asjade pakkimine ja lahtipakkimine,” hakkas Hiireke loetlema. “Nii palju on veel vaja ära teha, kuid aega pole kunagi liiga palju.”
“Te vist arvate, et ma pressin end peale?” kõõritas naabrinaine solvunult tema poole. “Ausõna, ma ei tulnud siia selle pärast.”
“Ei, mis te nüüd, iga enesest lugupidava naabri kohus on vaadata uus elanik üle,” naeratas Hiireke vaevumärgatava irooniaga. “Millalgi kindlasti kostitan teid teega, missis Martin, aga praegu…”
“Parem kutsuge mind lihtsalt Angelaks. Ma ei armasta kõiki neid tseremoonitsemisi naabrite vahel. Aga, vaadake, ma ei tulnud teie juurde lihtsalt niisama.” Angela võttis mustkunstniku osavusega oma selja tagant midagi, mida Hiireke pidas algul hiiglaslikest hammastest valmistatud helmesteks, mis on võetud kellegi inimlihaga maiustada armastava olendi kaelast.
“Mis see on?” jäi ta naabrinnale otsa vaatama.
“Küüslauk,” vastas Angela häirimatult ja ulatas Hiirekesele lillakasvalgetest nupukestest koosneva tombu.
“Milleks mulle see?” küsis lõplikult segadusse sattunud Hiireke.
“Võtke, läheb tarvis,” ei lasknud pealetükkiv naabrinaine end häirida. “Uskuge mind, kui magama heidate, riputage see oma magamistoa ukse kohale, muidu võib ühel hetkel midagi juhtuda.”
“Mis minuga siis juhtuda võib?”
“Nii mõndagi,” sõnas Angela tõrksalt. Tema suured silmad ei tahtnud ilmselgelt Hiirekese teravale pilgule vastata.
“Kuulge, missis Martin…” Hiireke hakkas juba pahaseks saama: tee oli jahtunud ja see, mille oli toonud naabrinaine, ei meenutanud šokolaadikarpi ega koduseid pirukaid, “mul on palju tegemist, olen väga väsinud ja tahan lõpuks…”
“Palun, miss Mauson…”
“Mia.”
“Palun, Mia, võtke see vastu. Ausõna, ma ei tulnud teie juurde lihtsalt niisama. Teie maja… see tähendab, missis Worthingtoni maja… See on… Selles on… Üldiselt, selles on midagi niisugust, see tähendab, keegi selline…”
Angela hakkas kogelema ja siis Hiireke taipas. Ta vaatas vanikut, mida naabrinaine lehvitas peaaegu tema nina ees, vaatas siis talle otsa, ei suutnud enam vastu panna ja turtsatas.
“Kas tahate öelda, et siin tegutsevad mustad jõud?”
“Jah.”
“Vampiirid?”
“Noh, midagi sinnapoole.”
“Missis Martin… Angela, mis see on – kas uustulnuka proovilepanek? Kas püüate sel moel välja selgitada oma uute naabrite intellekti taset?”
“Milleks proovilepanek?” Naabrinaine vaatas Hiirekest solvunult ja pahaselt. “Mis puutub siia intellekt? Siin pesitsevad kurjad vaimud, ma kinnitan seda teile.”
“Mulle aitab!” ei kannatanud Hiireke välja ning võtnud nõutu Angela käest küüslaugukimbu, teatas: “Kui ma võtan teilt selle tobeda kimbu vastu, kas jätate mind siis oma jampsiga rahule?”
“Kuidas arvate,” solvus naabrinaine lõplikult ja pobises: “Aga mina muide tahtsin teid aidata.”
“Tänan abi eest,” tegi Hiireke pilkava kummarduse ning jäi mõneks ajaks värava juurde seisma, imestades selle üle, kui pealetükkivad võivad mõned inimesed olla.
Tee oli jahtunud, õhtu lootusetult rikutud, seepärast läks Hiireke tuppa. Olles osa asju enam-vähem lahti pakkinud, et neid õhtul ja öösel kasutada, seadis ta end märkmikuga sisse kušetil väikeses toas, mille oli enda jaoks välja valinud juba maja esmakordselt üle vaadates.
Artiklit vallatlevatest ahvidest oodati ajakirja Imede Imed toimetusse kuu keskpaigaks, artiklit uut tüüpi “hämmastavalt kergetest raamideta prillidest” ajakirja Rahu Teie Silmadele jaoks nädala lõpuks. Mõned väiksemad artiklid võisid õnneks oodata. Muide, Hiireke ei kaevelnud: hoopis hullem oli kuude kaupa tööta istuda.
