te võtsite ette uurimistöö heli tajumise ajaloost, 19. sajandi prantsuse külade kuulmiskultuurist, ja vaatlesite seda kellade näite varal. See teos, „Maakellad” (1994) 88 , näitab õnnestunult kellade ülisuurt tähtsust maaühiskonnas. Raamat toonitab ühtlasi küla ja linna helimaastiku suurt erinevust.
Tõepoolest, linnas ei olnud kelladel kaugeltki seda tähendust mis maal. Mul on endal selle kohta mälestusi. Alev, kus ma lapsena elasin, oli välja kasvanud endisest benediktiini kloostrist ja meie maja oli otsapidi kiriku küljes. See kant oli väga religioosne. Pühapäeva hommikul peeti viis kuni kuus jumalateenistust järjest ja kogu see aeg löödi kelli. Kellad oli külakogukonna sümboliks. Ja 19. sajandi arhiivides on kellade kohta säilinud väga palju põnevat materjali, mida ajaloolased pole senini kasutanud.
Ma leian olevat väga huvitava ja olulise „heliruumi” mõiste, mida te kasutate. Te kirjutate, et „kellatorn surub inimestele peale kindla heliruumi” ja „kujundab nende siseilma”.
Jah, „heliruum” määratleb ja kujundab teatava „helilise identiteedi”. Tolle ajastu inimesed suutsid väga täpselt oma kella heli ära tunda, see oli just nende kell, mis lõi, ja mitte naaberküla oma. Linnas ei olnud see nõnda, kuna teised helid konkureerisid kellalöökidega.
1990. aastal ilmunud „Kannibalide küla” on mitmeski mõttes erandlik teie loomingu kogupildis. See on pühendatud ühe konkreetse sündmuse analüüsile: tapatöö ühes väikeses Dordogne’i külas Hautefaye’s 16. augustil 1870. See raamat näib kuuluvat ühte ritta teiste monograafiatega, mis ilmusid 1970. aastatel ja andsid tunnistust prantsuse ajaloolaste ootamatust huvist sündmustekeskse ajaloo vastu. Ma pean siinkohal eriti silmas Emmanuel Le Roy Ladurie põnevat raamatut „Romansi karneval” 89 , mis analüüsib samuti ühte vägivallaepisoodi maaühiskonnas, seda küll 16. sajandil.
Ma puutusin selle tapateoga kokku esimest korda, kui ma kirjutasin oma väitekirja Limousinist. Hautefaye ei kuulu küll Limousini departemangu, kuid paikneb selle lähedal ja on väga sarnane selle kandi küladega. Ma jätsin selle teema kõrvale ligemale kahekümneks aastaks, kuid siis ühel päeval leidsin, et tasuks seda siiski lähemalt vaadata. Selle raamatu kirjutamine oli mõnes mõttes ka väljakutse: ma ei olnud kunagi varem kirjutanud jutustust, ma tahtsin teada, kas olen selleks võimeline (nagu Georges Duby või Emmanuel Le Roy Ladurie). 19. sajandi ajaloolastele oli jutustus oluline ja väärikas žanr. Minu põlvkonna ajaloolastele paistab see aga ajast ja arust.
„Kannibalide küla” on ühtlasi uurimus vägivalla ajaloost. See on jällegi väga oluline sotsiaalne nähtus, millest ajaloolased on sageli mööda vaadanud.
See on tõesti nii. Ma arendasin seda teemat hiljem ühes itaalia ajakirjas ilmunud artiklis edasi. Kuna leidsin, et küsimus, miks Prantsuse revolutsiooni ajal nii sagedased tapatalgud veidi aega hiljem kadusid, väärib põhjalikumat vaatlust.
Me jõuame nüüd teie viimase raamatuni, mis on samuti üksjagu ebaharilik. Tegu on biograafilise uurimusega ühest täiesti tavalisest ja tundmatust 19. sajandi inimesest, kellestki kingsepp Louis-François Pinagot’st, kelle te tõmbasite pimesi välja arhiivide unustusehõlmast. 90 Kas te tutvustaksite põgusalt seda teost ja ütleksite, mis järeldusteni teid selle kirjutamine viis?
Selle raamatu kirjutamine on tihedalt seotud „Kannibalide külaga”. Kui viimases on palju tegevust ja vägivalda ning arvukalt tegelasi, kelle kohta on säilinud rikkalikult allikaid, siis „Louis-François Pinagot’ taasleitud maailmas” ei toimu midagi, see on atooniline raamat ühest tundmatust inimesest. Ja pean tunnistama, et selle raamatu vastuvõtt üllatas mind väga. Ma pakkusin käsikirja kirjastajale, öeldes, et see on raamat, kus midagi ei toimu, et see on raamat eimiskist (nagu ütles Flaubert). Ja ma olin kindel, et ta ei võta seda vastu. Kuid kõigist minu raamatutest on just seda saatnud kõige suurem müügimenu. Kui ma selle kohta aru pärisin, siis seletati mulle, et lugejad teavad, et enamik neist põlvneb tavalistest inimestest, et nende esivanemad polnud ei mõrtsukad ega kangelased. Ja seetõttu neid selline raamat huvitabki.
