tööst.
Minu enda huvi ajaloouurimise teoreetiliste probleemide vastu on kindlasti tingitud ka sellest, et ennekõike olen ma suur lugeja.72 Ma püüan süüvida kellegi loomingusse, et sügavuti mõista selle tähendust ning leida, millist abi võib see osutada ajaloolastele, minuga eesotsas, avastamaks uusi uurimisteemasid, loomaks uusi arutlusruume ning leiutamaks uusi analüüsivahendeid. Oma uurimistöödes pöördun ma sageli näiteks kirjanduskriitika poole, et mõista paremini tekstide võimalikke tähendusi. Kirjandusteoreetikute eeskujul pööran ma suuremat tähelepanu tekstide materiaalsele loomusele, uurin nende erinevaid edastamisviise ning analüüsin, mil moel erinevad lugejad, kuulajad või vaatajad tekste omaks võtavad.
Te olete oma töödes väga tabavalt iseloomustanud ajaloodiskursuse paradoksaalset loomust: see on ühtaegu nii jutustus kui ka teadmine, nii kirjutus kui ka tegelikkuse tunnetus. Samal ajal ei ole te päri nende ajalooteoreetikutega, kes ei näe mingit vahet ajaloo ja fiktsiooni (ilukirjanduse) vahel. Mõned aastad tagasi te esitasite ühes artiklis neli kriitilist küsimust Hayden White’ile 73 , vahest ühele kõige nimekamale tänapäeva ajalooteoreetikule, kes ei pea vajalikuks eristada ajaloolase ja kirjaniku loomet. Nagu te teate, vastas ta veidi hiljem oma vastuartiklis teie küsimustele. 74 Kas need vastused tundusid teile rahuldavad?
Dialoog Hayden White’iga on alati huvitav. Tegemist on väga sümpaatse ja mõttevahetusele avatud inimesega, keda on aga sageli valesti mõistetud. White ei ole kunagi väitnud, et ajalool puudub tunnetuslik väärtus. Kuid tema seisukohast on ajaloo tunnetusväärtus, niipea kui ta esineb jutustuse kujul, s.t. kasutab narratiivseid vormeleid ja retoorilisi kujundeid, võrdväärne romaani tunnetusväärtusega. Sest kes julgeb väita, et romaan ei paku uusi teadmisi maailma kohta? Peamine vaidlusteema pole niisiis mitte see, kas ajalool on tunnetusväärtus või mitte, vaid see, kas ajaloolase toodetud tunnetus on loomult erinev ja põhineb teistsugustel tõekriteeriumidel kui romaanikirjaniku toodetud tunnetus.
Selles vaidluses tunnen ma ennast palju lähemal seisvat Carlo Ginzburgile, Michel de Certeaule ja Paul Ricœurile. Ma leian, et ajaloodiskursuse retooriliste ja narratiivsete võtete analüüs (ajalugu kuulub loomu poolest ja paratamatult jutustuse žanrisse) ei peaks tingimata tipnema seisukohas, et ajalugu on võimetu tootma tõeseid teadmisi. Mõistagi on need teadmised lahutamatud konkreetsest ajaloolisest kontekstist, kuid need on saavutatud ajalooteadusele eriomaste tõendite ja võtete kasutamise tulemusena. Carlo Ginzburg on avaldanud põhjaliku artikli, kus ta näitab, et retoorika ja tõendikriteerium ei ole sugugi teineteist välistavad.75 Michel de Certeau on näidanud, et ajalugu on teaduslik seepärast, et ta kasutab toiminguid, mis on allutatud reeglitele, mida on võimalik kontrollida.76 Paul Ricœur on aga rääkinud veenvalt ajaloo „tõeintentsioonist”.77 Kõigi nende lähenemiste tuumaks on küsimus, kuidas käsitleda tunnetust jutustuse sees? Kõik kolm autorit püüavad teha pingutusi, et ajalooteaduse epistemoloogiline mõõde ei neelduks tema retoorilisse ja narratiivsesse mõõtmesse.
Hiljuti on tehtud katseid rajada ajalooteadus „uuele objektiivsusele”, mis ei määratle ennast traditsioonilise positivismi vaimus kui subjekti võimalust vahetult tunnetada oma objekti. Need katsed püüavad arvesse võtta kõiki tõestuskriteeriume, mis muudavad kas vastuvõetavaks või siis mitte erinevaid ajalootõlgendusi. Nende eesmärgiks on ühildada objektiivsuse mõiste tõlgenduste paljususega, lähtudes ühisest postulaadist teadmiste adekvaatsuse hindamise võimalikkuse kohta.78
Mul puudub selge lahendus nendele probleemidele, kuid ma leian, et tegemist on väga olulise vaidlusega. Sellest vaatenurgast ei ole Hayden White oma seisukohti muutnud. Temale on kõik see, mida meie käsitame kui tõendikriteeriumit, pelgalt „eruditsiooni teater”, mida ajalooteadusel on vaja, et esile tuua oma eripära, mis kokkuvõttes on siiski läbinisti illusoorne. See, mida Hayden White nimetab „eruditsiooni teatriks”, on aga Michel de Certeau sõnutsi „ajalooteadusele ainuomased toimingud”. Siin on tegemist põhimõttelise kui mitte ületamatu erimeelsusega, millel võivad olla väga olulised tagajärjed. Hayden White ei ole mõistagi kunagi väitnud, nagu meil puuduks igasugune võimalus tõestada, kas Napoleon kunagi elas või mitte, või palju traagilisemas kontekstis, kas gaasikambrid olid tegelikult olemas või mitte. Tema kaitseb seisukohta, et niipea kui üksikud faktid on seatud üheks terviklikuks jutustuseks, omandab ajalugu samasuguse tunnetusväärtuse, kui see on ilukirjandusel ehk fiktsioonil. Samal ajal kui Michel de Certeau, Carlo Ginzburgi ja paljude teiste jaoks on „historiograafiline toiming” see, mis eristab ajaloolist tunnetust fiktsionaalsest tunnetusest, vaatamata sellele, et oma loomult kuulub ajalugu paratamatult fiktsiooni registrisse.
