ju PEAN muutuma, kuna iga rase naine PEAB armastama lapsi!
Tuleb tunnistada, et nad ei pannud väga mööda, ma tõesti usun, et mu suhtumine muutus mingil määral. Mu vaated lastele muutusid küll, kuid pigem ikka sellest „minu lapse” vaatevinklist. Näiteks, et oh kui tore vanker, sellist tahaks ma hea meelega endale ka. Või nägin ma linnas juhuslikult mõnda eriti kasvatamatut ja röökivat jõnglast ja vandusin endale, käsi südamel, et minu laps selliseks ei saa. Aga endiselt ei hakanud mu käed hellusest värisema, kui trollis imikut nägin. Ma pean netima, et võib-olla tõesti naeratasin endamisi ja mõtlesin midagi kaunist ja toredat, aga taas kord ei ole see kuidagi seotud just SELLE konkreetse lapsega trollist, sest temast oli mul siiski üks kama kõik.
Praegu aga on lood nii, et inimesed eeldavad minust, et ma kilgates iga lapse endale sülle haaran, uurin tema emalt tolle raseduse kohta, vahetan temaga numbreid ja saadan talle kuni oma lapse 18. eluaastani iga kuu fotosid „tibu” arengust.
„Mariann, vaata, mida tita teeb!” hõigatakse mulle külas, kui seltskonnas on sugulane oma väikese lapsega. Laps istub maas, läliseb, ajab suust tatti välja ja vehib kätega. Mida ma vaatama pean? „Mariann, kas sa teda sülle ei taha võtta?” küsitakse minult ja juba topitakse laps mulle sülle. No olgu, ma võin ta sülle võtta, aga miks, oo, miks te mulle seda peale pressite? Mida ma teile küll halba olen teinud? Ja siis ma istun seal, laps süles, ette manatud naeratus, mis peaks näitama kõikidele ruumisolijatele, et „vaadake mind, ma olen päris ausalt valmis emaks saama, sest selle lapse süles hoidmine on mu elu suurim rõõm!”, ja mõtlen samal ajal, mida õhtuks süüa teha või mis filmi kinno vaatama minna.
Hiljaaegu juhtus mul arsti juures selline seik, et ultrahelis ütles arst mulle äkitselt: „Vaadake, tita lehvitab teile! Vaadake ometi! Lehvitab! Lehvitage ometi vastu!” Ma vaatasin ekraanile ja seal oli päris lapse moodi asi. Tal oli pea ja käed ja jalad ja ta tõepoolest siputas seal ringi ja see oli tõepoolest kõige armsam asi, mida minu silmad iial näinud olid, kuid ma ei hakanud ju seda kõike ometi ämmaemandaga jagama! Ma naeratasin talle ja ootasin, et ta oma jutuga edasi läheks, kuid ta ärritus: „No LEHVITAGE ometi!” Kas ta tõepoolest arvas, et ma hakkan lehvitama ekraanile, samal ajal kui tema vaginaalset ultrahelipulgakest mu sees hoiab, ja puhken südantlõhestavalt nutma ja kallistan teda päikseloojanguni ja siis ta tuleb mulle külla, kus me jagame mu rasedusaegseid muresid ja hirme?
Kui paljud naised siis niimoodi teevad, et ta seda minult lausa nagu ootas? Mulle tundus, et ta pilk nõudis: „Naine, kus kurat on su pisarad? Ole heldinud!” Ja ma tundsin ennast natukene ebamugavalt ja natukene süüdi, sest ma ei tahtnud teha seda filmilikku lehvitust ja lõuavärinat ja muud niisugust. Ma tahan oma hellusehoogusid jagada ainult väga lähedaste inimestega, kas seda on tõesti palju palutud?
Kas see on mingi fakt, et ma pean olema nüüd hoopis teine inimene, kuna minu sees on teine inimene? Tundub, et mõne arust küll, sest muidu ei ole ma kohe kindlasti veel emaduseks valmis, ega ju?
19. märts
See surve olla „uus inimene” on kindlasti suur. Jah, nii ühiskonna kui ka su enda sisetunde pärast. Tunne, et sa pead nüüd lapsi armastama, tundma ennast kohe täiskasvanud, targa ja kogenenuna. Kui seda tunnet ei ole (ja ei pruugi ka enne lapse sündi tulla), siis tunned sa ennast jubeda tulevase emana, eks?
