sihukese koletuse väljamõtlemiseks võimelised? Ent meist, inimestest, on nad siiski juba tuhandeid ja tuhandeid kordi kauem mõistnud planeedil elada. Meie aga arvatavasti teeme endale varem või hiljem kärtsti! lõpu peale. Kui keset põrandat panna pussnuga püsti ja kõiki inimesi tema eest hoolsasti hoiatada, kukub mõni sellest hoolimata kunagi palja tera peale. Arvatavasti on võimalik tõenäosusteooria järgi isegi selleks kuluv aeg ligikaudselt kindlaks määrata. Evolutsioon viib hukatusse, kuulutas Jakob.
Ent Mees ei saanud temaga päriselt nõustuda. Hukatusse? Võimalik küll. Aga kas on siis Jakobi arvates tõesti parem vegeteerida vanas räpases klaaspurgis kui istuda näiteks kännul ja luuletada “Kuldrenetti” rüübates röhkivate telefonipostide pealelõunastest ajaviidetest?
Kindlasti parem, arvas Jakob. Parem juba seepärast, et need loomakesed ei oska muud soovidagi – nad on küllap mingis nirvaanalähedases seisundis, mida targad idamaalased peavad ülimaks ideaaliks. Muidugi varitseb ka neid palju ohte, kuid nad on oma koopiaid juba kõikjale saata jõudnud, nad on jäädavad. Ja muide võivad nad ka tuumasõja ehk meist edukamalt üle elada. Ning veel üks plusspunkt: amööbidel on primitiivne ja seepärast alati korras närvisüsteem. Meil on oht hulluks minna, Jakob juba teab seda! Amööbidel pole aga neuroosegi karta tarvis. Inimestel esineb viimastel aastakümnetel üha kummalisemaid vaimutõbesid: mälukaotused, perverssused; pidevalt kasvab psüühiliselt väärastunud inimindiviididele mäaratud voodikohtade arv.
“Ka teie, mu noor sõber, pole vist psüühiliselt päris terve. Teil on selline olemine, nagu ei teaks teiegi, kuhu minna…”
Nüüd oli Mehele sellest kõigest äkki küllalt, ootamatult puhkes ta naerma. Ta naeris ohjeldamatult ja kaua, ning kogu selle aja silmitses sürrealistist imearvutaja teda ehmunult. Tõsi, selles ehmatuses oli vist ka kübeke imestust.
“Te olete üks ütlemata läbinägelik sürrealist, kallis Jakob!” luksus Mees. “See on absoluutselt õige, et ma ei tea, kuhu peaksin minema. Ma tean seda kõigist inimestest kõige vähem. Võib-olla tuleb mul tõesti minna Oudovasse krüsanteeme kasvatama, võib-olla ootab mind seal roosa anarhistlik telefonipost. Minu koordinaatteljed on mitte härmatanud, vaid hoopis üles sulanud, ja must punkt nende ristumiskohas on nad alla kugistanud…” Mees naeris oma haiglast naeru edasi.
“Mis te tahate sellega öelda, mu noor sõber?”
“Te võite mind täiesti rahumeeli ka Leopoldiks kutsuda, sest kes teab, võib-olla ma olengi Leopold. Väga Leopold…” Ta hakkas läkastama.
“Ma ei saa tõesti aru…” Jakob asetas murelikult käed kõhukesele, mis lesis ta põlvil nagu omapärane padi. Ta mudis seda kartlikult.
“Mina ka ei saa… Aga seda võin ma teile kinnitada kõigi pühakute habemete juures, et ma ausalt ei tea, kes ma olen!”
“Kes? Ega meist keegi või täiesti kindel olla,” alustas Jakob filosoofiliselt. Ta polnud ilmselt harjunud üllatuma, ta oli ju ise üllataja ning seetõttu jättis ta nüüd mulje vettekukkunust, kes põrmugi ujuda ei oska. Ent Mees katkestas teda:
““Meie keegi” ei lähe mulle raasugi korda; mina ei tea kõige otsemas, tavalisemas, brutaalsemalt lihalikus mõttes, kes ma olen. Ma ei tea oma nime, töökohta, elukohta, ma ei tea mitte tuhkagi. Mul on säilinud mingeid segaseid lapsepõlvemuljeid ja ilmselt tean ma midagi sellest, mida ma kunagi nähtavasti õppinud olen – entroopia ja nii edasi… Muud aga ei tuhkagi!”
“Kuidas… kuidas siis sedasi?.. Ja millal…?” pomises Jakob.
“Kui te seda tõesti teada tahate, siis vist täna ennelõunal. Ma ärkasin jaamahoones. Mu taskud olid tühjad. Mingeid pakke mul polnud. Ja tundub, et mind ei ole ka läbi pekstud või paljaks röövitud. Purjutanud ei tea samuti olevat, see annaks tunda.”
