peatükk
“KAS TEATE, MISS JOHNSON…”
Hiireke kergitas kulme ja vaatas perenaisele nii väljendusrikkalt otsa, et too, ootamata väikeselt naiselt nii otsustavat tooni, pööras pilgu hetkeks kõrvale.
“Ma ei tea, kelleks te mind peate, aga ma ei kavatse kuulata teie lõputut norimist. See on mind ära tüüdanud. Mitte lihtsalt ära tüüdanud, vaid see on lausa vastik. Lõppude lõpuks maksan ma teile. Ja ma võin teha, mida tahan. Isegi pea peal seista, kui tuju on!”
Miss Johnson, juba nooruses karastunud närvidega elatanud naine, ei kavatsenud nii kergesti alla anda.
“Muide, mis puutub rahasse, miss Mauson…” sõnas ta, kannatanud ärritunud tiraadi rahulikult ära. “Tahtsin juba ammu arutada meie suhte praktilist külge. Minu arvates võiksite maksta ka rohkem.”
“Mida?!” jahmatas Hiireke. “Kas te tõesti tahate öelda, et tõstate selle urka hinda?”
“Kallis miss Mauson, te näete mind läbi,” muigas miss Johnson. “Elu on tänapäeval kallis, eluasemed samuti. Hinnad tõusevad, miss Mauson…”
“Kuid te tõstsite üüri alles kolme kuu eest!” tuletas Hiireke meelde, ninasõõrmed erutusest puhevil. “Kas teile ei tundu, et selliste nõudmistega kaotate te üürilise?”
“Praegu pakkumistest puudus ei ole. Üürilist leida on märksa kergem kui eluaset.”
“Head üürilist on alati raske leida.”
“Miss Mauson, kartke ometi jumalat – teie kommete juures nimetada end heaks üüriliseks! Te suitsetate nii palju, et kui te elaksite hobusetallis, mürgitaksite kõik hobused ära. Muide, minu korter hakkaski pärast teie saabumist meenutama hobusetalli…”
“Kuulge teie, hobusetallipidaja,” ei kannatanud Hiireke välja, “te võite otsida endale ideaalse üürilise. Mulle aitab. Ma kolin enne kuu lõppu välja!”
“Kena on,” ühmas miss Johnson, kuid sel korral polnud tema muiges endist enesekindlust. “Ei hakka vastu vaidlema. Muide, andke teada, kui ümber mõtlete.”
“Ma ei tea, kuidas teie jaoks, aga minu jaoks on see suurepärane!” turtsatas Hiireke ja suunas pilgu räbaldunud kunstnahaga kaetud uksele. “Ja ärge lootkegi, et ma kauemaks teie urkasse jään.”
Saatnud korteriperenaise, kellel oli rumal komme teisi oma visiitidega varahommikul tülitada, välja, vaatas Hiireke kalendrit ja tõdes, et oma ärasõiduaega nimetades oli ta tugevasti liialdanud. Kuu lõpuni oli jäänud kõigest viis päeva ja loota selle aja jooksul midagi sobivat leida näis hullumeelsusena.
Ärgu ta lootkugi, mõtles Hiireke vihaselt, meenutades miss Johnsoni õelat muiet. Ma leian väljapääsu.
Linnatelefon oli maksmata arve tõttu juba poole aasta eest välja lülitatud. Hiireke ja perenaine ei suutnud kuidagi otsusele jõuda, kes selle teenuse eest maksma hakkab, seepärast tuli Hiirekesel mobiiltelefon üles otsida. Viimati oli ta seda näinud vanasse tugitooli kuhjatud asjade hulgas. Avastanud telefoni kolme sviitri alt, valis Hiireke oma sõbranna Vicky Headmani numbri.
Vickyt ei oleks saanud nimetada halvaks sõbrannaks, kuigi ta ei hiilanud kohusetundlikkuse ega täpsusega. Muide, Vicky ise arvas, et need omadused ei käi temaga kokku, kuna tal on selliste asjade jaoks liiga rahutu loomus.
Lihtsamalt öeldes – Vicky mobiiltelefon oli just siis levist väljas, kui Hiirekesel oli tema abi vaja. Jäi üle vaid oletada, kus Vicky seekord asub, kas vallutab koos mõne alpinistiga Elbruse tippu või on põrutanud mõne näitleja autasustamistseremooniale. Muide, kumbki neist oletustest ei andnud Hiirekesele mingit kindlust selles, et sõbranna võiks teda lähima viie päeva jooksul aidata.
Hiirekesel ei olnud erilist tahtmist helistada kellelegi peale Vicky, seepärast otsustas ta pöörduda agentuuri poole, et elukoha otsinguil abi saada.
Vaevalt ma midagi huvitavat leian, kuid see-eest annan sellele vanale krõnksule õppetunni, otsustas Hiireke. Ei saa ju anda talle põhjust arvata, et ta võib kõigi oma üüriliste peal jalgu pühkida.
