ta Brile. “Kui ma kavatseksin kellegagi abielluda, siis naisega, kellel on nii vapustav maitse.”
Vicky suunas heitis ta mõned pateetilised pilgud, kuid need olid hoopis etemad igasugustest komplimentidest. Edev Vicky jumaldas selliseid pilke, leides neist kinnitust omaenda vastupandamatusele.
Harry, nagu Hiirekesele näis, haistis uustulnukas kohe konkurenti. Oleks olnud raske öelda, et ta närveeris või üldse väljendas kuidagi oma rahulolematust, kuid tema silmis välgatas ärritus.
Mister J avaldas kahetsust, et saabus võõrasse pidulauda tühjade kätega ja siis tuli tal otsekui juhuslikult meelde, et tema kodubaaris “vedeles” pudel head veini. Pudeli lahti korkinud, valas ta selle pokaalidesse laiali, aga kui järjekord jõudis Hiirekeseni, teatas:
“Mia, ma juba peaaegu unustasin, et teil on mehelik maitse. Paistab, et mul on ka teie jaoks väike kingitus – pudel brändit.”
Algul Hiireke protesteeris – lõppude lõpuks oli ta enda jaoks varunud pudeli viskit –, kuid pärast lõi käega. Kui see tüüp tahab ka hiljem oma teeseldud lahkust demonstreerida, siis lasku käia. Kui ta vaid brändisse mingit mürki ei tilgutaks.
Brändi osutus enam kui rahuldavaks, seepärast pigistas Hiireke endast “aitäh” välja.
“Mis te nüüd, kallis Mia,” säras mister J. “Tore, kui jook teile maitseb. Nii palju kui ma jõudsin taibata, on Vicky teie sõbranna, Briana teie ema, aga nende noorte inimestega pole mul veel au olnud tutvuda.”
“Mina olen Kevin,” teatas mister J-le ajakirjanik. “Vicky lähedane sõber.”
“Minu nimi on Harry, Harry Meyers,” naeratas peremehele Harry, kuid Hiireke märkas tema naeratuses pinguldatust. “Olen Vicky hea sõber ja Mia lähedane sõber.”
“Või nii?” jäi mister J talle imestunult otsa vaatama. “Kui te olete Mia lähedane sõber, miks pole ma teid siis varem siin kohanud?”
Hiireke tabas endal donna Bri terase pilgu ja taipas õudusega, et kui Harry ei leia enam-vähem arusaadavat selgitust sellele kahetsusväärsele vääritimõistmisele, tuleb terve see etendus aplausita lõpetada.
“Mis selles siis imelikku on?” küsis Harry häirimatult. “Mia kolis siia hiljuti, tal oli vaja puhata ja uues kohas kohaneda. Te kohtusite ju ka Vickyga esmakordselt, kuigi ta on Mia parim sõbranna.”
Hiirekesel langes kivi südamelt ja ta kiitis Harryt mõttes leidlikkuse eest.
“Jah, tõesti,” noogutas Daniel pisut pettunult, kuid otsustas igal juhul pärimist jätkata. “Tähendab, te olete Mia lähedane sõber. Huvitav, kuidas te temaga tutvusite?”
“Kas ta kuulas meid pealt?” mõtles Hiireke õudusega. Kuulas pealt ja otsustas mind valetamiselt tabada. Ei, ta on tõepoolest vastik tüüp.
Hiireke saatis “vastiku tüübi” suunas vaenuliku pilgu, kuigi mõistis hästi, et sellega olukorda ei päästa.
Ka Harry vaatas teda väljendusrikka pilguga ning otsustas siis valetada.
“Asi on selles,” tegi ta väikese pausi, mis, nagu näis, kutsus kõiki üles tähelepanelikult kuulama, kuigi oli täiesti selge, et Harry lihtsalt võitis aega, et mõelda välja midagi vähegi mõistlikku, “et ma olen inglise kirjanduse õpetaja…” Hiireke üritas asjatult mõista, kuhu mees tüürib. “Mia, ma ei tea, kas mister Harrison on sellega kursis…”
“Oh, lõpetage tseremoonitsemine,” ühmas selle fantastilise vale põhjustaja. “Kutsuge mind lihtsalt Danieliks.”
“Niisiis, Daniel, Mia kirjutab artikleid erinevatele ajakirjadele ja ükskord pidi ta kirjutama artikli John Updike’i kohta.”
“Updike’i? Ära sa ütle!” muutus Daniel juba õige lõbusaks. Näis, et ta saab suurepäraselt aru, et Harry improviseerib ja see andis olukorrale erilise võlu. “Ta tuli siis teie juurde ja te jutustasite talle tervest Updike’i loomingust?” lõpetas ta Harry asemel.