Lõpetuseks viimane küsimus teie tänaste huvide kohta: mille kallal te praegu töötate ja millised on teie uurimisplaanid tulevikuks?
1998. aastal British Library’s peetud loengusarja põhjal avaldasin ma hiljuti väikese raamatu teatritekstide avaldamisvormidest 16.–17. sajandil.79 Seda tööd olen ma viimastel aastatel tasapisi jätkanud, lähtudes mulle lähedaseks saanud meetodist, mis seisneb raamatu kirjutamises, kus iga peatükk on mingi konkreetse nähtuse või juhtumi probleemikeskne eritlus. Konkreetsemalt püüan ma uurida teatritekstide levikut võrdlevast vaatenurgast. Ma olen vaatluse alla võtnud 17. sajandi Prantsusmaa, „kuldse ajastu” Hispaania ja Elisabethi-aegse Inglismaa, pöörates peatähelepanu tekstide avaldamisvormidele, draamakirjanduse materiaalsetele kanalitele ja dramaturgi asendile patronaaži ja turu ning metseeni ja näitetrupi vahel. Ma alustasin seda tööd Molière’iga ning olen jätkanud hispaania ja inglise näitekirjanikega. Väljaspool seda konkreetset küsimus easetust, mis ei pruugi kõigile huvi pakkuda, on tegemist palju üldisema ja olulisema probleemiga: kuidas koos vormi muutusega muutub ka teksti tähendus? Kuidas teksti mõistmine teiseneb vastavalt sellele, kas teda kuulatakse teatris või loetakse trükisõnas? Milline on teatrikirjanduse suhe ühiskonda, mida ta ühekorraga nii kajastab kui ka mõjutab?
Minu huvid on lähedased uushistoritsismi (new historicism) omadele, kuid mu eesmärk on mõnevõrra konkreetsem ja kitsam. Ma soovin eritleda neid viise, kuidas ühiskonnas levinud kirjapraktikad leiavad väljundi draamakirjanduses, mida esitatakse laval publikule vaatamiseks. See töö toimub kahel tasandil. Ühelt poolt on tegemist empiirilise tööga, mis puudutab tähtsat ajaloolist küsimust – piisab vaid mõelda, kuivõrd olulist rolli mängis teater Hispaanias ja Inglismaal (Prantsusmaal oli see roll veidi väiksem, kuid ometi väga tähtis õukonnas ja linnas). Teiselt poolt on see aga metodoloogiline töö, mis huvitub diskursustest, kuid alati nende materiaalsetest väljendustest, ja tekstide omaksvõtust, kuid alati suhtes individuaalsete või kollektiivsete praktikatega, mille käigus kasutatakse sotsiaalselt erinevaid pärandeid, pädevusi, konventsioone ja koode.
Alain Corbin
Alain Corbin (sünd. 1936) on prantsuse ajaloolane, kes on avaldanud mitmeid raamatuid 19. sajandi Prantsusmaa ajaloost, valgustades seda lähedast, kuid ometi kauget ajalooperioodi täiesti uue nurga alt. Tema uurimusi prostituutidest ja puhkusereisidest, vägivallast ja rannaihalusest, lõhnadest ja kellahelidest on tõlgitud paljudesse keeltesse ning need on oluliselt avardanud tänapäeva ajalooteaduse raame. Alain Corbin on Pariisi I Ülikooli (Panthéon-Sorbonne) emeriitprofessor.
Tahaksin esmalt küsida teie päritolu kohta. Arvan, et teie suurt huvi maaelu ajaloo vastu seletab tõik, et olete ise maalt pärit.
Jah, tõesti, ma kasvasin maal, elasin seal kuni ülikooli astumiseni. Minu isa oli arst umbes 400–500 elanikuga alevis. Lapsena käisin temaga tihti kaasas, kui ta Alam-Normandias haigeid külastas. Nägin maainimesi ja käisin nendega läbi, eelkõige siis, kui nad olid haiged. Tihti olid neil kohutavad haavad, sest haigla oli kaugel, ja ka sünnitamine toimus kodus… 1940. aastatel oli meditsiin täiesti 19. sajandi tasemel. Seejärel,