See raamat on ka metodoloogiline väljakutse.
Selle kirjutamine oli mäng ja eksperiment. Ma leian, et sotsiaalajaloo uurimine peidab endas silmakirjalikkust. Vähemalt selles valdkonnas, mis mind huvitab – ettekujutuste ja tundmuste ajalugu –, on võimalik uurida ainult neid inimesi, kes ise kirjutavad või kes on olnud välise kirjelduse objektiks. Victor Hugo mõistis seda väga hästi, kui näitas, et tavainimesel on ainult kaks võimalust nähtavaks saada: kuritegu ja karistus või ligimesearmastus. Üksikinimene tõuseb isiksuse staatusesse ainult juhul, kui ta satub kohtumõistmise või filantroopia valgusvihu kätte. „Hüljatute” Jean Valjean võlgneb oma olemasolu leivavargusele. Kuid tema moodustab ainult ühe protsendi elanikkonnast… Ülejäänuid käsitletakse ühtse massina: „rahvas”, „ühiskondlik liikumine”, „ühiskonnakoobas” (Hugo) jne.
Ma lähtusin niisiis küsimusest, mida me võime mineviku inimesest teada saada siis, kui ta pole ei kurjategija ega heategija? Ja ma olin väga pettunud vastuses, milleni ma jõudsin: mitte midagi. Meil ei ole võimalik midagi teada saada 19. sajandi lihtinimese maailmakäsitusest, tema tunnetest ja mõtetest. Igasugune katse on juba ette luhtunud. Ja ma heidan ajaloolastele ette, et nad ei tunnista seda läbikukkumist. Ajaloolastel peaks jätkuma julgust oma võimetus omaks võtta, selle asemel et piirduda taksonoomilise sotsiaalajalooga. Meil ei ole õigust võõrandada mineviku inimestelt nende subjekti staatus.
Teie töid lugedes sigineb mulje, et te olete pidevalt millegi uue otsingul, et te püüate iga uurimusega laiendada „ajaloolase territooriumi”.
See tuleb iseenesest. Põhjus on selles, et ma püstitan küsimusi. Kui me vaatame näiteks tänapäeva meediat (ajakirjad, raadio- ja televisioonisaated), siis näeme, et kõige enam huvitavad inimesi emotsioonid, tunded ja kired. Ja kui me vaatame akadeemilist ajalookirjutust, vähemalt seda, mis puudutab 19. sajandit, siis näeme, et emotsioonid, tunded ja kired on siit kõrvaldatud; neid ei käsitleta ajaloouurimise objektidena. Ja sellest on kahju.
Robert Darnton
Robert Darnton (sünd. 1939) on ameerika ajaloolane, kelle peamiseid teaduslikke huvisid on olnud varauusaegse Prantsusmaa raamatu- ja lugemislugu, rõhuga keelatud kirjandusel, ning 18. sajandi vaimuloo uurimine n. – ö. altpoolt. Tema teoseid on tõlgitud paljudesse keeltesse ja need on pälvinud mitmeid auhindu. Robert Darnton on Princetoni Ülikooli Euroopa ajaloo professor ja endine Ameerika Ajalooühingu president.
Algusest peale on teid lisaks ajaloole köitnud ajakirjandus. Teie isa oli The New York Times’i ajakirjanik ning oma esimese „kaastöö” samale ajalehele andsite juba nelja-aastaselt.91 Veel pärast oma ülikooliõpingute lõppu otsustasite õppejõu koha asemel valida The New York Times’i reporteri ameti. Kuigi veidi aega hiljem pöördusite siiski ajalooteaduse radadele, teete endiselt tihedat koostööd ajakirjandusega, esmajoones väljaandega The New York Review of Books. Teile iseloomulik soov vahendada oma uurimistulemusi võimalikult laiale lugejaskonnale on tõenäoliselt tingitud sellestsamast ajakirjanduslikust kogemusest. Sissejuhatuses raamatule „Lamourette’i suudlus” küsite otsekoheselt: „Miks ei võiks ajalugu olla sama huvitav kui mõrv?”92
Jah, ma olen nõus, et ajakirjandus on minu jaoks alati tähtis olnud, alguses perekondliku asjana ja hiljem uurimisteemana. Juba varasest noorusest saadik tundsin ma, et mulle on määratud saada ajalehereporteriks, peamiselt seetõttu, et mu isa Teises maailmasõjas sõjakorrespondendina hukkus ja mulle kas teadlikult või alateadlikult tundus, et ma peaksin käima tema üsnagi suurtes jälgedes. (Minu perekonnas ei kasutatud kunagi uhkekõlalist sõna „ajakirjanik”: ausat „kingataldade kulutajat”, kes jälgis sündmuste arenemist tänavatasemel,