pilku mehe näol.
“Mitte sugugi,” naeratas too, “te näete kena välja, aga riietusel pole suuremat tähtsust.”
Hiireke turtsatas. Talle ei meeldinud meelitajad ja kaabakad. Uus tuttav ei olnud õnneks ei üks ega teine.
“See on Harry,” esitles Vicky sõpra. “Harry Meyers. Sa pead teda tänama, kuna ta nõustus terve õhtu missis Mausoniga armastusväärne olema.”
“Olen tänulikkus ise,” naeratas Hiireke kelmikalt.
“Ja tema,” noogutas Vicky noorema, pisut subtiilse nooruki suunas, “on minu hea sõber Kevin. Ta on ajakirjanik ja põnevate lugude jutustamise meister. Muide, tänu temale sattusin ma Madagaskarile.”
“Väga meeldiv,” noogutas Hiireke nooremale mehele. “Millega aga teie tegelete, Harry?”
“Kirjutan moesuundadest glamuuriajakirjale,” teatas mees säravalt.
“Kui kena,” haaras Hiireke naljast kinni, “ja nii kahju, et mina glamuuriajakirju ei loe.”
“Hiireke, ehk sa seletad, kus sul elutuba asub,” ei pidanud Vicky vastu. “Me oleme juba pool tundi lukselävel seisnud. Aga sina, Harry, lõpeta naljatamine – sa pead Miale tõtt rääkima, muidu satute oma jutuga ummikusse, kui hakkate missis Mausoniga lobisema…”
Hiireke juhatas külalised laua juurde. Selle oli katnud üheks päevaks palgatud koduabiline.
Vicky lõi imestusest käsi kokku.
“Ei või olla! Kas sa oled õppinud toitu valmistama? Aga mina arvasin, et meid ootab ees lihalõik ja traditsiooniline Mausoni-toit, mis on ostetud siitsamast selvehallist ja mikrolaineahjus üles soojendatud.”
“Mina – toitu valmistama!” turtsatas Hiireke. “Vicky, minu meelest oled sa Madagaskaril üle päevitanud.”
“Kas te teate, et Madagaskaril on suured probleemid joogiveega?” tundis huvi Kevin, kellele näis, et tüdrukud võivad tülli minna, kuigi mõlemad olid juba ammu harjunud omavahel suhtlema sellisel toonil. “Muide, kohalikud tüdrukud ainult sellega tegelevadki, et ammutavad vett vähestest mageveeallikatest. Kujutage ette, enamik neist ei saa seetõttu kooliski käia.”
“Jajah,” toetas teda Vicky. “Ma isegi nägin selliseid. Vaesekesed! Kujuta ette, Hiireke, terve elu vett tassida.”
“Me kõik oleme oma töö orjad,” naeratas Hiireke. “Kõigega harjub ära.”
“Tal on kohutav huumorimeel,” noogutas Vicky Harry suunas, otsides tema silmist toetust.
“Ma ütleksin – omapärane.” Harry vaatas naerusuiselt Vicky poole. “Pealegi on Mial ju õigus. Inimene on olend, kes kohaneb kiiresti kõigi oludega.”
Hiireke ei vajanud toetust, seepärast ta vaid meenutas Harryle küsimust selle kohta, millega mees tegeleb.
“Olen kõigest tagasihoidlik inglise kirjanduse õpetaja. Mitte midagi silmapaistvat,” teavitas Harry.
“On meeldiv näha inimest, kes teab oma hinda,” muigas Hiireke. “Aga meie Keviniga oleme mingil määral sugulashinged. Ka mina kirjutan artikleid, tõsi küll, kahjuks ei reisi ma mööda maailma, et materjali koguda. Õngitsen seda internetist ja tolmustest raamatukogudest.”
“Tegelikult kirjutas Hiireke varem raamatuid,” selgitas Vicky. “Tema küll alahindab ennast. Muide, kuidas te tutvusite?” pöördus ta sõbranna poole.
“Kellega?” kohmetus Hiireke.
“Kuidas kellega? Harryga loomulikult.”
Hiireke kergitas kulme, kuid, mõistnud Vicky riugast, hakkas naerma.
“Jah, donna Bri võib küsida midagi selles vaimus,” noogutas ta.
Hallist kostis põrisev uksekella helin.
“Seal su ema ongi,” kõõritas Vicky etteheitvalt sõbranna poole. “Ma ju hoiatasin – leppige kokku.”
“Küll me midagi välja mõtleme,” naeratas Hiireke loiult ja suundus halli, et võtta vastu kõige kallim külaline, kelle pärast terve see etendus oli korraldatud.
