ja võimalikke vastukäike, kui venelaste nõudmised peaksid ülearu kasvama.
Kella poole seitsme ajal koguneti Rei kabinetti. Keset koosolekut tuli teade, et Selterit oodatakse Kremlis veel samal õhtul pool üheksa. Venelased põhjendasid hilist kutset aja kokkuhoiu vajadusega. Pärast lühikest arutelu ja Rei kinnitust, et Kremlis päev alles õhtul algabki, otsustati minna kogu delegatsiooniga.
Kokkusaamine toimus seekord Molotovi kabinetis, kus lisaks välisasjade rahvakomissarile olid kohal ka viimase abi ja väliskaubanduse rahvakomissar Mikojan. Olles esitlenud vastastikku delegatsioonide liikmeid ja vahetanud viisakusi, võeti istet nõupidamislaua taga.
„Nu, shto skažite? U vas naverno jest horošije novosti,”4 alustas Molotov ja jäi näpitsprille kohendades Selterile otsa vaatama.
Selter vastas, et pärast pikka ja põhjalikku kaalumist otsustas Eesti valitsus alustada Nõukogude poolega läbirääkimisi vastastikuse abiandmislepingu sõlmimiseks, võttes aluseks Nõukogude Liidu poolt eelmisel korral pakutud kava.
Otsekohe lisas aga juurde:
„Siiski tuleks kõnesolevasse dokumenti teha olulisi muudatusi selles osas, mis puudutab sõjaväebaaside suurust ja asukohti meie territooriumil. Eesti valitsus on arvamusel, et läbirääkimised peaksid toimuma rahulikus õhkkonnas ja seepärast tuleks otsekohe lõpetada meie territoriaalõiguse rikkumised nõukogude sõjalaevade ja – lennukite poolt. Vastav protest on minu poolt edasi antud teie Tallinna saadikule. Olen volitatud teatama, et sarnaste vahejuhtumite jätkumisel jätab Eesti pool enesele õiguse kasutada kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid rikkujate korralekutsumiseks.”
Molotov ja Mikojan vahetasid üllatunult pilke, otsekui oleks neid varguselt tabatud. Selle asemel, et esitada Eestile järjekordseid nõudmisi, pidid nad ise etteheiteid kuulama. Piinlikult pikaks veniva vaikusehetke katkestas viimaks Molotov, kes teatas:
„Meile ei ole midagi teada piiririkkumistest. Uurime asja ja informeerime teid tulemustest hiljem. Isegi kui midagi taolist on aset leidnud, siis on see olnud isetegevus, millel Nõukogude valitsuse ametliku liiniga vähe ühist on. Aga iga väiksemgi rünne meie laevade või lennukite suhtes toob kaasa adekvaatse vastuse. Siis on hiljem väga raske midagi tagasi keerata ja läbirääkimistel on kriips peal. Seda enam, et olukord on muutunud ja meil on teile edasi anda halb uudis.”
Molotov jätkas nüüd juba võidukalt: „Saime äsja sõnumi, et Narva lahes on eile õhtul tundmatu allveelaeva poolt torpedeeritud ja uputatud meie aurik „Metallist”. Palju meremehi on hukkunud. Vastav TASS-i teadaanne ilmub ka meie homsetes lehtedes. Võite sellega juba praegu tutvuda. Samuti on Luuga lahes nähtud tundmatute allveelaevade periskoope. Kõiki neid negatiivseid fakte arvesse võttes ei saa Nõukogude Liidu valitsus enam jääda oma varasema ettepaneku juurde, vaid nõuab Eesti valitsuselt 35 000 mehelise jala-, ratsa- ja lennuväe kontingendi paigutamist Eesti territooriumi eri kohtadesse selleks, et ära hoida Nõukogude Liidu kaasakiskumist sõtta ja kaitsta Eesti sisemist korda.”
Kuigi Selter oli seekord sisimas millekski taoliseks valmistunud, ei võinud ta uuest jultunud nõudmisest kuuldes ometi rahulikuks jääda. Selge pettumusega hääles määratles ta olukorra:
„Võin teile ütelda, et see ettepanek on Eesti valitsusele vastuvõtmatu. Sisuliselt oleks tegemist Eesti sõjalise okupeerimisega, millega meie kuidagi nõustuda ei saa. Leian, et läbirääkimised muutuvad väga raskeks, kui meie ei pea kinni piiridest, mida kumbki pool ise on juba varemalt ilmutanud.”
