märkis Jakob tunnustavalt ja jätkas: “Entroopiast pole aimu ja determineeritus on kruus, millega iga päev kaevul käiakse. Vanasõnagi ütleb, et kruus käib niikaua kaevul, kui kaev on katki!”
“Kruus ikka!”
Nüüd puhkes viimane sürrealist naerma, ta naeris ilusti. “Muidugi kruus! Näete, noor inimene, minu stiil on mulle endalegi hukutav. Jah, aga eks kaev või ju kah katki minna…”
“Ega teie värssidest vist suurt aru saada?” Küsimus kõlas muidugi rumalalt.
“Aga millest siin aru saada? Muide, lastele meeldib minu toodang väga. Lapsed on veel rikkumata… Jah, kõige hullemad on just need inimesed, kes tahavad neist aru saada, see tähendab aru saada tavalisel viisil. Nende arusaamine tähendab minu luuletuste maailmaga tasalülitamist. Nad tahavad kõik viia oma jälki, igapäevasest nühkimisest kulunud loogika koordinaatsüsteemid (Siin peatus ta korraks ja pomises: ““Kulunud koordinaatsüsteem”, “narmendav Cartesius”, “lima sülitav koordinaadirist”, ei… see on ülepunnitatud. Aga võib-olla “härmatanud koordinaadid”? Ah?”)
“Kas sürrealism ei tunnista koordinaate?” päris Mees.
“Võib-olla kõveraid ehk veel kuidagi… Leppida kolme tikksirge koordinaadiga on ju alandav!”
“Aga mis teie juurde pakute?” küsis Mees ja võidurõõmutses sisimas. “Kuhu te neljanda telje paneksite?”
“Neljas telg läheb selle punkti sisse, kus teised ristuvad. Aga sinna võib neid rohkemgi ajada,” teatas Jakob heatahtlikult, kuid pöördus taas luuleküsimuste juurde tagasi.
“See luuletus, mida ma teile lugesin, sai mul juba eelmisel mediteerimisel enam-vähem valmis. Ainult ta oli veel viimistlemata. Seal esines “röhkiva” telefoniposti asemel “mõtlik”. (Oh, kui irooniliselt suud väänates Jakob seda epiteeti osatas!) Üks võluvalt ilus ja võluvalt loll naisterahvas kuulis seda – muuseas ma meeldin naistele kohutavalt! – ja tema mind mu värsside mõnede puuduste nägemisele viiski. Talle nimelt meeldis väga see, et telefonipost oli mõtlik, neiu lüüritses, et arvatavasti mõtiskleb telefonipostike oma kunagisest ja kaugest kuusepuuminevikust… Taevas appi! Ma kirtsutasin loomulikult nina. Ja siis tuli ta välja n. – ö. “teise tõlgitsusvariandiga”… Nagu saaks luuletust üldse kuidagi “tõlgitseda”! Ta rääkis, et telefonipostidel on ju traadid ja sealt jooksevad läbi tuhanded sõnumid, tuhanded inimsaatused… See olevat väga ilus kujund, ütles ta, see tegevat temagi mõtlikuks, ja üldse vihkavat ka tema väikelinnu, eriti Põlvat – nimelt klatšitavat seal hirmsasti; kord olevat tema üle irvitatud lühikeste pükste kandmise pärast. Katariina krüsanteemid ütlesid neiule aga, et vaesel Katariinal on lein… Tõeliselt suur oli aga minu lein. Vaikides oli noor daam palju vastuvõetavam. Nähtavasti,” lõpetas Jakob mõtlikult, “pean ma ta rasestama – rasedad naised on vaiksed ja malbed.”
Mees tundis Jakobile kaasa ja rüüpas veini.
“Ärge veiniga liialdage! Ta annab kujundeid, kuid hävitab mõtteselguse,” oli sürrealist taas õpetlik. “Mõtteselguseta pole aga värskendusefekti.”
“Nii et teie luule värskendab maailma?”
“Ta võiks, kui maailm tahaks. Aga mulle aitab sellestki, et ta mind ennast värskendab… Ega mu värsse küll keegi niipea vist avalda. Toimetajad on liiga suured formalistid.”
“Formalistid? Ma arvaksin, et nad just teid formalistiks tembeldavad.”
“Ega te väga eksigi – nad on tõesti nii suured formalistid. Mina ju, vastupidi, püüan kõigest formaalsest, kõigest kokkulepitust vaba olla. Selles mõttes võiks mind ehk koguni postanarhistiks pidada… “Roosakas telefonipost röhatas pealelõunati anarhistlikult”,” uneles ta, pilk kauguses.
