elektriga ära ei tapaks, ja kui palju riideid ma ostma pean ja kas lutid on tõesti nii kahjulikud ja halvad, nagu naised saunas räägivad? Kumb mu kassidest tapab lapse enne, kas Joosep oma õeluse või Kurg oma hellusega? Miljonid küsimused mu peas. Ja see on … pingeline. Ja siis tuleb peale stress, et kurat, ma ei tohiks ju pinges olla, sest see pole lapsele hea, ja issand, ma olen kohutav ema!
Ja ring hakkab otsast peale …
10. Kõrvalejäetuse tunne. Kuigi on igati loogiline, et rasedaid naisi ei peagi kutsuma reividele, mis leiavad aset endistes vanglates, siis ikkagi tekitab natuke kurbust see, et sõbrad ilma sinuta plaane hauvad, sest sina ju „niikuinii pidutseda ei saa”.
Aga mis siis, kui ma tahaksin nendega niisama kaasa minna? Ilma joomiseta? See vist ei tundu võimalik olevat … Ja ma ei ütlegi, et mu unistus oleks rasedana koos purjus sõpradega mööda pidusid tuiata, aga ma tahaks, et mind ka asjadesse kaasataks, eks ole. Kas või kutsutaks. Sest muidu istun ma üksi oma diivanil, vaatan „Supernannyt” ja mõtlen, kuidas mul ei ole juba praegu üldse elu, rääkimata sellest, mis siis saab, kui laps juba sündinud on.
Aga noh, eks ma tegelikult tean, et mingil hetkel vist asenduvadki peosõbrad nende sõpradega, kes samuti kodus lebavad, enda sees lapsi kasvatavad ja minuga venitusarmidest rääkimisest rõõmu tunnevad.
SEITSE PÕHJUST, MIKS RASEDUS ON ILUS AEG
Tundub, et praeguseks arvavad inimesed, et ma aina istun vingus näoga kodus teki all ja muudkui jorisen. Pean tunnistama, et kuigi ma tõepoolest lausa iga päev vähemalt korra jorisen, siis tegelikult olen ma suurema osa ajast õnnelik. No kohe väga õnnelik ja ma ei usu eriti, et minu vingumine mõne pisiasja üle seda kuidagi vähendaks. Vingun ära ja istun südamerahus õnnelikuna edasi, on ju loogiline?
Ah, see ei peagi teile loogiline olema, sest ma olen rase ja võin teha kõike, mida tahan!
1. Ma ei pea mõtlema, kas sõin lõunaks liiga suure prae või kas kleit on kuidagi liiga ümber. Lasen aga heaga oma pekid valla ja kui keegi üldse peaks midagi küsima (sest kui tihti ikka keegi päriselt astuks ligi ja ütleks: „Kuule, ma vaatan, et sa näed üsna korpuletne välja!”), siis ajan kõik raseduse kaela. Mitte kunagi varem pole keegi mulle öelnud, et mu pekk on armas, või pöördunud voldikese poole, öeldes „tuti-pluti”.
2. Ma ei pea ise tassima ühtegi kotti, pakki või kompsukest. Olgu, oma käekotti kannan veel ise, aga poekotte tassib peika. Kui sõpradega välja satun ja miski vajab kandmist, ulatavad nemad abistava käe. Mina aga kepslen nende kõrval, kui nad rasket koormat kannavad, ja vilistan viisijuppi. Oh, küll on kerge olla!
3. Mul on lõpuks õigus olla väsinud ja laisk! Pean möönma, et ka enne rasestumist olin ma selline … voodilembeline, aga siis said inimesed mulle öelda „Oh, Mariann, sina oled ikka üks laisk inimeseloom!” ja pead vangutada. Nüüd tasub mul vaid mainida, et „Oh, see rasedus on ikka nii kurnav!” ja demonstratiivselt ohates diivanile langeda, kui naised mõistvalt noogutavad ja peika pakub, et ehk oleks jalamassaaž abiks. „Oleks vist küll, tänan, kallike,” naeratan ma salakavalalt ja naudin elu.
4. Mu raseduse negatiivsed küljed on suurepäraseks vabaduseks, et hiilida kõrvale asjadest, mida ma teha ei taha. Ema lehma lelletütar tahab kohvitama minna? „Sorry, ma tõesti ei suuda, niimoodi iiveldab täna!” võin ma öelda ja vaadata rahumeeli TLC kanali pealt järjekordset pulmakleidisaadet. Tuttav tahab poodlema minna ja teda teades kulub selleks vähemalt tunde erinevates kaubanduskeskustes. Ei ole probleemi! „Kuule, mul on täna selline nõrkustunne peal, et ma sellega küll ei riskiks. Saad ju aru eks?” Ja nad saavad. Nad tunnevad sulle isegi kaasa, et sa ei saa enam „elu täiel rinnal nautida” New Yorkerist uusi maikasid ostes.
