rahul olevat, et tema tuttav nõnda hea vastuvõtu osaliseks sai. Ainult Kärt oli Mariti vastu turris.
„Oled ikka üks igavene salakoi. Isegi seda korvi ei võinud enne näidata! Ostsid üksinda ja tassisid salaja maale. Ja ise veel käskisid kaardile kirjutada selle tapeedilillede jura!” turtsus ta.
„Mina jälle pole näinud teist nii tänamatut õde,” sosistas Marit vastuseks. „See on siis sinusuguse aitäh!”
Kärt tõmbus tagasi. „Noh, ülaste eest muidugi… aitäh! Aga sa oleksid ju ikkagi võinud mainida, et lähed emale lilli otsima. Meie Tikuga oleksime tahtnud ise noppida.”
„Teie õiendasite kiiktooliga.”
Kärt mossitas veel natuke ja küsis siis: „Kust kaugelt sa neid maikellukesi tõid? Ema hakkas sind juba tõsiselt otsima.”
„Mis kaugelt? Siitsamast. Vaevalt veerand tundi olin ära.”
„Veerand tundi?! Tool jõuti juba köögis lakke aampalgi külge kinnitada! Siis näidati Nelele ja sellele Gustavile maju ja aeda ja… Sa olid kindlasti üle tunni!”
„Ah, ära aja mulli… Ma ju ise tean.” Marit imestas, et kõigile oli tema äraolek nii pikana paistnud. Enda arvates oli ta metsas viibinud napilt paarkümmend minutit. Justkui muinasjutus, mõtles ta. Sealgi käivad kangelased salapärastes paikades enda meelest ainult ühe päeva, tegelikkuses aga on ära terve igaviku. Ehkki kohtumine safiirsilmse poisiga kripeldas Maritil keelel, suutis ta ennast siiski talitseda ja kindlaks jääda otsusele: piibelehtedest, korvist ja poisist esialgu mitte piiksugi!
Rajad metsas
Isa kibeles igal õhtul Tammikule, kus ootasid ehitus ja remont. Samas oli tal ka linnas hirmus kiire tööperiood. Ta oli ametis firmas, kus tegeleti projektidega, millest Kärt polnud siiamaani õiget oidu saanud. Paar korda küsis ta Mariti käest täpsemat selgitust, ent järeldas õe segaste vastuste põhjal, et ei tea viimane rohkemat midagi. Ema oli rääkinud, et isal on keeruline ametinimetus – sotsioloog. Selle eriala inimesed pidavat tegelema ühiskonna uurimisega. Esialgu läks kogu lugu Kärdi jaoks veelgi sogasemaks.
„No vaata,” jätkas ema, märgates, et tütre silmades puudus mõistmise säde, „meil Eestis on praegu üsna põnevad ajad. Saime tagasi oma iseseisvuse. Oma riigi. Sellest on teile koolis kindlasti põhjalikult räägitud. Ent riigikorra pööre toob kaasa tohutuid muudatusi. Ka inimeste isiklikus elus. Nojah… Ja need projektid, mida isa firmas koostatakse, aitavad teada saada ja pakuvad välja lahendusi, kuidas üht või teist elu-asja paremini korraldada.”
Õiget selgust ei saanud Kärt sellestki jutust, kuid vähemalt oskas ta nüüd koolis paremini vastata, kui küsiti isa töö kohta. Emaga oli asi lihtsam. Ema Aret oli kodune. Leega lapsepuhkusel. Ja ega see Tikk samuti teab mis kobe tükk olnud. Igatahes oli ema kodune juba pikemat aega. Aga enne seda oli ta teinud teadust. Temast pidi saama kasvatusteadlane, ent pisikeste laste tõttu jäi alustatud uurimistöö katki. Kärt teadis, et emal oli noruhetki, kus ta kurtis, et on oma karjääri perre uputanud. Isa püüdis siis teda enda meelest lohutada ning tögas lõbusalt, et neljalapseline pere on kasvatusteadlasele taeva õnnistus. Elav materjal, uuri hommikust õhtuni. „Ja sageli öö ka veel takka otsa,” nähvas ema vastu, sattumata isa lohutusviisist vaimustusse. Viimasel ajal aga tuli isa töös ette projekte, kus ka ema sai oma teadmisi ja oskusi ära kasutada. Nimelt lõi ema isaga kampa, hakkas tegema koduseid telefoniküsitlusi ning kirjutas vastused otse arvutisse. Paljud küsitlusteemad sobisid kokku tema enda uurimusega. See muutis ema meeleolu optimistlikumaks.
Nüüd, mil isa oli igal võimalikul hetkel suvekodu remondiga seotud, püüdis ema kiirete tööprojektide juures kaasale igati abiks olla. Ta jäi sageli koju arvuti taha klõbistama, samal ajal kui mees maale põrutas, autos värvipurgid ja tööriistakastid. Nii talitas isa ka mõni päev pärast Tammikul peetud tere-pidu. Kõigepealt sõitis ta läbi tennisehallist. Kärdil oli trenn just lõppenud ning tütar sai maale kaasa. Maritil, nagu needus, oli õhtul koorilaul ning tema pidi seekord maha jääma. Kärti see ei kurvastanud, sest tüdrukule meeldis vahel isaga omaette olla. Ehkki isa ei eelistanud pere lastest silmatorkavalt kedagi, kutsuti Kärti aeg-ajalt „isa tütreks”. Kärt ise näitas oma poolehoidu küllalt avalikult välja. „Onju, issu?” kõlas tema suust enne ja pärast sööki. Igatahes oli isal ja tütrel hea klapp ning maalesõit kulges lõbusa jutuvada saatel.
