maad harida, isegi mitte labidaga kaevata, aga ma tunnen maainimesi.
Räägin seda sellepärast, et kui ma, nüüd juba rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi, kirjutasin doktoriväitekirja, pidin ma käima tehases portselanimeistreid küsitlemas. Siis ma märkasin, et ei saanud nendega head kontakti. See kontakt ei teki iseenesest. Kui sa pole elus õieti ühtegi töölist näinud, pole kerge seda saavutada. Maainimestega ma sain kontakti.
Juba pikka aega on teid huvitanud tundmuste ajalugu (histoire des sensibilités). Pea kõigi teie tööde eesmärgiks on olnud minevikuinimeste aistingulise keskkonna rekonstrueerimine. Seda lähenemist propageeris 1930.–1940. aastatel Lucien Febvre, kuid ta ei leidnud kuigivõrd järgijaid.80 Kuidas te hindaksite tundmuste ajaloo hetkeolukorda ja perspektiivikust?
Mulle anti Lucien Febvre’it lugeda juba üsna varakult, ülikooli ajal, olin siis 19-aastane. Koos sõpradega leidsime, et Febvre on palju huvitavam kui Ernest Labrousse81, keda meile sel ajal samuti lugeda soovitati.
See oli aeg, mil räägiti palju mentaliteetidest. Pikka aega eelistati mõistele „tundmuste ajalugu” mõistet „mentaliteediajalugu”, et tähistada ajalooteadust, mis uurib seda, mida Jacques Le Goff nimetab „ülejäänuks”: olid juba olemas poliitiline ajalugu, majandusajalugu, sotsiaalajalugu jne., see, mis üle jäi, oli mentaliteediajalugu – justkui suur kott, kuhu mahtus kõike. Alles 1980. aastatel hakati mentaliteediajalugu täpsemalt määratlema, millega kaasnes sageli kriitiline hoiak. Sellest ajast peale on räägitud kultuuriajaloost, ajaloolisest antropoloogiast, ettekujutuste ajaloost (histoiredes représentations), kusjuures oma praegustest töödest rääkides kasutaksingi pigem seda viimast mõistet.
Tundmuste ajaloost ei ole tänapäeval just palju juttu, ja ometi on lugejate ootus tajutav. Mina mõistan tundmuste ajalugu kui aistinguliste teadete ajaloolisuse ajalugu; kui taluvusläve ja väärtushinnangute ajalugu.82 Lucien Febvre juhtis esimesena tähelepanu sellele, et aistingulisi teateid tajutakse läbi aegade erinevalt, et nende väärtustamine ja neist hoolimine on ajalooliselt muutuv.
Mõistagi on see valdkond suuresti läbi uurimata, sest see on vaevaline, allikaid on vähe ja nende tõeväärtus jätab soovida. Kuid ma olen püüdnud oma töödes näidata, et see on siiski teostatav.
On näiteks üks uurimisobjekt, mida pole tundmuste ajaloo vaatenurgast kunagi käsitletud: ilmastikunähtuste tajumine, see, kuidas on erinevatel aegadel vaadeldud pilvi, äikest, rahet, tuult, udu jne. See on äärmiselt põnev valdkond, mis puudutab väga paljusid inimesi. Viimasel ajal on küll kirjutatud mitmeid ajaloouurimusi keskkonnast, merest, mägedest, metsadest, kõrbetest, kuid tänini puudub uurimus ilmastikuga seonduvatest väärtushinnangutest.83
Vaatamata uurimisobjektide kirevusele on teie tööde aegruum püsinud üldjoontes muutumatuna: selleks on alati 19. sajandi Euroopa, kitsamalt Prantsusmaa. Miks just see sajand?
Seletust tuleb otsida esmajoones Prantsusmaa akadeemilisest süsteemist. Prantsuse ülikoolis saab olla ainult ühe ajaperioodi spetsialist. Pärast riiklikku eksamit kirjutatakse ühest ajalõigust väitekiri, mis liigitab teid keskaja, 18. sajandi, 19. sajandi vm. ajajärgu eriteadlaseks…
Oma töödes te rõhutate ometi 19. sajandi erilisust…
Jah, teil on õigus. Õigupoolest ma arvan, et 19. sajand saab alguse juba 1770. aastatel, nagu ma seda mitmes oma töös olen propageerinud. Ja lõppeb millalgi 1890. aastatel. Hiljem, ajavahemikus 1890 kuni 1914, lisandub juba liiga palju uusi asju: psühhoanalüüs, uus psühholoogia, kunsti- ja muusikauuendused, teine teadusliktehniline revolutsioon, muutused majanduses jne.
„Pikk 19. sajand” niisiis… Kuid mis on sellele sajandile iseloomulik? Kas võib öelda, et ta on meile ühtaegu lähedane ja kauge?