“Harukordne lugu…”
“Ka mina arvan, et päris harilik see ei ole. Eks ju? Või kuidas arvate teie – imearvutaja ja tõsisürrealist?”
Nüüd võis Mees tarvitada natuke küünilisemat tooni. Seda enam, et Jakob silmitses teda kuidagi hardalt ja aukartlikult.
“Tabula rasa,” sosistas ta.
“Paraku mitte täiesti. Näiteks tean ma seda, et “tabula rasa” tähendab puhast, veel kasutamata tahvlikest ja et seda võrreldakse süütu lapsukese hingega, või õigemini vastupidi – lapsukeste hingi võrreldakse just sellise krihvlineitsiliku tahvliga.”
“Lapse hing pole üldsegi süütu,” pidi Jakob siiski vahele torkama, kuid jäi kohe jälle vakka ning kuulas andunult edasi.
“Ma tean ja mäletan üsna palju muudki: ühe maakodu pööningut, üht angerjat puhastavat katkiste siidsukkadega naist (see turgatas just nüüd meelde), tean Tallinna mõningaid maju ja üht-teist veelgi. Tean, et ma pole näiteks homoseksualist, sest ennist läks mööda teerada üks kena naine, kelle sääri ma üsna himukalt vaatasin. Ja ka mõrvar pole ma vist, sest verele mõtlemine tekitab mus vastikust.”
“Ega tapma pea siis á la Raskolnikov,” arvas Jakob ning tema hääles kuulis vale-Leopold teatud, lootusrikkust.
“Nii et teile meeldiks, kui ma oleksin?” küsis ta pisut häbematult. Ta tundis, et tema praegune, vähemalt Jakobi silmis elitaarne seisund lubab talle seda.
“Muidugi mitte,” oli Jakob end kiire parandama. “Aga mälukaotus – ja mälu te ju kaotanud olete – tekkivat tihti mingist šokist. Inimese aju tunneb, et ta ei kannata mälestusi välja, ning lihtsalt loobub neist, annulleerib nad. Uni olla organismi kaitsereaktsioon, küllap on seda ka mälukaotus. Talumatu tuleb unustada.”
Peaaegu alandlikult ulatas Jakob Mehele veinipudeli, milles oli veel mõni sentimeeter joodavat. Ja jälle kippus Mehele naer peale.
“Te olete kade, eks?”
Jakob kohmetus – kohmetut Jakobit polnud Mees enne näinud – ning noogutas siis vaikselt pead.
“Jah. Tuleb välja, et vist olen. Ma tunnen ennast nagu poisike kondiitripoe akna taga… Te ei tea oma ametit ega midagi! Milline privilegeeritus! Ma loodan, et see kestab teil veel kaua…”
“Kurat võtku! Mina küll mitte! Ei, hommikupoolikul ei teadnud ma maailmast mitte mõhkugi, nüüd on aga midagi ometi taastumas.”
“Olete abielus?”
“Vaat just sellistes kõige lihtsamates asjades pole ma kindel. Ma arvan, et olen või olen vähemalt olnud. Mulle meenub pruun laik minu arvatava naise vasaku rinna all, meenuvad jalad (ei, villastest sukkadest parem mitte rääkida!), aga naise näo asemel on ebamäärane elliptiline laik.”
“Ärge end praegu siiski üle pingutage! See võib ohtlik olla. Andke aega!” oli Jakob paluv. Selles ei puudunud ka omakasupüüdlikkus – ei tahetud haruldast kanni kaotada. (“Ema, ärme veel edasi lähme!..” ütles laps loomaaias.)
“Mina igatahes laenaksin oma mälukaotuse meelsasti teile.”
“Ja mina võtaksin ta tingimata vastu.”
“Ma ei tea, kas teid uskuda. Te lihtsalt ei mõista, mida see õieti tähendab.”
“Kas ma teda just igaveseks tahaksin, seda ma ei julge kinnitada. Aga natukeseks ajaks laenaksin ma ta küll,” kinnitas Jakob.
“Te olete suur gurmaan!” lausus Mees etteheitvalt.
“Ei tea…”
“Paistab läbi.”
Aga miks ma siin üldse kõigest patran, tegi Mees endale etteheiteid. Mingi absurdne edevus! Ja ta pidas vajalikuks asjalikult lisada, et seda laadi vestlused nagu siintoimuv pole talle arvatavasti üldse tüüpilised. Sürrealism pole teda kunagi köitnud, vähemalt selle vajalikkuses lubab ta endal edasigi kahelda. Hästikorrastatud maailm on talle seni üsna vastuvõetav olnud. Praegu on ta lihtsalt endast väljas.
“Endast väljas. Jaa…” Jakob naeratas, ta nägu hiilgas imetlusest. “Te olete tõesti enesest väljas. See võib omamoodi tore olla. Te vaim pages teist välja ega leia koduteed.