Maaklerid vastasid kiiresti ja juba pool tundi hiljem vestles Hiireke kellegi ütlemata armastusväärse daamiga, kes oli veendunud, et leiab viie päeva jooksul Hiirekese jaoks vaimustava majakese mõnes rohelises ja päikeselises piirkonnas. Oleks olnud vale väita, et Hiireke uskus kõiki taolisi omadussõnu, nagu “imetlusväärne”, “suurepärane”, “kadestamisväärne”, kuid ta oli kindlalt otsustanud ära kolida. Seepärast arvas ta, et võtab pigem vastu esimese ettejuhtuva ettepaneku, kui et hakkab end alandama, paludes miss Johnsonilt ajapikendust.
Juba õhtul helistas lahke daam Hiirekesele ja teatas, et tal on pakkuda viis varianti “võluvaid” majakesi. Tõsi, üks neist asus linnast üpris kaugel, teise üürimise eest aga küsiti sellist hinda, et isegi Hiireke vilistas imestusest. Kolmas majake oli valminud alles hiljuti ja sinna polnud veel küttesüsteemi paigaldatud. Hiirekese tähelepanu pälvis neljas, kibuvitsahekiga ümbritsetud majake.
Fotode järgi otsustades kuulus maja selliste hulka, mida Hiireke nimetas atmosfääriliseks. Vana, punastest tellistest, kilpkonna kilbi mustrilise katusega majake näis paiknevat pigem mõnes Inglismaa krahvkonnas, mitte aga Ameerikas. Tagahoovis oli väike varjuline lehtla, kus Hiireke otsustas hakata õhtuti istuma ja jooma teed… või midagi kangemat.
Ta armus majakesse kohe ja tingimusteta, nii et vaevalt miski muu peale kõrge hinna oleks teda peatanud. Kuid hind polnud sugugi kõrge, pigem vastupidi. Eriti sellise unelmate maja kohta…
“Jah, ma kolin juba täna sisse.” Hiireke naeratas unistavalt, heites veel kord pilgu imelise lehtlaga aiale.
Soe aprillituul kiigutas õrnalt lehtlat piiravate ronitaimede peeni varsi, mis talveunest ärganuna olid taas värsked rohelised lehekesed saanud.
Aed oli suurepärane, nagu ka maja ise, kus Hiireke oli jõudnud juba kiire ülevaatuse teha.
“Teil on nii kiire?” imestas maakler. “Kardan, et ma ei jõua teid perenaisele tutvustada. Muide, nii palju kui ma aru sain, viibib ta siin harva, nõnda et võite teda veel pikka aega mitte kohata. Raha hakkate saatma talle posti teel. Tõsi, ühe toa jätab ta siiski enda käsutusse.”
“Jah, sain aru,” vastas Hiireke muretult, libistades pilgu üle välistrepi, mis oli kaunistatud värvilisest klaasist pronksraamistuses laternaga. “Olen valmis toa ohverdama – see on tühine hind selle eest, et perenaine ei käiks siin iga nädal kontrollkäike tegemas.”
“Ilmselt küll,” naeratas maakler. “Olete siis otsustanud?”
“Jah, olen küll,” vastas Hiireke rahulikult.
Tagasihoidlikud kompsud – Hiireke oli harjunud piskuga läbi ajama – olid kokku pandud ja kolimine toimus juba pimedas.
Taksojuht sõidutas ta kohale ja aitas asjad majja kanda. Hiireke ei kiirustanud asju lahti pakkima ja võttis suurest kohvrist vaid paksu sviitri, tee, teekannu ja tassi. Seepärast ta siia niimoodi kiirustaski: ta ei tahtnud teejoomist lehtlas edasi lükata.
Tee valmis keetnud, leidis Hiireke köögikapist maitsetu plastkandiku ning suundus aeda. Ka lehtlas oli latern – mitte vähem huvitav kui välistrepil. See oli valmistatud kõrge põrandalambi laadsena – lillena, mille klaasist õit ehtisid pronksist spiraalid.
Hiireke seadis end sisse madalal pingikesel ja oli juba valmis anduma imelistele fantaasiatele tulevasest elust uues elukohas, kui kuulis äkitselt helisemas värava kohale riputatud kella.
Kas tõesti perenaine? See veel puudus…
Visanud rahulolematult õlgadelt ruudulise pleedi, suundus ta kiirustades värava poole.
Värava taga seisis elatanud, kärsitu olekuga naine. Hiirekese nägu väljendas sügavat imestust. Perenaine ärgu arvaku, et üüriline võtab tema õhtusi visiite kui midagi enesestmõistetavat…
“Tere õhtust,” pomises kutsumata külaline. “Andke andeks, et ma nii hilja tülitan. Ausõna, ma kuulsin alles äsja teie saabumisest.”
“Või nii,” nentis Hiireke, kergitades rahulolematult kulme. “Ma ei teadnud, et maju ilma omanike teadmata üürile antakse.”
“Mida?” Võõras jäi talle imestunult otsa vaatama. “Te vist arvasite, et olen siin perenaine. Ei, ma pole missis Worthington. Perenaine ei käi siin tihti. Mina olen Angela.