lameda väikese ninaga, väikeste, tihedalt kokku surutud huulte ja hallide väsinud silmadega.
Lühikeseks lõigatud juuksed olid korralikult soengusse seatud; valge džempri peal oli must nahkvest, varga kohta kahtlaselt hoolitsetud käed ning ühes sõrmes väike, keerukate kujunditega hõbesõrmus.
Mehe välimuses oli tunda hoolikat väljapeetust ja samas hooletut elegantsi. Lihtsamalt öeldes oli raske seda mitte enam noort meest kahtlustada milleski peale keigarlikkuse ja mõningase kõrkuse. Peale selle märkas Hiireke tema käes pokaali tumepunase vedelikuga, tõenäoliselt veiniga. Vaevalt küll oleks vargal tulnud pähe mõte juua veini majas, mida ta kavatses paljaks röövida.
“Kes te olete?” küsis Hiireke, surudes telefonitoru vastu rinda.
“Üldiselt ma elan siin,” pomises mees mõnevõrra solvunult, nagu Hiirekesele tundus.
“Üldiselt elan siin mina! Ja naabrite suhtes ei hoiatanud mind keegi!”
“Ka mind ei hoiatanud keegi. Seepärast ei suuda ma kuidagi taibata, mida teie, võrratu preili, siin teete…”
“Kurat võtku, mind on see tsirkus ära tüüdanud!” ägestus julgeks muutunud Hiireke. “Ma üürisin selle maja agentuuri Lone Star kaudu, maksin raha ära ja arvan, et mul on täielik õigus politsei välja kutsuda!”
“Väga kena, võluv miss või missis. Eks kutsuge, olge lahke. Usun, et politseinikel on huvitav teada saada, et olen poole maja ja aia omanik.”
“Omanik?” oli Hiireke hämmastunud, teadmata, kas uskuda oma kõrvu või mitte.
“Omanik, võrratu miss, omanik,” märkis tundmatu heatahtliku naeratusega.
Hiirekest ajas raevu see enesega põhjendamatult rahulolev pilk. See tüüp oleks teda justkui pilganud, näidates talle oma üleolekut. Ja võiks küsida, kus on üldse tõendid, et ta on selle maja peremees?
“Mul on leping, mille ma agentuuriga sõlmisin,” teatas Hiireke otsustavalt. “Aga millega teie tõestate oma õigust selles majas eksisteerida?”
“Eksisteerida?” turtsatas tüüp, rüübates pokaalist veini. Näis, et mehele hakkas toimuv lõbu pakkuma. “Võib-olla, et teie eksisteeritegi, veetlev miss. Kuid mina eelistaksin teie loal nimetada enda siinviibimist eluks.”
“Mulle aitab demagoogiast!” Hiireke kortsutas süngelt kulme ja vehkis häbematu tüübi ees telefonitoruga. “Ma kutsun politsei, las nemad mõistavad meie üle õigust.”
“Tuletan teile meelde, et õigust mõistetakse kohtus.”
“Minu poolest kas või põrgus.” Hiireke lülitas telefoni sisse ja tõstis selle kõrva juurde, kuid avastas õudusega, et telefon ei anna mingit tooni. Tüübi näol oli salakaval ilme.
“Kas te lülitasite selle meelega välja?”
“Võib arvata, et mul pole targemat teha,” vastas tundmatu muutumatu näoilmega ning – oli see vast häbematus! – läks tugitooli juurde ja seadis end sinna istuma. “Rahunege, telefoni aku on tühjaks saanud, ma lihtsalt unustasin seda laadida. Olen juba kord selline hajameelne inimene, mu veetlev miss…”
“Lõpetage juba need oma “veetlevad” ja “võrratud”!” hüüatas Hiireke. “Võib arvata, et kedagi te sel moel ära petate.”
“Palun arvesse võtta, et ma pole suli ega kavatse kedagi ära petta.”
“Miks te sel juhul oma sõnu lepinguga ei kinnita?” tundis Hiireke huvi, asetades kasutu telefoni oma kohale tagasi.
“Kas te usute pabereid alati rohkem kui inimesi?” küsis tundmatu, vidutades kavalalt oma halle silmi.
Ei, ta tõesti pilkab mind ega varjagi seda!
“Ma eelistan kontrollida tundmatute inimeste sõnu. Ka teie ei näi olevat selline inimene, kes kõike tõe pähe võtab.”
“Olen meelitatud. Mul on hea meel, et te mind vähemalt natuke mõistsite. Ma ei käitunud ju sugugi härrasmehelikult,” sõnas mees pooleldi naljatades. “Ei toonud teile tooli, ei pakkunud veini.”
