ükskõik, millised inimesed teile meeldivad, kulla Jakob.”
“Teie olek on praegu teatud määral eufooriline,” tõdes Jakob, kes üldse ei solvunud, “Aga eks see ole loomulik.”
“Hullu normaalsus…” poetas Mees.
“Just Te ihkate praegu vaimset nudismi,” teoretiseeris Jakob.
“Ega te vastu nina saada taha?” tundis Mees järsku tahtmist küsida. Ja küsiski. Puult kukkus suur kastanimuna. Jakob mõtles järele ja arvas, et ei taha. Mitte sugugi. Kuid kui Leopold tõesti peab lööma, mis siis ikka…
Ja selle peale naersid nad koos.
Nüüd tõsines sürrealist Jakob esimesena.
“Mnjaa… Teie juhul on küsimused “kuhu minna?” ja “mida teha?” tõesti probleemid. Ja dokumente teil kah pole?”
“Oleksid mul dokumendid, oleks muidugi hoopis teine lugu. Küllap meenuks mulle siis kõik. Võib-olla peate siia tagaküljele (ta osutas veinipudeli lipendavale sildile) kirjutama, et ma olen Leopold. See oleks mu ainus isikuttõendav dokument,” heitis Mees nukrat nalja.
“Ja raha peate te ju ka kuskilt saama. Minul on kaks rubla,” teatas Jakob uhkelt, “ja ühest olen ma nõus loobuma. Palka saan ma homme.”
“Ah te käite ka tööl?” imestas Mees. See oli kuidagi uskumatu.
“Aga loomulikult! Töö on meie kõigi aukohus! Töö on au ja kuulsuse asi. Tööd tehes me tunnetame oma jõudu,” dotseeris Jakob. “Tuleval aastal võiksin ma pensionile minna, kuid ma vist ei lähe. Ma olen oma töökohaga kõvasti harjunud.” Ta vajus korraks mõtteisse ning ta nägu selgines. “Muuseas – ka teie võiksite meilt ajutiseks tööd saada. Ma arvan, et seda annab korraldada!”
“Aga mul, nagu te teate, pole ju mingit tokustaati,” kahtles Mees. “Ja mis töö see selline on?”
Ta sai kuulda, et Jakob töötab mingis pumbajaamas. Tõsi, mitte karastavat joogivett ei anna see jaam tublidele tallinlastele, Jakob töötab vee igavese ringkäigu teises ja mitte põrmugi vähem tähtsas tsüklis – ta vastutab nimelt selle eest, et loodus kõik jälle tagasi saaks, mis inimeste negentroopiline tegutsemine on sassi ajanud. Reoveed on ala, millele sürrealist Jakob on pühendunud juba kümmekond aastat. Ah et mis on tema ülesanded ja kellena ta töötab? Operaatorina, õigemini vanemoperaatorina, kuulutati uhkelt.
“Nii et mingi kanalisatsiooni-pumbajaam… Võivad seal küll alles haisud olla,” arvas Mees.
Jakob tunnistas, et lõhnad on seal omapärased tõesti, igavikulised, kui asjale filosoofiliselt vaadata. Nendega harjuvat aga ruttu. Ning ega neis vetes kümmelda. Jakobi ja loodetavasti ka Leopoldi põhitegevuseks ja südameasjaks olevat kraanid, rattad, settevannid ja nii edasi. Palk on vastuvõetav ning ühele ööpäevasele vahetusele järgnevad kaks vaba päeva, mida suurepäraselt saab kirjanduslikule või mõnele muud vaimu arendavate ja värskendavale tegevusele pühendada.
“Seal on teil võimalus mõelda maailma kaduvuse üle,” tögas Mees sõbralikult.
“Ja ka taassünni üle. Kuigi need mõisted on tobedad. Igatahes ühele minutaolisele sürrealistile on see töökoht täiesti sobilik. Ja mõnes mõttes elate ka teie praegu sürrealistlikus maailmas,” arvas Jakob ning Mees ei osanud määratella, oli see nüüd öeldud tõsiselt või naljatlevalt. Pumbamaja äratavat huvitavaid mõtteid tõesti. Näed kõike seda, mida üks poolemiljoniline inimtaru, üks üsna suur linn päevas välja sülgab. Muidugi ei välju kõik reoveed vanemoperaator Jakobi sektorist, aga siiski! Mine tea, võib-olla purjetavad tema noore sõbra pass ja muud pühad tõendid just sealt praegu ookeaniavaruste poole.