Küüslauguhelmed olid kuhugi kööki visatud – see ongi neile õige koht, mõtles Hiireke, kuid kummalise naabrinaise sõnad ei läinud tal miskipärast meelest. Vicky, kes oli aldis arutlema teiste maailmade üle ja ajakirja Teie Oraakel taoliste väljaannete suur austaja, nimetas sõbrannat sageli paadunud materialistiks. Muide, Hiireke oligi selline, seepärast üritas ta leida Angela sõnadest ratsionaalset iva.
Viimaks otsustas ta, et selles majas on surnud inimene, kes tegi ise oma elule lõpu, või midagi selletaolist. Hiireke nägi ülemäära ebauskliku naabrinna mõtteis inimlikku soovi uskuda jubedaid muinaslugusid ja hirmutada nendega teisi. Sellega lõppesid tema katsed mõista veidra kingituse tähendust ja Hiireke hakkas kirjeldama ahvide käitumist, mille pärast oli ta pidanud mõned päevad veetma linnaraamatukogus. Ja just siis, kui rahu armastavatel ahvidel algas pulmamängude periood, kostis kusagilt imelikku müra.
Hiireke lõpetas klaviatuuril toksimise ning jäi kuulatama. Müra vaibus ja naine järeldas, et see oli talle vaid tundunud. Kui aga ahvide pulmamängud olid haripunkti jõudnud, kostis lärm uuesti.
Hiireke tõstis taas pilgu märkmikult. Mida see tähendas? Müra allikas paiknes ilmselt teisel korrusel, tema pea kohal. Kuuldud heli järgi võis oletada, et keegi liigutab tooli.
See on maja, rahustas end Hiireke. Majas valitseb vaikus, seepärast tundub iga heli valjuna. Kes siin võiks toole liigutada, kui majas pole peale minu mitte kedagi?
Hiireke pöördus tagasi ahvide tegemiste juurde, kuid sel korral ei õnnestunud tal kogu oma tähelepanu nende armumängudele suunata. Ahvid ei tahtnud paarituda, kuna Hiireke polnud enam nii vääramatult kindel selles, et ta viibib majas üksinda. Hiirekesel hakkas veidi kõhe ja milline materialist ta ka poleks olnud, meenusid talle õnnetud küüslauguhelmed.
“Kurat võtku seda vana kana!” vandus Hiireke endamisi. Kena küll, suhtlesin temaga vaevalt viis minutit, aga tuju on terveks õhtuks rikutud!
Mõtisklused naisterahvast, kes oli nii õilsatest kavatsustest juhindunud ning oma naabrinnale igas mõttes kasuliku kingituse teinud, katkestas järjekordne kummaline heli, mis seekord kostis elutoast.
Hiireke kangestus ja tõmbus kušetil kägarasse. Ei, mingeid viirastusi, vampiire ega muid taolisi inimkonna vaenlasi pole olemas. Jääb üle vaid üks järeldus: majja on tunginud vargad.
Muide, vaevalt küll oleksid vargad hakanud toole liigutama, vilksatas Hiirekesel läbi pea ja ta pani märkmiku vaikselt kõrvale. Ettevaatlikult kušetilt tõusnud, läks ta kikivarvul ukse juurde ja surus põse selle vastu. Nahka puudutas kerge tuulepuhang. Hiireke andis endale aru, et tuuleke on kõigest tavaline tuuletõmbus, aga miskipärast meenusid talle taas küüslaugust helmed ja ebauskliku naabrinaise loba.
Elutoas toimus mõistatuslik liikumine: keegi kõndis kapini, avas selle, sulges, seejärel astus kööki. Kas tasus välja uurida, kas see keegi on viirastus või varas? Seiklushimuline Vicky oleks ilmselt üritanud seda välja selgitada. Aga Hiireke polnud seikleja, seepärast otsustas ta ettevaatlikult telefoni juurde minna ja politseisse helistada.
Mobiiltelefon vedeles justkui kiuste asjade kuhjas, mida Hiireke ei olnud suutnud hallist tuppa tassida. Tavatelefon oli elutoas, kuid sinna minna oli ohtlik.
Aga mis polnud praegu ohtlik? Hiireke ümahtas närviliselt ja avas ettevaatlikult ukse, mis tema suureks kergenduseks ei krigisenudki.
Salapärast öist külalist elutoas ei olnud ning Hiireke jõudis takistamatult raadiotelefonini. Majast helistada oli hirmus ja seepärast otsustas ta minna välistrepile. Vähemalt ei kuule teda seal külaline või külalised – kes teab?
Päästvat telefonitoru käes hoides tegi Hiireke mõned sammud halli suunas.
“Ma tahaksin teada, mida te siin teete?”
Siin see külaline ongi, nentis Hiireke mõttes ja tundis, kuidas süda langeb kuhugi, justkui kell, mis on hiiglaslikust pilvelõhkujast alla visatud.
2. peatükk
TÜÜP