enese ees aus olla, siis tulnuks Ervinit nähes end siiski paluda ka natuke küüditada – mul kah teie kanti asja… Ta oleks saanud teada, kus nad elavad. Edasi olnuks võimalik perekonnanimed välja uurida, selle järel poleks raske (see võinuks muidugi juba varem jutuski välja tulla) selgitada töökoht. Nende ametid on arvatavasti seoses Mehe enda omaga – nad peaksid ju ühe ala inimesed olema. Miks ta seda ei teinud? Pelgas midagi… Ta jõllitas endiselt küsimärki liivas.
2
“Astuge aga julgesti lähemale, noor inimene! Ärge mind kartke. Minu nimi on Jakob ja ma olen Eestimaa viimane sürrealist.”
Jalad olid Mehe kandnud linnast välja mingisse laokile jäetud parki või parkmetsa. See meenutas itaalia neorealistlike filmide lemmikpaiku: kõle tuul kahistas mahaloobitud koltunud ajalehtedes, kõikjal oli roostetanud konservipurke ja pudelikilde. Too end viimaseks sürrealistiks tituleerinud mees, Jakob, istus kännul ja naeratas lahkelt. Ta jalge ees oli tühi veinipudel – “Kuldrenett”, teist koukis ta parajasti lahti.
“Siin on, näete, teine känd ka. Need on väga head mediteerimiskännud. Ma käin ühtelugu siin mõtisklemas. Võtke istet, noor inimene! Mediteerime koos.”
Ega Mees kaua kõhelnudki, jalad olid vantsimisest tuimad ja väsinud. Ta istus.
Väga kummaline isand oli see sürrealist Jakob. Ta välimuski oli nimetatud kunstivooluga hästi kokkuklappiv. Umbes kuuekümnesel mediteerijal oli suus veel arvatavasti kaks hammast, mõlemad kõrvuti ja ülemises reas. Väga pruunkollased, suured ja natuke kõverad. Ta rõõmsad, usaldavad ja peiarlikud silmad vaatasid kõõrdi: üks oli neist hammastega üsna sama värvi, teine aga leebelt mereroheline. Ja õlgadel kandis mees säravat ja usaldust tekitavat suurepärast kiilaspeanuppu – karvutuselt ja ümaruselt võinuks see võistelda piljardikuulidega. Kehaehituselt oli Jakob habras, kuid see-eest väga vatsakas. Näis, et kogu keha rasvpolster oli koondunud ühtekokku. Kõht polnud aga ümar, vaid pirnjas, torupilli meenutav. Sellised kõhud on üsna levinud keskaegsetel altarimaalidel, kus vikatimehel ringmängus keskne koht.
“Ma lõpetasin parajasti ühe huvitava väikevormi. Mis te temast arvate?” Ta deklameeris suure mõnutundega:
“Röhkiv telefonipost mäletab nii mõndagi…
Aga Katariina ei malbu,
mitte ei malbu meie Katariinake.
Aina Oudovat vihkab ta,
aina Oudovat,
krüsanteemid kõrvadest kasvamas.”
“Kuidas on?” küsis Jakob uhkelt ja häbelikult ühekorraga. Ta jäi, pea viltu, Mehe arvamust ootama. Piljardikuuljas pea, torupilli moodi kõht, teravad õlanukid – Jakob oli kuidagi geomeetriline inimene.
“Miks just krüsanteemid?” tundis Mees huvi.
“Mind ka krüsanteemid päriselt ei rahulda, nad võiksid ju kasvada küll, aga ikkagi… Tippklassi kujund see pole.”
Järsku oli Jakob väga ja väga kurb.
“Kas nad ei võiks olla…” Mees pingutas end ja lausus siis umbropsu: “Arkebuusid!” Seejärel hakkas tal miskipärast kõhe.
“See on püssi eelkäija. On või?” päris Jakob huvitatult.
Mees noogutas. “Eestlaetav.”
“Arkebuusid kasvamas kõrvadest,” kaalutles huvitava väikevormi autor ning pakkus Mehele sõnatult veinipudelit. Vein teeb uimaseks, ajab asjad segi, mõtles Mees. Aga nad on ju nagunii segi, äkki loksutab hoopis korda. Ta võttiski paraja lonksu mõrkjat magusat õunaveini.
“Arkebuusid kasvamas kõrvadest,” jätkas Jakob kaalutlemist ja hõõrus keeleotsaga oma kollaseid hambaid. “Pole paha…” Siis ta elustus ja arvas: “Kui juba nii, siis pigem “arkebuusid närtsimas kõrvades”? Jaa, teil on omajagu annet. On, on. Kui te asjale tõsisemalt pühenduksite, võiksite ehk edugi saavutada,” lausus ta koolmeisterlikult, ent kohe kustus sära ta näolt. “Ei! Arkebuusid ei sobi!”