Kärdil oli plaanis linnupuuri ehitamine. Isa laitis selle mõtte maha, sest kuldnokad olevat tema teada juba kohal ja selleks kevadeks pesitsemispaigad leidnud. Pika arupidamise järel jäi Kärt isaga nõusse ning otsustas linnumaja asemel väikevennale istepingi meisterdada. Isa pidi samal ajal elutoa lae kallal nakerdama. Nõnda kobisid nad kumbki oma töömõtetes Tammiku väravas autost välja. Kui isa hakkas värava tabalukku lahti keerama, märkas ta aiaroigaste vahele torgatud paberilehte.
„Noh, korstnapühkija juba kohal käinud või? Pidi ju laupäeval tulema.” Isa harutas kokkumurtud ja kleeplindiga suletud paberi lahti. Luges ja vaatas arusaamatuses Kärdi otsa: „Ken? Ütleb see nimi sulle midagi?”
„Jaa… Ken on see poiss… Mäletad, aitas ükskord kive kärutada. Ta elab siin kuskil lähedal.”
„Siis on see kiri sulle. Vabandage, preili, et teadmatusest võõraid saladusi lugesin. Aga tõtt-öelda polnud sellel adressaati.”
Tere! Ken kirjutas suure ja konarliku käekirjaga. Kuna isa seisis justkui ootavalt kõrval, luges Kärt kirja kõva häälega ette. Te muidugi mõtlesite, kuhu ma olen jäänud.(Ei tea, kas Marit mõtles? Kärt oli mõelnud küll.) Aga ma jäin haigeks. Mul oli pronhhiit. See oli ilgelt vastik. Aga nüüd ma tulen laupäeval. Kas teie ka tulete? See ei ole nakkav. Ja on ka juba möödas. Ken.
Kärt naeratas. Tal oli kirja üle hea meel. Tüdruk oligi olnud pettunud, et poisist polnud kippu ega kõppu kuulda. Kärt voltis kirja pärast lugemist hoolikalt kokku ja pani taskusse, et kodus Maritile näidata.
„No näed, kavaler kirjutab, et tuleb laupäeval. Siis peame meiegi varakult platsis olema,” nokkis isa tütart kelmikalt piieldes.
„Mis kavaler! Tavaline jobu! Ja me õieti ei tunnegi teda.” Kärdi hääl kõlas tehtult pahaselt. „Ma hakkan nüüd pinki tegema. Ega sul ei ole abi vaja?”
Isa lubas kutsuda, kui abilist tarvis läheb. Kärt vahetas linnariided dresside vastu ning läks tööks vajalikku materjali otsima. Puukuurist leidis ta kaks parajas mõõdus kasehalgu, mis sobisid ideaalselt järi jalgadeks. Näppu hakkas ka sobilik lauatükk istumise tarvis. Nüüd jäi istmelaud veel ainult pingi jalgade külge naelutada. See osa tööst osutus kõige raskemaks. Tüdruk valis välja hästi suured naelad, et iste oleks tugev ja peaks Tiku-taolise rübliku käes vastu. Haamri võttis meisterdaja samuti piraka, et istmelaud paari kõva pauguga kinni lüüa. Aga… Oeh! See töö ei tahtgnud Kärdi käes sugugi edeneda. Kas läks löök viltu või paindus nael kõveraks. Kõverikud kiskus Kärt, hambad risti, lauast välja ja alustas uut haamerdamist. Ai! Appi! Täie hooga lajatatud haamrihoop tabas sõrme! Valu tahtis mõistust võtta. Veendunud, et vasakul käel ikka veel viis sõrme alles on, rahunes pingimeister pisut ning kihutas nuttes isa käest abi saama.
Isa mudis sõrme ettevaatlikult, puhastas kibeda vedelikuga ja tõmbas tulitavale kohale plaastri peale.
„Noh, tisler, ega sinust vist tänaseks enam töölooma ole?” küsis ta lohutavalt Kärdi tervele käele patsutades.
„Valutab.”
„Usun. Äsasid kõva mataka. Mine konda niisama ringi, siis läheb mõte mujale. Mul kulub laele veel natuke aega.”
Kärt läks õue. Ta vaatas lillepeenra üle. Kitkus terve käega paar umbrohuliblet, kuid ka see üpris meelepärane töö ei tahtnud edeneda. Sõrm tuikas kõvasti ning isegi tervet kätt oli haaranud vastik pakitsus. Millegipärast meenus Kärdile Keni kidur käsi. Äkki juhtus poisilgi pisikesest peast mingi õnnetus ning haigetsaanud käsi pärast seda enam ei kasvanud? Ja nüüd – mida enam Ken sirgub, seda äbarikum vigane käsi paistab. Kärt vaatles hindavalt