„Kui oleksime möödunud korral kohe jätkanud läbirääkimisi, siis võinuks kokkulepe varasemate tingimustega sündida. Teie aga meelega viivitate. Nüüd on uued sündmused toonud esile uusi probleeme ja Nõukogude Liit vajab oma julgeoleku kindlustamiseks suuremat arvu vägesid,” parreeris omakorda Molotov.
Mikojan, tundes vajadust sõna sekka öelda, lisas omalt poolt:
„Ega meie midagi välja ei mõtle, need sündmused on faktiliselt aset leidnud ja olematuks muuta neid ei saa.”
Uluots andis Selterile silmadega märku, et sekkub vaidlusse ja vastab esitatud süüdistustele:
„Mina kui Eesti Riigivolikogu esimees, võin teile kinnitada, et aeg, mille jooksul meie parlamendi komisjonid valitsuse poolt teatavaks tehtud Nõukogude Liidu ettepanekute suhtes seisukoha võtsid, oli erakordselt lühike. Sellepärast on täiesti väär väita, nagu oleks Eesti valitsus süüdi viivituses ja selle alusel tõsta üles uusi nõudmisi. Mina toetan täielikult minister Selteri poolt esiletoodud seisukohti ja avaldan samuti kartust, et Nõukogude Liidu valitsuse uue, täna avaldatud nõudmise püsimajäämisel oleks raske, kui mitte võimatu, leida läbirääkimisteks aluseid.”
Molotov jäi kõigutamatuks, aga pani ette midagi täiesti uut:
„Meie jääme selle nõudmise juurde. Kui soovite, võib seltsimees Stalin teile seda ütelda ja ettepanekut seletada. Kas soovite temaga kõnelda?”
Võimalus suhelda otse Staliniga oli mõnevõrra ootamatu, kuid see võeti Eesti delegatsiooni poolt kohe vastu.
Molotov haaras telefonitoru järele: „Seltsimees Stalin, siin on välisminister Selter ja teised eesti härrad. Nemad vaidlevad meie ettepanekule vastu, nimetavad seda „okupatsiooniks”. Tule aita neile asja selgitada.”
Möödus kõige rohkem paar minutit, kui uks avanes ja ruumi sisenes Peremees ise, Jossif Vissarionovitš Stalin. Tal oli seljas helehallist riidest nelja nööbitava taskuga frentš, jalas tumerohelised kalifeepüksid ja läikimalöödud säärsaapad. Hakkas silma, et riietus oli enam kui tagasihoidlik. Aumärgid puudusid täielikult. Paremas käes hoidis Stalin kustunud piipu. Eestlastega võrreldes oli ta lühikest kasvu, kohalviibijatest ehk Mikojaniga enam-vähem ühepikkune.
Pärast vormikohast tutvustust istus Stalin laua taha ja jäi küsivalt Selterile otsa vaatama.
„Millega meie eesti sõbrad rahul ei ole? Kas võiksite mulle selgitada? Arvan, et on Nõukogude Liidu huvides, aga veel enam Eesti huvides, rahulikult kokku leppida,” alustas ta poolsummutatud häälel.
Selter kordas Molotovi äsjast ettepanekut ja Eesti poole vastuväiteid, lisades, et auriku uputaja ei saanud kuidagi olla Tallinnast põgenenud Poola allveepaat, kuna viimane hoopis teisele poole liikus ja Gotlandil kaks vangistatud eesti meremeest kaldale lasi. Selter kinnitas delegatsiooni seisukohta, et viimaste Vene ettepanekutega ei saa Eesti valitsus mingil tingimusel nõustuda. Ta tegi seda oma tavalisest kõnemaneerist aeglasemalt, püüdes tabada Stalini äsjast rütmi.
Molotov ruttas täiendama, et ehk ei olnudki „Metallisti” uputanud allveelaev Eestiga seotud, kuid Soome lahes liiguvad ilmselt kolmandate riikide allveelaevad ja selles mõttes puudub Nõukogude Liidul igasugune julgeolek.
„Oletades, et teie poolt toodud faktid on õiged, ei ole ometi tõestatud, et need on toimunud Eesti süül. Ilma süülisuseta ei saa aga panna Eestile karistust, mida härra Molotovi ettepanek sisuliselt on,”