“Miks?” Ja nüüd tundis Mees end üsna koolijütsilikult.
“Katariina vihkab, seepärast ei sobigi! Vihkamine ja arkebuusid – need on ju liiga otseselt seotud. Kausaalsus, determineeritus, primitiivsus – selge, et vihkaja võib püssi haarata. Odav! Mnjaa… Kui me tahame kasutada arkebuuse, siis tuleb vihkamine ära kaotada, aga see, et Katariinake aina Oudovat vihkab, vihkab nagu metskass, on minu arust priima. Sellest me ei saa loobuda. Kas teile meeldib minu Oudovat vihkav Katariina?”
“Selles on midagi,” tunnistas Mees.
“Selles on väga midagi. Aga krüsanteemid on siiski natuke kehv…”
Jakob tõmbus kühmu. Kogu ta väljanägemine ohkas, et küll on ikka raske üksinda vedada seda sürrealismivankrit. Ning kohe avas ta suu ja ütleski:
“Oh, küll on ikka raske üksinda vedada seda sürrealismivankrit… Algul oli meid palju, aga siis deserteerusid kõik üksteise järel. Nad ütlesid, et sürrealism on neid ära tüüdanud, nad ei nägevat väljapääsu ega edasiminekut. Ise targad inimesed…” Ta pühkis olematu pisara. “Nagu saaks üldse olla mingit väljapääsu või edasiminekut. Aga inimene peab ju püüdma, ja peale sürrealismi ma muud teed igatahes ei näe…”
Nad vaikisid ja rüüpasid veel veini. Mees nentis, et vein ei avalda talle mingit mõju. Miks siis just sürrealism see ainus väljapääsulootus on, tundis ta huvi.
“Loodus armastab sürrealismi. Loodus on ise sürrealistlik!” sai Mees kuulda. “Loodus ei armasta korrastatust, ta armastab kaost ja seab stohhastika determineeritusest kõrgemale. Loodus armastab entroopiat…”
“Carnot’ teine seadus,” pomises Mees.
“Te olete haritud inimene. See on hea ja halb,” kuulutas Jakob. Kuid ta ei vaevunud oma mõttekäiku katkestama. “Entroopia on üpris tihedasti seotud korralageduse mõistega,” arutles ta edasi.
Mees noogutas, ja mitte ainult viisakusest.
“Korra loomisel võib entroopia ajutiselt väheneda. Suletud süsteemis muidugi. Mina, rumal inimene, tahtsin võidelda korra eest, ma olin luulekunstis tubli rahvamalevlane…”
Jakob pistis pöidla kõrvaauku – küll oli see sügav! Mees pidi tahes-tahtmata mõtisklema, et kui sügaval siis veel selle mehe aju võib asuda…
“Riimitud värss on vabavärsist üldjuhul ju korrastatum, eks? Riim on süsteemi alge. Korra ja entroopia kasvu pidurdamise nimel tegin ma endale riimsõnastiku. Teate, mis see on?”
Mees tunnistas, et mitte päris täpselt.
“Noh, kui me tahame leida riimi sõnale “siga” – väga sümpaatne omnivoor muide – , siis leiame üsna pea sõna “viga”. “Paha siga – sada viga!” kuulutab eesti vanasõna, meie vana hõbe. “Siga” on tagurpidi lugedes “agis”, “viga” aga “agiv”. Klassikalises riimsõnastikus asuvad nad kõrvuti. Riime on sealt imelihtne leida. Ent riime ei saa ju üleliia tihti korrata. Oma sõnastikus katsin ma kasutatud riimi – näiteks “viga”, see tähendab “agiv” – valge tušiga, et seda mitte asjatult teist korda pruukida. Vähemalt lähedases kontekstis mitte. Ja teate, kuhu mu pühad soovid mind välja viisid?”
Mees ei osanud seda täpselt arvata, ehkki aimas.
“Tekkis lootusetu olukord! Minu riimsõnastiku entroopia, see tähendab korrastamatus, aina kasvas. Kasutegur vähenes. Lõpuks pidin ma riimide otsimisel kasutama juba kaht allikat – seda sõnastikku ja oma kogutud värsse… Ma jooksin peaga vastu müüri.”
Mees tahtnuks tähendada, et Jakobi armideta peakuul on sellele katsumusele küll väga hästi vastu pidanud. Ent siiski arvas ta mõistlikumaks meenutada Jakobi hiljuti väljaöeldud väidet, et harituses olevat nii head kui ka halba. Mida on sellega öelda tahetud?
“Inimesed on jumalavallatud, võiks öelda – “looduse-vallatud”. Nad korrastavad, kuid just see tekitabki kõntsa,