taha. Tüdruk jalutas juba nende tammede ja sarapuude vahel, kus Marit tavaliselt lonkida armastas. Kärdile ei olnud mets selline sõber kui õele. Tema tundis kõrgete puude all kõhedust. Ümberringi sulguv tihe põõsaste müür võis tekitada paanilist hirmu. Seepärast laskis tüdruk silmadel ringi käia, et leida turvalisele koduõuele tagasi silkamiseks kõige lühem tee. Just siis märkas ta konna. Et talu taga kasemetsas leidus niiskeid lodusoonikuid, polnud see elukas siinmail haruldane. Neid kalpsas ühtevalu õuemurulgi. Eriline oli aga konna suurus. See konn oli tõeline vägilane. Silmad pungis ja selg rohekollases mustris. Oh sa poiss! Oli vast leid! Isa oli kunagi jutustanud, et kaugel Ameerikas, Galápagose saartel elavad hiidkilpkonnad. Muldvanad ja igavesed mürakad. Ja nüüd, ole lahke! Kärt on avastanud looduse uue harulduse otse oma kodumetsast!
Tüdruk hakkas konnale ettevaatlikult lähemale hiilima, et pungsilma mitte ära kohutada. Ta tahtis looma paremini silmitseda, et osata siis teistelegi oma leidu täpsemalt kirjeldada. Parem oleks muidugi ka isa konna vaatama kutsuda, sest Marit on ju teada! Ei tema kodus usu, et noorem õde kohtus metsas hiidkonnaga. Teised ehk veel kuidagi, aga Marit… Oks praksatas tüdruku saapa all. Kärt tardus. Õnneks konn sellest ei ehmunud ning lösutas endiselt paigal. Hiilija tegi veel mõned sammud. Ei hullu, konn näis teda suisa ootavat. Nüüd langes looma seljale päikesekiir. Krobeline nahk sätendas kui lakitud. Kärt uuris ja vaatas… ning jäi ammulisui jõllitama. Pika silmitsemise peale muutus konn aina tuttavamaks. Ei noh, tõesõna! See oli täpselt nende uue õuekaunistuse moodi.
Tüdruk tegi veel viimase ettevaatliku sammu. Elukas ei liigutanud. Jajah, ei mingit kahtlust, siin istus täpipealt samasugune keraamiline aiaskulptuur, nagu onu Janek ja Nele olid soolaleivakingiks toonud. Kärt kükitas konna kõrvale ja puudutas seda väikese sõrmega. Savikuju pea oli leige ning natuke niiske. Justkui päris, mõtles ta, aga tegelikult savi mis savi. Pikalt mõtlemata krahmas tüdruk oma leiu kaenlasse ning hakkas kodu poole vantsima. Las saab nende pungsilm endale seltsilise.
Isa seisis trepil.
„Mida sina seal tassid?” uudistas ta.
„Issu!” lõõtsutas Kärt. „Sa ei usu oma silmi. Aga metsas, seal põõsaste vahel, oli täpselt niisamasugune konn, kui Nele ja onu meile tõõ-õi… Issu! Aga… Kus meie konn on?”
Ka isa vaatas kaevu poole. Vastsele õueskulptuurile oli peo ajal leitud koht rakete kõrvale väikesele künkale. Sinna oli see lösutama jäänudki. Ent praegu polnud seal konnast lõhnagi.
„No kuule, ei mind ole konnakarjaseks määratud! Või mis? Eks ta sinu kaenlas ole. Viisid looma metsa jalutama?” Isa oli sellise näoga, et räägi-räägi, küll me kuulame.
„Mina pole teda sinna viinud! Ausõna! Kui see üldse meie konn on? See,” Kärt osutas elukale kaenla all, „oli kaugel metsas. Meie oma võib-olla on hoopis ära varastatud!”
„Ja varastajaks osutub teie suur sõber kirjakirjutaja.”
„Ken? Ei usu. Ta paistis olevat täiesti normaalne,” kahtles Kärt.
„Täiesti normaalsed poisid selliseid vempe viskavadki. Mine vaata uuesti sinna, kust konna leidsid. Küll näed, kirjakirjutaja on rohututti poetanud sõnumi, et hah-hah-haa, kas polnud tore nali!”
„Tule sina ka,” nurus tütar. „Mina kardan.”
„Soh, viis minutit tagasi ei kartnud?”
Kärt ei tihanud isale öelda, et oli ka siis kartnud. Õigemini tundnud pisukest kõhedust, nagu ikka tavaliselt üksinda metsas olles.
„Ei ole mul praegu aega sinuga ringi luusida. Kuidas sõrmega lood on? Valutab veel?” tegi isa teist juttu.
„Väheke tuikab.” Savikonn oli aidanud Kärdil sõrmehäda unustada.
„Vaata siis veel natuke niisama ringi. Varsti lõpetan ja hakkame koju sõitma.” Isa kadus majja.
Kärt otsis tegevust siin ja seal, kuid miski ei köitnud. Tüdruk teadis väga hästi, mida tegelikult teha tahtis. Praegu kiskus teda vastupandamatult tagasi metsa. Äkki peab issu jutt paika ja Ken ongi sinna jätnud narritava kirja. Lõppude lõpuks – mida karta? Tüdruk julgustas ennast. Õige mul asi – mets! Nagu poleks puid ja põõsaid enne nähtud! Kui juba kord on maale elama tuldud, peab ennast ka metsaga harjutama. Ning Kärt astus otsustaval sammul tammede ja pähklisalu poole.