5. Iga ärritumise saab ajada rasedushormoonide kaela. Näiteks loen järjekordset debiilset kommentaari, kus uuritakse, et kui rasedusel on nii palju negatiivseid külgi, siis, jumal hoia, kas tegu on üldse tahetud lapsega?! Kui keegi päris elus minult sellise küsimuse küsiks, siis ma vastaksin: „Kallis inimene, vaata mind! Kas ma näen välja nagu inimene, kes oma rasedust aastaid planeerinud oleks?!”
Ma ei saa aru, kas me oleme jälle selles ajastus, kus mind tuleb „sohilapse” sünnitamise eest kividega surnuks pilduda ja on võimatu, et inimesed jäävadki niimoodi – kogemata – rasedaks? Mis sellel häda on, ma ei saa aru. Igatahes ärritusin praegu, aga see on kõik rasedushormoonidest, andestage.
6. Ma saan alati viimase koogitüki, pitsaviilu, kommi või apelsini. Sest ma olen rase, loomulikult.
7. Kuna mind muidu südametuks inimeseks tembeldataks, siis panen siia ka kohustusliku: issand ja muidugi ma olen nii õnnelik, et minu sees kasvab uus elu, ja see on nii võrratu, et võtab lausa silmad märjaks! Ainuüksi mõte sellest, kuidas ma saan teda juba oktoobris oma kätel hoida ja juba paari aasta pärast poodi saata, kui ma ise tõusta ei viitsi, soojendab mu südant väga. Ei jõua ära oodata!
TEINE KUU
(9–12 nädalat)
Ma ei usu, et ma olen rase!
K olm nädalat ja kolm päeva on aega selleni, mil ma olen olnud kolm kuud rase. See annab mulle justkui mingisuguse … garantii? Et siis on asjad korras ja ma juba võin maailmale hõisata, et ma olen rase.
Muidugi tehakse siis alles mingi imelik uuring, mille järel selgub, kas kõik on ikka korras. SEE annaks nagu võimaluse minna ja hõisata inimestele, et jeee, ma olen rase!
11. märts
Kuna kõhukest nii vara veel näha ei olnud, peate leppima 12. nädala pildiga Marist, kus ta näeb välja nagu mr Burns Simpsonitest.
Miskipärast on raseduse nõnda varajases faasis naiste peas alati palju muresid ja hirme. Üks nendest on muidugi see, kas lapsega on kõik korras. Mina mõtlesin iga jumala päev, et ei tea, kas ma täna olen veel rase. Ole mureta, see paanika kaob alles siis, kui sa hakkad tundma lapse liigutusi, ehk siis umbes 17. rasedusnädalal. Aega on, kallis sõber! Aga tegelikult pole muretsemiseks põhjust – suure tõenäosusega oled sa siiski rase. Kuhu see laps ikka kaduda saab!
Öeldakse, et lapsest tohiks teistele rääkida alles kolmandast kuust alates, et enne pole asi kindel. Mina olen muidugi kannatamatu ja kolmandaks kuuks teadis mu rasedusest pool maailma, aga siinkohal soovitan talitada oma sisetunde järgi. Kui tunned, et oled valmis teistele rõõmusõnumit levitama, siis jumala eest, tee seda!
Kas ma peaksin olema emalikum?
V äga sageli olen täheldanud seda, et inimesed, kes saavad teada, et ootan last, eeldavad minult kohe suurenenud huvi väikelaste vastu. Üllataval kombel ka inimesed, kes teavad mind juba ammu ja on kursis, et ma ei ole just selline ninnu-nännu tüüpi inimene. Mis siis ikka teha!
Ajal, kui ma veel rase ei olnud (mis tundub praegu nagu terve igavik tagasi), polnud ma samuti üks nendest, kel lapsevankrit nähes põlvist nõrgaks võtab ja kes väikest last nähes teda kohe sülle haarata tahab ja Karlssoni kombel pluti-pluti teha sooviks. Ma ei õhanud rasedate naiste suuri kõhtusid nähes, et „Oh kallis, millal küll see aeg saab olema, millal meie endale sellise armsa titakese saame?”. Ja kui keegi kuskil külas mulle lapse sülle andis, tekitas see minus pigem mingil määral ebamugavust, sest ma kartsin alati, et võin ta kogemata maha pillata, ja kus oleks siis selle häbi ots, kui ma kogemata kellegi tuttuue lapse põrandale kukutan. Ja isegi siis, kui oht kukkuda oli väike, näiteks istusin diivanil, tundsin ennast ikkagi kohmetult. Mida ma selle lapsega tegema oleks pidanud? Tere öelda tunduks viisakas, ennast tutvustada ehk? Rääkida ühistest hobidest? Ah jaa, sa oled 7-kuune ja su viimane suurim saavutus on oma jala täisoksendamine? Selge … Ühesõnaga olid minu suhted väikeste lastega umbes samad nagu raskete matemaatiliste tehetega – ma teadsin, et nad on olemas, täiesti käsitletavad ja mõne jaoks imetoredad, kuid mina pigem vältisin neid, kui võimalus oli. Ja see võimalus oli alati.
„Oi-oi,