Tuul kohises puuladvus. Loojuv päike säratas mehe kuulpead. Märtrioreool. Kuskil hõiklesid lapsed, kostis palli mütsumist.
“Ma tegin neile selgeks, et neid ei häiri sisu, vaid tühipaljas vorm, sest ma olen luuletanud ka parafraase olemasolevatele ja hästituntud luuletustele. Keda aga vorm häirib, kes vormi ennekõike silmas peab, on ju formalist. Eks? Tegin neile selle selgeks.” Ta deklameeris pateetiliselt:
“Minu nii-öelda isamajakene
meenutab teatud määral linnupesa.
Seepärast, lubatagu mul mainida, tunnen ma
tema järele mõnikord teatavat igatsustunnet.
Üsnagi selge allikas seal voolamas oli,
korduvalt lapsepõlves ta veega oma janu kustutasin;
sümpaatsel kultuurkarjamaal esines mõningaid pajusid —
neist ma oskuslikult valmistasin pajupille…
Minu värsikogu sellistest luuletustest koosnev tsükkel meeldis neile vist väga, igatahes hakkasid nad naerma. Muidugi mitte kõik. Kui ma aga kuulutasin, et
Igavavõitu liiv ja üsnagi tühi väli,
taevas kah pilvine,
jäid nad väga tõsiseks,
peaksin varsti jõudma metsa äärde,
kuid miskipärast jalge all mul metsatee…
“Kas on mu värssidel sisulisi puudujääke?” küsisin ma. “Siin pole mul ju ühtki oma mõtet, väljendan üldtuntud seisukohti. Kui teile aga vorm ei meeldi, siis olete teie formalistid, mitte mina!”… Nad hakkasid kiirustama lõunaleminekuga. Ma palusin neid veidike veel vastu pidada ja teatasin, et mul on ka vormilt täiesti kanoonilisi värsse. Terve mu kogu kolmas tsükkel. Neis toetun ma kalendriluuletustele, rahvalähedastele eeskujudele, eriti viiekümnendate aastate alguse retro on mulle hingelähedane ja väga värskendav. Ning taas lugesin ma neile värsse:
Suuri mürgipisaraid
valab naftaboss:
tema äri Lähis-Idas
on nüüd täitsa soss!
Mister Johni limusiini
rahvas lükkas kraavi,
mis nüüd muud – vatsvabinal
paks peab laskma traavi…
Vaba rahvas kindlal käel,
tööstust loob ja turgu.
Haisvad johnid kadugu
oma rotiurgu!!!
Kas pole siin südamlikku lihtsameelsust? Kas ei kosta neist ridadest lapselikult heldima panevat usku ja elujaatust? Ka klassikalist primitiivsust ja kristalset aateselgust? Meie aeg, julgen ma kinnitada, oskab praegu selliseid vana-uusi värsse paremini hinnata kui varemalt. Nad ei jäta külmaks kedagi, ka teid mitte, ma ju näen seda teie muhelevast näost!”
Kuidas toimetuserahvas seda Johni-luuletust hindas? tundis Mees huvi. Jakob nentis, et ilmselt meeldis see miskipärast neilegi, ainult nad ei julgenud tõelist põhjust tunnistada. Valehäbi! Kuid Jakob avaldas samas lootust, et isegi nii luulekauge ja mõtlemisvõimetu rahvas nagu kirjastajad ühel päeval oma vigu tunnistavad ja neist üle saavad. Temal, Jakobil, olevat aega oodata küll, sest luuletamine on talle eluliselt vajalik, populaarsus aga üldse mitte.
Millal Jakob oma luuleharrastustele pühendus? päris Mees. Kas juba lapsepõlves?
Ei hoopiski, sai ta kuulda. Jakob olevat leidnud päästva luuleköie siis, kui ta juba poomiseks pärisköit otsis.
“Mul oli kõige kohutavam amet, mida ette võib kujutada. Ma olin arveametnik…” Ta vabistas vastikustundest õlgu, “Mul oli selleks erilist annet, sest olen sündinud imearvutaja. Ma võin hetke jooksul peast jagada ja korrutada kuuekohalisi arve, võtta kuupjuuri ja nõnda edasi. See pole küll maailma tipptase, kuid ma arvan, et siiski vähestele jõukohane. Kuidas teil arvutamisega on, noor inimene?”
“Keskmiselt kehvasti. Kahjuks.”
“Ma