Põõsast, mille taga savikonn oli kükitanud, mäletas tüdruk täpselt. Seal… jah, just selsamal kohal pungsilm lösutas. Tüdruk tõmbas käega üle silmade. Näeb ta viirastusi või…?! On konn tõesti jälle vanal kohal tagasi? Või on see miski muu? Seekord ei tundnud Kärt, nagu oleksid metsapuud pelgust esile kutsunud. Mättal istuv kogu tekitas ainult uudishimu. Tüdruk lähenes sellele reipal sammul. Paari sammu järel oli selge, et konn seal küll ei kükitanud. Oli mingi pruun mütsak. Veel mõned sammud… Ning siis – mütsak liigutas!
Kärt võpatas. Ta oli endamisi arvanud, et siin on tegu järjekordse Kevini viguriga. Et küllap poiss ise redutab kusagil läheduses ning kargab lõpuks naerdes lagedale. Pruunikas asi liigutas end uuesti. Ja hakkas seepeale justkui kasvama. Nüüd nägi Kärt juba päris selgesti, et tegemist oli mingi loomaga. See ajas ennast aeglaselt jalule, ringutas ja vehkis pika sabaga. Koer? Ei… Rebane! Jah, ilus suur punakaspruun rebane, sabaots valge. Kärdi liikmed hangusid poole astumise pealt ning tüdruk ei söandanud õieti hingatagi. Ta põrnitses lummatult toredat koheva kasukaga looma. Rebane pööras pead ja vaatas Kärdi poole. Looma vidukil silmad puurisid tüdruku omadesse. Kaua nad niiviisi teineteisega tõtt vaatasid, on raske öelda. Siis keeras rebane aeglaselt ringi ja selle asemel, et metslooma kombel pakku joosta, astus rahulikul sammul Kärdile vastu. „Jumal-jumal, nüüd tuleb kallale,” jõudis Kärt paaniliselt mõelda. Enesekaitseks ei osanud ta midagi paremat ette võtta, kui silmad sulgeda.
Lõrisevat rünnakut ei järgnenud. Kiskja teravaid hambaid polnud tunda. Kärt usaldas ripsmete vahelt väheke vaadata. Ta nägi rebast päris enda kõrval. Looma küljekarvad puutusid vastu tüdruku dressipükse. See oli nii kohutav, et Kärt pani silmad uuesti kinni. Aga kuna midagi hirmsat ikka ei toimunud, julges tüdruk taas silmanurgast piiluda. Rebane oli paari sammu võrra eemaldunud, rohule istunud ja uuris sealt oma kaaslast. Tüdruk avas silmad pärani ning uudistas ka ise metsaelanikku. Reinuvader polnud tõepoolest seda nägu, et himustaks süüa väikesi plikasid. Loom tõusis, läks natuke kaugemale, istus uuesti ning tunnistas tüdrukut ainitise pilguga. „Justkui kutsuks mind kuhugi. Nagu ootaks järele,” mõtles Kärt. Isegi mõistmata, kust see julgus nüüd tuli, tegi tüdruk paar tillukest sammu rebasele lähemale. Punasaba vastas omalt poolt mõne eemalduva sammuga. Kärt astus sammu – ja rebane vastas. „Nagu malemäng,” mõtles Kärt ning naeratas. Igasugune kartus oli täiesti kadunud.
Nõnda – reinuvader ees, tüdruk taga tuules – läbisid nad tubli lahmaka metsa, kuni rein hüppas maa küljest lahti kangutatud juurtega kännu varju. Ja oligi kadunud. Kärt läks kännu juurde. See ei paistnud olevat metsameeste töö, põlispuu oli maha murdnud tormituul. Ülejäänud osa puust lebas sealsamas kõrval, osa võrast kinni naaberpuudes, oksarisu kõik kohad täis. Et känd oli oma pesast poolenisti väljas, paistis juurikate rägast kätte avaus, kuhu rebane oli äsja sukeldunud.
„Vau!” imestas Kärt häälekalt. „Ei noh, tõeline kavalpea. Täpselt nagu muinasjuttudes,” mõtles ta. Tüdruk ei mõistnud, miks rebase pakkupõgenemine teda häiris. Ta tundis ennast ninapidi veetuna. Mida ta oleks teinud, kui punasaba oleks teda edasi metsasügavusse meelitanud või taltsalt sabas sörkinud? Tassinud Tammikule? Või võtnud linna kaasa? Plehku pannud rebane oli igatahes parim lahendus. Kärt silmitses rebase kodu lähemalt. Alles nüüd märkas ta kändu ümbritsevas oksarägas värvilisi paelakesi. Tuul liigutas neid hilju. Rebase maja oli kui lipuehtes. Kärt vangutas pead, oskamata kogu värgist midagi arvata. Terve õhtupoolik oli olnud pehmelt öeldes imelik.
Siis lõhestas õhku kohutav häälitsus. Midagi sellist polnud Kärt varem kuulnud. See oli segu suure koera haukumisest, filmilõvide möirgest ja võikast naerust. Tüdruk ei mõelnud enam hetkegi, vaid pani kodu poole plagama. Ehkki ta polnud rebast jälitades enam teed jälginud, silkas ta ilmeksimatult õiges suunas. Peagi paistsid tuttavad