siin midagi ainult. Kui sokk juba sellist häält teeb, hoiatab ta tõsiselt. Siis ei tohi talle enam lähemale minna. See isand juba nalja ei mõista. Mets on sõber, kui teda tunned. Metsa hääli peab arvestama,” õpetas isa.
„Oeh!” Kärt potsatas trepile kui niiske narts. „Issu, kui sa teaksid, kuidas ma ehmatasin, kui see õudukas metsas möirgama hakkas! Aga kui ta kits…”
„Sokk.”
„Nojah… sokk oli, siis polnud ikka kõige hullem. Aga tead, issu…? Sa ei või arvatagi, keda ma metsas tegelikult kohtasin?” Kärt vaatas isale otsa oma kõige kavalama näoga.
„Eks ikka seda, keda sa otsima läksid.”
„Sa mõtled Keni? Ei ole pihtas-põhjas!”
„No keda siis?” tegi isagi hästi põnevil näo.
„Rebast! Muideks, sedasama rebast, kes oli meie puuriidas. See, kellel siin pojad olid.”
„Rebaseid võib metsas vilksatada küll. Aga kas just seesama…” kahtles isa.
„Täpselt seesama,” oli Kärt kindel.
Isa hakkas naerma. „Kust sa teda tunned? Me ju vana rebast ei näinudki. Ainult pojad olid. Rebase-emme käis oma perel salaja järel.”
„Mis siis. Igatahes oli ta inimestesõber rebane, kui pesa meie õuele tegi,” ei jätnud Kärt oma. „See metsarebane oli täpipealt niisamasugune.” Ning Kärt jutustas oma loo, kuidas kohas, kus ennist oli lösutanud keraamiline konn, kükitas sõber rebane. Rääkis, et loom oli nühkinud ennast vastu tema jalgu ning kutsunud siis järgnema sügavamale metsa.
„Mis juttu sa räägid?!” Isa paistis päris ehmunud. „Mullikesi ajad või?”
„Ei aja! Ausõna. Täpselt nii see oli,” kaitses Kärt oma seiklust ägedalt ning oli solvunud, et isa selle tõesuses kahtles.
Isa võttis tütrel käest ning tõmbas trepilt istumast püsti. Seejärel tõstis tüdruku pea lõuast üles, vaatas talle otse silma ning lausus tõsiselt:
„Jäta see jutt endale nüüd igaveseks meelde! Metsloomad on metsloomad ja koduloomad – koduloomad. Metsaelukaid ei lasta endale iialgi liiga ligidale ega sõlmita nendega ka ülearust sõprust. Iga normaalne metsaelanik pelgab inimest. Ja kui metsloom otsib inimese lähedust, siis pole ta normaalne. Sellise kummalise käitumisega loom on väga ohtlik, sest ta võib olla marutõves.” Ja isa jutustas pikalt-laialt, kui surmavalt ohtlik haigus see on. Kärdi maariided võeti suure ettevaatlikkusega seljast ja pandi kilekotti emale pesemiseks. Tüdruk pidi oma käed mitme veega üle nühkima, ehkki kinnitas, et ta looma ei silitanud.
„Loodame kõige paremat. Aga see jutt, mis ma rääkisin, raiu endale kolusse,” manitses isa lõpetuseks. Ta lubas igal juhul vallamajja helistada ja teatada, et selline kahtlane loom luusib siinkandis ringi. „Eks nad siis ise otsusta. Nendel jahimehed võtta.”
Kärdi süda ütles, et see rebane polnud kõige vähematki hull. Reinuvader oli olnud nõnda ilus ja reibas, läikiva paksu karvaga. Tüdrukul oli hea meel, et ta polnud jõudnud isale rääkida rebase lipuehtes pesast. Mõelda vaid, kui lihtsaks see teadmine teeks jahimeestele rebase leidmise!
Reio, kes sa selline küll oled?
Õhtu linnakodus möödus rebasejutte rääkides. Vanaema võttis asja rahulikult. Tema oli lapsena palju maal olnud ja teadis igasugu lugusid talude ümber luusinud rebastest ja tuhkrutest. Enamasti olnud need päris tavalised kanavargad.
Erinevalt Maritist ei suutnud Kärt oma saladuste üksikasju hoida ning rääkis need võimalikult ruttu õele ära. Nii toimus ka rebasepesa puhul.
„Mis sina arvad, kes need värvilised nöörijupid sinna riputas?” päris ta Maritilt.
„Igatahes mitte rebane. Olgu su leidloom nii tark kui tahes, oma koobast ta nüüd küll kaunistama ei hakka,” tonksas Marit.
„Muidugi! Ega ma nii loll ka ei ole. Usud sa, et kõiki neid asju… konna ära tassimist ja… tegi Ken?”
