ütlete, “ärakantud sokkide järele”, vaid nagu tammelehtedest ja itaalia männist tehtud lõke. Selle aroomi võivad mõista vaid asjatundjad, aga teie, olles harjunud oma mitte eriti peente sigarettidega, loomulikult ei oska seda hinnata.”
“Oleksitegi võinud oma tädile öelda, et ta majutaks teie juurde üürilisi, kellel oleks neist jälkustest aimu.”
“Eks kolige siis minema, kui teile miski ei meeldi.”
“Te ei jõua seda ära oodata,” turtsatas Hiireke. “Ja pealegi, mis rõõmu teil sellest on, kui ma ära sõidan? Teie kallis tädike, kes, nii palju kui ma jõudsin aru saada, suhtub teisse õrna armastusega, annab kindlasti oma poole mõnele sellisele üürnikule, kellega võrreldes, võib juhtuda, näin mina teile süütu tallekesena.”
“Teie – tallekesena?” Mees vaatas teda pilkavalt. “Te pole talleke. Te olete üks väike olevus, kes suudab mugava maja prügimäeks muuta. Need teie kummist valmistoitude karbikesed, millega on täidetud terve köök, need teie sviitrid, mis on üle terve maja laiali pillutatud… Ja see teie komme jätta tuhatoose nimelt sinna, kus neid on kõige kergem ümber ajada… Ning ma pole veel rääkinud sellest, et te täidate maja säärase vandumisega, millest isegi minul, meesterahval, kõrvad huugavad. Sellist tallekest, täpsemalt, sellist ebanaiselikku naist pole ma oma elus veel kordagi kohanud…”
“Aitab mulle ebanaiselikkuse nina alla hõõrumisest!” litsus Hiireke läbi hammaste. “Võiks arvata, et teie olete väga mehelik. Juba ainuüksi teie maniküüritud käekesed on hindamatud. Mehelikkuse musternäide! Istub kodus nagu mingisugune öökull puuõõnes…”
“Mitte öökull, vaid kassikakk,” parandas teda morniks muutunud Daniel. “Teie muide pole ka eriline jalutuskäikude sõber…”
“Vähemalt ei pea keegi mind vampiiriks,” alustas Hiireke, olles tänulik Angela Martinile selle õigeaegselt tekkinud argumendi eest.
“Te siis jäite naabrinaist uskuma?” muigas mees, ristates rinnal oma hoolitsetud käed. “Nüüd on selge, kustkohast ilmus kööki küüslauguvanik. Ma hakkasin juba arvama, et olete aru pähe võtnud, otsustasite lõpetada enda mürgitamise rämpstoiduga ja hakkasite ise toitu valmistama.”
“On minu asi, kas ma mürgitan end või mitte,” pobises Hiireke rahulolematult.
“Ja minul on õigus suitsetada piipu millal ja kus tahes,” märkis Daniel hooletult. Ta tõmbas taskust välja merevaigust otsikuga puupiibu ja hakkas seda täitma sellega, mille tõttu tabasid Hiirekest mitu päeva järjest iiveldushood.
“Kas te irvitate mu üle?”
“Ei, kõigest rahuldan oma tagasihoidlikke vajadusi.”
Hiireke oleks ukse mehe nina all mõnuga kinni löönud, kuid paraku jäi see tema selja taha ja ka tuba kuulus mehele. Tal jäi üle pahaselt turtsatada ja alumisele korrusele laskuda. Tuppa, kus kusagil pleedi ja sviitrite all helises mobiiltelefon. Et talumatust piibutubaka lõhnast pisut puhata, otsustas Hiireke aeda minna.
Helistas Vicky, kes mingil moel oli sattunud Madagaskarile, kust ta hiljuti oli naasnud, ning nüüd ei suutnud ta ära oodata kohtumist sõbrannaga, et talle kõigest jutustada.
Kus sa küll siis olid, kui ma sattusin õngekonksu otsa, mille küljes rippus maja? mõtles Hiireke, lõpetades sõbrannaga lobisemise. Kuigi vastus oli teada – Madagaskaril.
Kohe pärast Vickit helistas ema. Hiireke mõtles, et Jungil oli kollektiivmälu suhtes õigus. Ema helistas harva ja justkui kiuste nimelt sel ajal, kui tema kergemeelne tütar oli sattunud mitte kõige meeldivamatesse olukordadesse.
Ema kõne tegi Hiirekese tõsiselt rahutuks. Donna Bri, nagu Hiireke ema naljatamisi nimetas, ei tahtnud mitte ainult tütart näha, vaid soovis vaadata, kuhu tema lemmikvõsuke oli järjekordselt kolinud. Hiirekese jaoks ei tõotanud see midagi head.
Esiteks, donna Bri oli naine, kes armastas ideaalset korda ja puhtust, teiseks, ta kurvastas iga kord nii väga, et tema tütar polnud ikka veel oma isiklikku elu korda seadnud.
