Salaroheline hiis. Reet Made

varitseb väikest kääbuspuudlit palju hädaohte. Et kõige hullemad on rebased, kanakullid ja rästikud.

      „Ei siin ümbruses pole ma näinud. Aga kindel ei või olla. Need metsad kubisevad kõiksugu loomadest.”

      „Kuid mina nägin! Oli selline julge, täitsa sõbraliku olekuga. Laskis lähedale ja…” sädistas Kärt õe keelavatest näomoonutustest välja tegemata.

      „Ära sa niisugust käppima küll mine! Tavaline rebane ei luba enda lähedale. Säärane võib hull olla!” tähendas Ken täiskasvanuliku karmusega.

      „Aga sina meie konna käppisid?” Marit haaras jälle ohjad enda kätte.

      „Missugust teie konna?”

      „Seda seal, kaevu juures.”

      „Pole aimugi. Mis eri konn see teil siis on?”

      „Lähme vaatame, kui sa tõesti ei tea,” kutsus Marit.

      Konn kükitas mättal, nagu ta oli viimati Kärdist jäänud.

      „Äge,” ütles Ken tunnustavalt. „Miks te arvate, et mina olen seda kiskunud? On kuskilt katki või?”

      Kärt kirjeldas, kuidas ta paar päeva tagasi oli nende verivärske aiaskulptuuri pähklisalust avastanud. „Me isaga arvasime, et kuna sa käisid siin meile kirja toomas, siis võib-olla võtsid konna… ee-e… lihtsalt nalja pärast.”

      „Mina teiste asju pihta ei pane! Ja nii nõmedaid nalju ka ei tee! Mulle on küll igasuguseid vigu leitud. Aga vargaks pole mind veel tembeldatud.” Ken oli tõsiselt solvunud.

      „Ega Kärt niimoodi ei mõelnud!” proovis Marit asja kiiresti siluda. „Keegi pole sind varguses süüdistanud. Ta mõtles, et niisama lihtsalt nalja pärast, et hiljem tood jälle kätte ja… Aga konn oli ära tassitud – see on fakt. Mis sina arvad, kes võis seda teha?”

      Poiss raputas pead. „Pole halli haisugi.” Ta vaatas hajameelse pilguga ümberringi. „Okei, ma hakkan minema.” Kärt vahetas Maritiga kiirpilgu. Selge. Ken oli ikkagi pahane.