Töö olevat kerge. Suurema osa ajast võib pühendada vaimsetele harrastustele, ka malele, kabele või koroonamängule, kui soovi on, ainult aeg-ajalt tuleb natuke rehaga roobitseda. Veel arvas Jakob, et voolavate vete vaatlemine mõjub rahustavalt ning eks teatud rahu vajab mälukaotanugi. Üldse olevat sedasorti töökohad vaimule soodsad; suur Einstein leidis, et näiteks tuletornivahiamet on mõtlejatüübile oivaline. Ta pidas küll silmas merepinnast märksa kõrgemal asuvat ametiposti, kuid sisulist vahet ju pole. Nemad on see-eest jälle merele lähemal…
“Ja eks teil ole vist praegu päris ükspuha, kust ajutiselt tööd leida,” lõpetas Jakob lahkelt naeratades.
“Aga ikkagi dokumendid…”
“Noh, ütleme, et te olete näiteks minu vennapoeg, kes mingitel põhjustel peab teatud aja Tallinnas veetma. Ning teie, minu vennapoeg Leopold, olete lahkesti nõus ka vabal ajal meie ühisest veeüritusest osa võtma. Mõõduka tasu eest. Tööraamat on teil loomulikult Oudovas, see tähendab Valgas, kuhu te peatselt jälle tagasi siirdute. Töölevormistamist te ei nõuagi. Te teate, et teil on tegu aumeestega, kellele te vabu päevi võite anda. Ve-Ka poisid (Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Trust, taastas Mehe mälu) on aumehed!” Jakob trummeldas kõhule, “Nad maksavad peost peole. Ja muuseas on meil tõesti töökätest puudus, sest mitmedki meie kolleegid kuritarvitavad teinekord mõtlematult alkohoolseid jooke, mis aga paraku viib tööluusideni.”
Koguni mõtlikuks jäi meie Mees. Mingid reoveed… mingid Ve-Ka poistest aumehed… Sürrealist-fekalist…
“Pealegi võib täiesti juhtuda, et teil meie sogaseid vesi silmitsedes peakolus hoopis selginemisprotsessid algavad. Vahest ehk mõni päev, ja juba veeretate oma endist igavat argielu harjunud moel edasi.”
“Mul on mulje, et ma… et ma olen küllalt suuri asutusigi juhtinud,” arvas Mees ebakindlalt. “Mul on selline mulje…”
“Noh, siis tutvute, härra kindral, nüüd rindega ka reavõitleja positsioonilt.”
“Neptunuse tempel…” muigas Mees.
“Misasi?”
“Noh, te ju kutsute mind, kallis onu, tööle Neptunuse templisse,” ironiseeris Mees. Ta tundis ennast siiski kindlamalt, vähemalt koht ja ülesanne… Kaua sa ringi hulgud…
“Neptunuse tempel! Tõepoolest!” See määratelu meeldis Jakobile üliväga. “Maestoso!” hüüatas ta.
“Maestoso eternata!” täiendas Mees.
“Ja ma garanteerin teile, et te saate ka väärika ametiriista – midagi Neptunuse ahingu taolist, millega teil on võimalik mitmeid inimeste poolt kanalisatsioonijumalale ohverdatud ande, näiteks vanu preservatiive, välja õngitseda, et nad torusid ei ummistaks.”
Jakob silitas vatsa, kissitas oma erivärvilisi silmi – hambakollast ja reoveerohelist.
“Ööbida võite aga minu pool. Minu kodu on vaimuinimesele sobivalt askeetlik, kuid askees on ju õilistav,” naeratas ta.
3
Kaks päeva Neptunuse templis
“Kas meie noor kolleeg kuulub ka mootorsõidukite juhtide vennaskonda?”
Sellise kolmandas isikus ja pidulikult lausutud küsimuse esitas Mehele tualettruumist väljuv kõhetu vanake, keda ta oli ennist näinud valvuriluugi taga istumas ning kes teda oli hommikul kohutanud oma ootamatute vandeseltslaslike silmapilgutustega. Kas tahab mõista anda, et ta mind Jakobi vennapojaks ei pea? oli Mees algul arvanud, siis aga taipas, et neid mõnevõrra deemonlikke grimassikesi tekitavad hoopis äti näolihased; vist tiki-liigutusteks kutsuvad meedikud noid tahtele allumatuid ihuvempe, mil mingi lihas otsustab suveräänselt tegutseda. Tolle lihase seaduslikule valitsejale on taolised vembud piinlikud, ätt oli aga nendega nähtavasti juba harjunud
“Autot olen ma juhtinud küll,” vastas Mees, sest järsku teadis ta, et on seda kunagi tõesti tegelikult teinud.
“Tubli, tubli…” hõõrus vanake rõõmsalt käsi. Ta oli mõjunud luugi taga istudes peaaegu sama pikana kui nüüd seisteski.
Mis Mehe vastuses võis kiiduväärt olla? Miks see teda huvitas? Tulnuks küsimus Punase Risti alase hõivatuse või ametiühingusse kuuluvuse kohta, poleks siin midagi imestada olnud. Mingiks motosektsiooni eestvedajaks ei saanud seda