Peale kõige muu jättis ema tervis paremat soovida: tema arst oli talle juba mitmendat korda südametablette välja kirjutanud. Neil oli kahjuks vaid ajutine mõju, seetõttu pingutas Hiireke, et kui harvad kohtumised emaga ei kulgenud just ideaalselt, siis vähemalt nii, et need ei oleks sundinud donna Brid südamest kinni haarama ei otseses ega kaudses mõttes.
Osa Hiirekese probleeme lubas õnneks enda kanda võtta Vicky, kes orienteerus säärastes pisiasjades palju paremini ja vilunumalt kui tema sõbranna. Et hajutada donna Bri kahtlusi tütre eraelu suhtes, lubas Vicky endaga kaasa võtta igas mõttes meeldiva kaaslase, kes hoolitseks Hiirekese eest tema ema juuresolekul.
Oli jäänud kaks probleemi, millest üks lahenes koduabilise väljakutsumisega, aga teine…
Kuulnud, et Hiireke on nõus ettepanekuga, millest ta siiani oli jonnakalt keeldunud, oli Vicky Headman seitsmendas taevas. Olgugi et see nõusolek oli tingitud vaid sellest, et sõbrannal oli vaja sirmi, mis varjaks teda ema eest, veenis Vicky end selles, et ülejäänu on vaid tehnika küsimus.
Lapanud läbi oma märkmiku vääriliste kandidaatide otsinguil, valis Vicky välja kolm nime. Olles tundliku loomuga, oli ta sellegipoolest hea analüütik, kui oli tegu potentsiaalsete peigmeestega sõbrannadele või pruutidega sõpradele, keda tal oli tohutu hulk. Kord tegi Hiireke talle omase irooniaga sõbrannale ettepaneku avada kosjakontor, kuid Vicky ei kasutanud ideed ära – isiklik äri oleks liiga palju aega ja tõsiseid pingutusi nõudnud, kuid Vicky eelistas sellisele igavale tööle meelelahutust ja reise.
Kõik Vicky poolt välja valitud kandidaadid olid tema arvates tasemel mehed. Hiirekese maitset oli muidugi küllaltki raske taibata, kuid Vicky mõistis üht: mees, kes võiks tema sõbrannale meeldida, peab olema tark ja ülimalt kannatlik. Kuid kuna selline kombinatsioon pluss ebameeldiva lisa puudumine naise ja laste näol oli suur haruldus, tuli Vickil “peigmehe” valikut hoolikalt kaaluda.
Leslie Gordhamil, tema heal sõbral, küllaltki jõukal mehel, kes oli oma äri niisama hästi kui paljast õhust rajanud, oli firma, mis tegeles “individuaalsete tervitustega” õhupallidega. Ta oli kannatlik, kuid mitte liiga tark keerukamates küsimustes kui müügitulude väljaarvutamine. David Shaw oli üsna tark, kuid armastas oma endisi naisi liialt kritiseerida. Harry Meyers oli nii tark kui kannatlik, kuid ettevaatlikuks tegi asjaolu, et oma kolmekümne viie eluaasta juures polnud ta veel kordagi abielus olnud. Vicky teadis, et tal on mingi armusuhe, kuid tal polnud aimu, kui tõsine see on.
Hästi järele mõelnud, jäi ta siiski Harry Meyersi juurde. Ilmselt on isegi hea, et ta ei kiirusta abiellumisega, kuna ka Hiireke ise, pehmelt öeldes, ei tõtanud end teist korda abielusidemetega siduma. Lõppude lõpuks, otsustas Vicky, ei kaota kaks huvitavat inimest midagi, kui nad omavahel tutvuvad. Harry on viisakas, seltskondlik, ta on tõeline džentelmen – donna Bri jääb oma tütre “valikuga” rahule. Ja kindlasti ei hakka ta sel korral murega hääles ja südames rääkima Vickile sellest, et Hiireke on väga üksildane.
Veendunud, et Harry Meyers pole abielus, kiirustas Vicky paluma tema abi. Mees oli muidugi nõus. Enda kaaslaseks kavatses Vicky kutsuda noore ajakirjaniku – sellesama, kes oli ta Madagaskarile viinud.
Vicky Headman hõõrus käsi – tõotas tulla ideaalne õhtu.
4. peatükk
KELLA POOLE KAHEKSAKS, kui Hiireke oli juba väga väsinud ja ka ärevil, saabus Vicky viimaks kavaleridega. Üks neist oli vanem, teine noorem, kuid Hiirekesel oli täiesti ükskõik, kumma neist oli Vicky tema jaoks kaasa toonud. Peaasi, et donna Bri näeks, et tema tütar polegi nii üksildane, kui talle tundub.
“Hiireke, sa ei muutu ka kunagi.” Vicky embas sõbrannat ja vaatles tema välimust rahulolematult. Hiirekesel oli seljas kootud kahvatusinine roheliste ruutudega sviiter ja “pidulikud” helesinised teksapüksid. “Võiksid kordki midagi kleidilaadset selga panna.”
“Tänan komplimendi eest,” turtsatas Hiireke ja vangutas pead, olles enne meeste poole kiiganud. “Kujutage endale ette, see moediktaator on minu sõbranna.”
“Vicky