Donna Bri, aastates, kuid ikka veel hästi säilinud veetlev naine, oli, nagu alati, laitmatult elegantne. Tütre riietusse suhtus ta samasuguse skepsisega nagu Vicky.
“Sa pole üldse muutunud,” ohkas ta, vangutades ilmselt kallis salongis tehtud kõrge soenguga pead.
Hiireke kehitas vaid õlgu ega hakanud emale komplimente puistama. Milleks? Seda teevad külalised. Pealegi oli Hiirekesele alati arusaamatu olnud, miks on vaja end nii üles lüüa, kui lähed külla lähedasele inimesele, kes ei nõua sinult ei kleiti disainerilt, ei meiki meigikunstnikult ega soengut juuksuri juurest.
Kui donna Bri oli kavalerides selgust saanud, hindas ta viivitamatult “tütre valikut”. Harry tegi talle komplimente ning muidugi pidas ema teda peene maitse ja elegantsete maneeridega meheks.
Hiirekesel hakkas pisut igav. Tegelikult oli ta ise ju seda soovinud. Vähemalt on kõik rahul, keegi ei haara südamest kinni. Ka see Harry pole tegelikult nii halb valik. Muidugi, mõnevõrra ennast täis, aga mis temal sellega asja.
Kuulnud samme teisele korrusele viivalt trepilt, taipas Hiireke, et ilmaaegu oli ta arvanud, et õhtu kulgeb ebameeldivate vahejuhtumiteta. Muidugi oleks ta pidanud emale ütlema, et ei ela selles hubases majakeses üksinda, aga teine korrus ei ilmutanud elumärke ning Hiireke arvas enesekindlalt, et küll kõik laabub.
Jäi muidugi lootus, et mister J ilmutab taktitunnet, tervitab külalisi viisakalt ja läheb oma teed.
Nähtavasti ei kuulnud mitte ainult Hiireke samme trepil, kuna külaliste pilgud pöördusid sellele, kes sealt alla laskus. Kõik jäid vait. Esimesena kogus end donna Bri ning vaatas tütre poole, oodates kõiki vaevavatele küsimustele vastust.
“Oh, ma täiesti unustasin rääkida,” teatas Hiireke tehtud muretusega, taibates, et nüüd ta ilma selgitusteta ei pääse. “Ma ei üüri seda maja üksi. Täpsemalt, teine pool kuulub mister…” Hiireke kutsus oma naabrit nii tihti mister J-ks, et oli tema pärisnime unustanud.
“Mia tahab öelda – mister Harrisonile,” teatas kokkutulnuile naaber, kes oli alla jõudnud ja jäänud seisma kaetud laua ees, kiirates valgust ja südamlikkust.
Hiireke märkas, et mees oli end isegi korralikult riidesse pannud: tal oli seljas lumivalge päevasärk laiade, hõbedaste mansetinööpidega kaunistatud mansettidega, ikka seesama must nahkvest ja mustad püksid ilma ühegi kortsuta, justkui poleks ta jõudnud nendega veel istuda.
“Tere, mister Harrison,” pomises jahmatanud donna Bri.
“Tere õhtust,” vastas Vicky vaguralt, kuid Hiireke märkas sõbranna silmis tuttavat tulukest, mis tekkis sinna siis, kui ta märkas seltskonda ilmunud uut meest.
Ka mehed tervitasid omavahel, Hiireke aga pressis endast välja naeratuse, mida poleks kuidagi saanud nimetada rõõmsaks. Mister D. J. Harrison polnud nii rumal mees, et mitte taibata põhjust, mille tõttu kõik kohmetuks olid muutunud. Muidugi märkas ta ka pingutatud naeratust naabrinaise näol, kes polnud vaevunud teavitama külalisi sellisest pisiasjast nagu maja peremees.
“Hiireke, ehk teeksid mister Harrisonile ettepaneku meie juurde istuda?” pakkus intrigeeritud Vicky.
“Mul on oma tütre pärast häbi,” vangutas donna Bri pead. “Vähe sellest, et ta ei tutvustanud meile peremeest, ta ei palunud teil ka istet võtta. Palun, ühinege meiega, mister Harrison. Palume teid väga…”
“Tänan teid,” naeratas Daniel ja istus lauda, nagu oleks kõik kõige paremas korras ning hakkas kohmetusest toibuvate naiste tähelepanu häbitult nautima.
Donna Bri kukkus uut külalist kostitama “vaimustava krevetisalatiga”, Vicky aga jutustas talle ja kõigile teistele sellest, kui kinnise iseloomuga on tegelikult nende Hiireke.
Hiireke kees vihast. Miks polnud naabril jätkunud elementaarset taktitunnet kutsest keelduda?