Tõepoolest. 19. sajandit on väga keeruline uurida, kuna ühelt poolt on distants piisav, et tajuda erinevust, kuid teiselt poolt on lähedus liiga suur, et see erinevus oleks silmatorkav. See on esimene sajand, vähemalt Prantsusmaal, mis kasutab oma nimetamiseks järgarve (nimetus „üheksateistkümnes sajand” ilmub ajalehtede pealkirjadesse). Eelmisel sajandil oli see tundmatu, 18. sajand ei käsitlenud ennast kunagi 18. sajandina (minu teada ainult Voltaire kasutab seda korra).
19. sajand on vormitu sajand. Ta on tehtud riismetest, nagu ütles Musset, unistustest ja ettejõudmistest. Kuid see on äärmiselt oluline sajand, seda eriti tundmuste valdkonnas. See on kolme „a” sajand: anesteesia, analgeetikumi ja analgeesia sajand. Valurežiim muutus täielikult. Sajandi lõpu inimesed on hoopis teised kui sajandi alguse inimesed.
Oma esimeses raamatus pärast Limousini 19. sajandi ühiskonda käsitlevat doktoriväitekirja 84 uurite te prostitutsiooni näite varal meeste seksuaalhoiakuid Kolmanda vabariigi ajal. 85 1970. aastate alguses tähendas säärase teema valik ilmselt kehtivate tabudega vastuollu minekut…
Jah, üsna üllatav on selle peale tagantjärele mõelda. 1975. aastal ei sisaldanud näiteks „Prantsusmaa ajaloo aastabibliograafia” register mõistet „prostitutsioon”. Hiljem on sellel teemal mõistagi palju kirjutatud.
Kuidas te selle valdkonnani jõudsite? Mis on selle raamatu tagamaad?
Ilmselt jõudsin ma selle teemani oma väitekirja kaudu. Limousini talupojad, ehitustöölised ja emigrandid jätsid suviti oma kodukandi, et minna Pariisi Teise keisririigi aegsetele ümberehitustöödele. Neid oli kokku umbes 60 000 meest, mis on suur arv, ligemale kümnendik kogu Limousini elanikkonnast. Nad elasid kesklinna kvartalites, need olid aga prostituutide jahimaad. Pärast väitekirja vahetasin ma ilmselt mõneti alateadlikult teemat, hüljates need 60 000 meest, et uurida lähemalt neid sadakonda naisprostituuti. See on üks võimalik seletus, kuid mõistagi on tagantjärele väga raske mõtestada oma teemavahetusi.
Teie järgmine raamat „Miasm ja nartsiss” (1982) 86 on pühendatud haistmismeele ajaloole. Te näitate, kuidas 18. sajandi keskel tärkab Lääne-Euroopas uus tundlikkus, mis ei talu enam väljaheidete või muskuse lõhna ja pühendab üha enam tähelepanu õhu puhtusele ja erinevatele parfüümidele.
Oma raamatus ma püüdsin ennekõike näidata (seda rõhutab ka teose alapealkiri – „Haistmine ja sotsiaalne kujutlusilm”), kuidas haistmine ja lõhnad muutuvad olulisteks sotsiaalses kujutlusilmas alates 18. sajandi lõpust ja eeskätt 19. sajandi esimesel kolmandikul. Kuidas „teise” kujutamises, sotsiaalsete ja rassiliste tüüpide konstrueerimises mängib haistmishinnang alati olulist rolli.
Haistmisajalooni jõudsin ma prostituutide kaudu. Prostituutidele omistati nimelt iseloomulikke lõhnu. 19. sajandil oldi veendunud, et sõna „lits” [putain] tuleneb sõnatüvest, mis tähendab „halvasti lõhnama” (nii moraalses kui ka füüsilises tähenduses). Prostituute käsitlevas kirjasõnas on haistingulised konnotatsioonid alati tajutavad. Prostituute seostatakse laiba ja kõntsa lehaga.
Ja lisaks olin ma lugenud Huysmans’i romaani A rebours („Vastuoksa”, 1885), mille kangelane Des Esseintes püüab rekonstrueerida minevikulõhnu. See lugemine inspireeris mind omakorda haistmisajalooga tegelema.
1988. aastal ilmus teie järgmine raamat „Tühjuse territoorium” 87 , uurimus maastike tajumisest, kollektiivsest rannaihalusest, mis tärkas teie hinnangul Euroopas 1750. aastatel. See raamat näib kinnitavat juba eelmises uurimuses ilmnenud tõsiasja uue tundlikkuse sünnist 18. sajandi keskel. See periood näib olevat põhjapaneva tähendusega uusaja aistingulise käitumise kujunemises.
Maastike väärtustamise valdkonnas oli tollel ajal juba lähemalt uuritud mägedega seonduvat. Kuid mererannad olid tähelepanu alt välja jäänud. Mind üllatas tõsiasi, et enne 1750. aastaid ei hoolinud keegi randadest, ja seejärel hakati korraga neid massiliselt külastama. Midagi oli vahepeal juhtunud.