“Ma ei joo veini…” Hiireke tahtis lisada “võõrastega”, kuid mees katkestas teda: “Aga mida te siis joote?”
“Brändit, viskit või tekiilat.”
“Ütleksin, et teil on mehelik maitse.”
“Minu eelistustel pole meie vestlusega mingit pistmist.”
“Mulle näib, et on. Me oleme siiski naabrid. Ehk võtate istet ja ma toon teile midagi joodavat? Andke andeks, võluv miss, kuid teil on praegu selline nägu, justkui oleks teie tee sisse pipart puistatud. Teie poos aga meenutab mulle minu pensionile läinud sõpra, kes pole oma sõjaväelist rühti kaotanud.”
“Lõpetage minu solvamine!” pahvatas Hiireke. “Mul pole teie jooke tarvis ja ma ei soovi istuda! Nõuan, et te tooksite viivitamatult dokumendid, mis kas või mingil moel selgitaksid teie viibimist majas, mille olen endale üürinud!”
Mehe nägu süngestus. Ta tõusis vastu tahtmist tugitoolist. Hiireke muutus valvsaks: äkki võtab see jultunud pätt taskust püstoli?
Kuid too ei kavatsenud midagi sellist teha. Solvunult Hiirekese poole kõõritades sõnas ta: “Teate, ma olin teist paremal arvamusel. Mõtlesin, et teie kui tõeline naine hindate romantikat ja selle hetke ilu. Aga teie olete nagu need paberid, mida te nii järjekindlalt nõuate. Olgu nii, ma toon teile selle rämpsu.”
“Väga tore,” noogutas Hiireke, rõõmus selle üle, et tal õnnestus sellelt tüübilt välja kaubelda midagi peale lennukate fraaside.
Mees siirdus ülakorrusele, Hiireke aga läks halli, et leida üles leping, millele ta oli majast lummatuna tegelikult sellele pilku heitmata alla kirjutanud. Mõne minuti pärast seisid nad mõlemad elutoas ja ulatasid teineteisele paberid justkui advokaadid, kelle kliendid ei soovi omavahel kohtuda. Nagu dokumentidest selgus, on tüübi nimi D. J. Harrison. Mida iganes tähendasid need D ja J, ei hakanud Hiireke ära arvama. Praegu oli palju olulisem mõista, kas see mister J on majaosa omanik või oli ta teadmata põhjustel hõivanud võõra omanduse ja nüüd blufib, et aega võita. Oma suureks meelehärmiks selgitas Hiireke välja, et mister J-le kuulub tõepoolest pool maja, mille ta oli saanud päranduseks oma tädilt. Teise poole omanikuks oli tema teine tädi. Pärandi meelehärmi tekitav eripära seisnes selles, et mister J teine tädi Liza Worthington, kelle käest Hiireke eluaset üüris, võis oma majaosa välja rentida, küsimata nõolt selleks luba. Nõbu võis teha sedasama, tõsi küll, ei tema ega Liza Worthington ei tohtinud maja müüa, kuna mõlemad olid saanud oma pärandiosa ja olid kohustatud arvestama testamendi tingimustega, mis ei lubanud majaga sel moel ümber käia.
“Tahaksin teada, kuidas te lepingut lugesite,” kuulis Hiireke mister J pilkavat häält. “Siin on ju must valgel kirjas, et te üürite vaid osa majast.” Ta ulatas Hiirekesele paberid ja osutas sõrmega väikesele lõigule, mis oli trükitud pisikeses kirjas.
Muidugi oli tal õigus ja Hiireke oli dokumenti mitte läbi lugedes teinud rumaluse. Muidugi ei oleks ta pidanud uskuma seda armastusväärset daami, kes, tõsi küll, tegi näo, et laseb kliendil järele mõelda, kuigi mõistis hästi, et too seda tegema ei hakka.
“Kurat!” ei pidanud Hiireke vastu. “On alles vastik kärnkonn! Ma ju tundsin juba läbi telefoni, et ta tahab mind tüssata!”
“Fuih, küll te olete jäme ja ebanaiselik!” kõõritas mister J teda halvakspanuga. “Kas siis niimoodi tohib inimeste kohta öelda?”
“Ja veel kuidas tohib!” nähvas Hiireke ärritunult. “Kui nad on su usaldust ära kasutanud…”
“Oleks pidanud vaid lepingu korralikult läbi lugema.”
“Kus siis teie olite, kui ma maja üle vaatasin, härra Tähelepanelikkus?” ründas teda Hiireke, olles pahane omaenda tähelepanematuse peale. “Oleksite lõppude lõpuks võinud välja tulla ja mulle selgitada, milles on asi.”
“Oleksin