„Arvatavasti. Kes siis?” Mariti isiklikud saladused polnud veel nõnda küpsed, et neid oleks võinud Kärdile avaldada. Kas käbid, näpatud õueskulptuur ja nöörijuppidega ehitud kännuräga võisid olla hoopis safiirsilmadega poisi tegemised? Või jäi mõni neist siiski ka Keni vempude kirja? Mõttetööd siin jätkus. „Eks küsime järele,” soovitas Marit. „Laupäeval on ta kohal niikuinii. Mis ta muidu selle kirja värava vahele toppis.”
Järgmisel laupäeval leidis aset suursündmus – suvekodusse kolimine. Kraami kogunes nõnda palju, et isal tuli selle vedamiseks tellida kinnine veoauto. Kõigi pereliikmete ühekorraga maale viimiseks vajati punasele Toyotale lisaks veel üht sõiduautot. „Suur pere on tore küll, aga näe, koos reisida ei saa. Ei mahu me oma autosse niigi, laste turvatoolidest rääkimata,” kurtis isa. Kuid selles hädas oli vanaema sõber Gustav kohe nõus õla alla panema. Vanaema Epp, Tikk oma autotooliga ja kümned riidekompsud mahtusid härra Gustavi autosse lahedasti ära. Veoautosse rändasid Lee ja Tiku voodid, kušett isa-ema magamistoast ning vanaema diivan. Mööblipoes tehti vahepeatus ja kolikoormasse lisandus kaks tellitava pikkusega sängi tüdrukutele, taburetid ning hunnik pakitud detaile, millest pidi saama köögikapp.
Marit poleks osanud uneski arvata, et selline elumuutus tervele perele nii palju rõõmu ja huvi pakub. Täiskasvanud kepsutasid samasuguse innuga kui lapsedki. Kanti asju, joosti toa ja õue vahet, passitati mööblit kohale. Visati nalja, naerdi. Ema oli köögilauale sättinud tee, kohvitermose ning meeletu virna eelmisel õhtul küpsetatud vorstipirukaid. Soovijad said iga kell lonksu sooja jooki ning pirukaampsu. Küpsetisekuhi kahanes silmanähtavalt.
Siginas-saginas ei pannud tüdrukud tähelegi, et nende uus tuttav Kevin seisis juba mõnda aega väheke eemal kadakate veeres ja ootas õuele kutsumist. Lõpuks märkas Kärt poissi ning viipas käega. Ken tuli ja sukeldus enesestmõistetavalt sebijate hulka, nagu oleks temagi üks selle maja uusasukatest. Kärt valas poisile teed ja pakkus pirukaid. Ken sõi isukalt ning asus tüdrukutele appi kööginõusid lahti pakkima.
„Kas sa seda meie metsa tunned hästi?” tegi Marit ootamatult teist juttu.
„Miks ma ei peaks tundma! Terve elu nendes paikades ringi kolatud,” vastas Ken ning jäi äraootavalt vait.
„Sulle meeldib käbidega mängida, eks?”
„Käbidega?” ei mõistnud poiss. Või tegi, et ei mõistnud.
„Nojah, tavaliste… kuusekäbidega.”
Poiss kehitas õlgu. „Mis nendega ikka mängida. Vahel niisama loopida võib. Siinpool käbisid pole. Puha lehtpuud. Vaata seal…” Kevin osutas üle maantee kauguses mustava viiru poole. „Seal on männimets. Kuuski ka. Järveraba. Põhiliselt ikka männid. Kidurad, aga hulgem. Milleks sul käbisid vaja läheb?” päris Ken omakorda.
„Minul ei lähe… Ma lihtsalt küsisin,” jäi Marit kergelt kimbatusse. „Aga… kas meie metsa taga leidub talusid, kus on ka lapsi?”
„Talusid on. Aga tühjad või suvitajate käes. Nagu teilgi. Mõnes elab vanainimene. Selles külas pole üldse lapsi. Suveks mõni tuleb. Aga seal,” Ken näitas suunda, kus pidid asuma männimets ja järveraba, „noh, kaugemal, seal on üks kamp. Nad on meist kõvasti vanemad.”
Rohkem Marit käbide kohta ei uurinud.
Sass Suur, kes oli teistega koos toa ja õue vahet sibanud, tegi nüüd laste juures tegemist.
„Igavesti kihvt koer on teil,” kiitis Ken. „Meil on ka palju loomi. Kaks lehma, mullikad, sead, posu lambaid. Talupidamine ikka,” lisas ta uhkelt. „Kolm kassi ja Rass. Rass on kaukaaslane. Igavene suur ja parajalt kuri. Teie Sass võiks olla talle taskukoeraks. Mul oli merisiga ka. Ükskord tõstsin ta kastiga õue, et saaks värsket õhku, aga rebane viis ära,” jutustas Ken ühe hingetõmbega. Poiss näis olevat päris jutukas, kui hoogu sattus.
„Rebane?”