Harry noogutas, üritas jätkata, kuid Daniel ei lasknud tal sõnakestki poetada.
“Kui armas see on,” naeratas ta ja libistas üle Hiirekese kavala pilgu. “Kaks loomeinimest leiavad teineteise. Tähendab, Harryst sai peaaegu et teie õpetaja, Mia?”
Harry tegi uue katse initsiatiivi üle võtta, aga Daniel katkestas teda jälle:
“Õpetaja ja õpilane on suurepärane ühendus.”
“Te liialdate mõnevõrra,” ütles Hiireke, püüdes muretuna näida. “Ma sain Harrylt lihtsalt fakte, mis olid mu artikli jaoks vajalikud.”
“Ja millest te siis kirjutasite?” naeratas Daniel taas laialt. “Võib-olla “Abielupaaridest”? Aga ehk hoopis suurepärasest “Küülikust”? Muide, ma kuulsin, et Updike alustas oma kirjanikuteed päris noorena. On see nii?”
Ta vaatas kontrollivalt Hiirekese poole ning too tundis pisukest võidurõõmu: kui mister J loodab teda sellega sisse vedada, peab ta pettuma…
“Jah, Updike alustas noorena,” noogutas ta. “Ja talle heideti tema noorust sageli ette. Muide, ma arvan, et andel pole vanust. Aga John Updike on kahtlemata andekas, seda on näha mitte ainult tema romaanidest, vaid ka jutustustest. Näiteks tema jutukogu “Tuvisuled” on erakordselt jõuline asi…”
Jahikirg, mida Hiireke veel hetk tagasi oli näinud mister J hallides silmades, oli asendunud mitte küll pettumusega, pigem huviga.
“Paistab, et teie õpetaja on oma tööd hästi teinud. Te olete Updike’i lugenud, aga see on suur asi,” tunnustas ta Hiirekest. “Teen ettepaneku juua teie üleva tutvuse terviseks!”
“Jumal küll, kui palju sarkasmi!” pomises Hiireke endamisi.
“Milleks kogu see paatos?” Harry kõõritas konkurendi poole halvasti varjatud rahulolematusega. “Joome parem selle terviseks, et inimesed leiavad teineteist kõige imelisemais paigus ja kõige imelisematel asjaoludel. Kuidas keegi, aga Vicky,” mees vaatas tuge lootes neiu poole, “teab seda paremini kui keegi teine.”
“See on tõsi,” noogutas Vicky varmalt. “Näiteks Keviniga tutvusin ma kaubahallis, aga järgmisel päeval olin ma temaga juba Madagaskaril.”
“Ja-jaa,” noogutas Kevin. “Ausalt öeldes ei arvanud ma, et Vicky nõustub koos minuga sinna sõitma, aga tema, kujutage ette, ütles kohe “jah”. Ma pole kunagi varem nii imelist tüdrukut kohanud!”
Daniel, kes oli terve see aeg keskendunult pead noogutanud, kuid mõelnud, nagu Hiirekesele näis, mingitele oma asjadele, pööras pilgu temale ja tundis ootamatult huvi:
“Aga kas teie oleksite sõitnud?”
“Mida?” jäi Hiireke nõutult talle otsa vaatama.
“Kui teile oleks tehtud ettepanek minna reisile koos tundmatuga kaubahallist, kas teie oleksite temaga läinud?”
“Loomulikult mitte,” vastas Hiireke pikemalt mõtlemata. Teda ei ajanud segadusse mitte niivõrd küsimus ise, kui see, miks J selle esitas. “Ja mitte mingisugused põhjendused poleks mind veennud. Esiteks pole ma selline seikleja nagu Vicky. Teiseks, andestage mulle, Kevin,” naeratas ta ajakirjanikule, “ei usalda ma võõraid inimesi eriti.”
“Jah, ka mina poleks riskinud,” noogutas Bri pead. “Nähtavasti on Hiireke pärinud minult soovimatuse laskuda seiklustesse ja riskantsetesse ettevõtmistesse.”
”Minu arvates oleme me kõik hingelt avantüristid,” lausus mister J. ”Ainult et mõni on selle tahu endas avastanud, teine aga kardab seda teha.”
“Mina ei karda midagi,” teatas Mia järsult. “Lihtsalt ma ei pea seda mõistlikuks.”
“Aga kas te teete kõike, mida mõistlikuks peate?” vidutas Daniel kavalalt oma halle silmi.
“Mis erapoolik ülekuulamine see on?” vaatas Hiireke teda rahulolematult. “Ei, see tähendab, ma muidugi järgin mõistuse häält. Me kõik oleme inimesed, kõigil on tunded.”
“Jah,