Unusta need tobedad mõtted! Sulle hakkavad lapsed meeldima, usu mind. Isegi mina, endine lapsevihkaja, vaatan mõnikord kerge heldimusega võõraid tittesid. Ja tead, isegi kui sulle võõrad tited ei meeldi, siis annan pea, et oma titt meeldib niikuinii. Seega ära tunne ennast halvasti, kui sa oma kõhule unelaulu ei laula või oma „tibulinnuga” päevad läbi juttu ei vadista. Ka minul oli imelik olematu kõhuga omaette juttu vesta. Tuleb laps välja, küllap teil siis on aega lobiseda.
Jah, ka sinu sügavustes on peidus see nunnutav titega kõnelemise hääl. Ta tuleb lõpuks välja, tahad sa seda või ei. Ära ainult muretse! Ega see rasedus ilmaasjata üheksa pikka kuud kesta – sa harjud selle jooksul igasuguste imelike mõtetega, mis enne võimatud tundusid.
Sinu lapse
TEINE KUU
Väga hull! Sinu sees on ikka veel väike beebi ja ikka veel ei ole sul selle tõestuseks mitte midagi muud kui südamepaha ja kahe triibuga rasedustest. Või kui sa oled nagu mina, siis on sul neid kolm tükki, sest äkki mõni eelnev valetas. Mingist kõhust ei maksa veel unistadagi, kuigi minul oli teisel kuul küll punu ees. Selle eelduseks peab olema kahjuks varasem pekisus, titekõhtu pead sa veel ootama.
Ma tean, et sulle tundub, et ees on IGAVENE ootamine! Ära karda, see möödub nii kiiresti, et varsti on sul titt näpus ja sina unustad, et üldse kunagi rase olid.
♥ Ligi neljasentimeetrisel tegelinskil on nüüd varbad ja sõrmed. Lõpuks ometi saab ta seal sees näiteks sõrmede abil arvutama õppida, et välja karates geenius olla!
♥ Ta on veel veidike tulnuka moega – üüratu peakoluga.
♥ Lapsukesel hakkavad tööle neerud. Palju õnne – nüüdsest pissib ta su sisse järgmised seitse kuud!
♥ Sel nädalal kaotab pisike inimene oma saba ja lõpetab selle kreveti moodi väljanägemise.
♥ Tasapisi hakkavad moodustuma suguelundid, kuid selleni, et arst neid näeks, läheb veel omajagu aega.
♥ Tema imepisikesel südamel on nüüd neli kambrit.
♥ Lapsuke oskab nüüd suud avada ja pulli pärast keelt näidata, kui tal selline tahtmine peaks tulema.
♥ Just seetõttu hakkab arenema ka tita maitsmismeel. Söö ainult imetabaselt häid asju!
♥ Beebi liigutab aktiivselt käsi ja jalgu, kuid seda sa veel ei tunne. Ära muretse, juba paari kuu pärast taob ta sind ribidesse nii kõvasti, et hing tahab kinni jääda. Naudi seda aega, kuni ta puudutused veel hellad on.
♥ Sinu kallis lapsuke võib kaaluda juba 20 grammi! See on parem kui mitte midagi.
♥ Tubli nagu ta on, hakkavad tal nüüd ka kopsud arenema, mistõttu tekivad primitiivsed hingamisliigutused.
♥ Esimese trimestri lõpp on tema jaoks suur saavutus – ta on peaaegu valmis. Nüüd jääb tal üle ainult kosuda. Ühtlasi ei kutsu arstid teda enam embrüoks, vaid looteks. Mina kutsun teda väikeseks miniatuurseks inimeseks edasi.
Mida SINA teisel kuul tunned?
♥ Seksides soovitan kasutada suuremal hulgal libestit, sest miskipärast on rasedusel tobe komme limaskesti kuivatada.
♥ Paanikalained. „Mis siis, kui ma ei oska lapsega midagi teha?”, „Mis siis, kui ma kogemata oma lapse peas olevale pehmele augukesele liiga tugevasti pihta lähen?”, „Mis siis, kui ma ei oska oma lapsest normaalset inimest kasvatada?”. Ära muretse, need paanikalained ei lähe kunagi üle. Mured on küll erinevad, aga jäävad alati alles. See on üks lapse saamise võlu!
♥ Nohune nina. Jumal teab, miks, aga limaskestad lähevad rasedusega väga tundlikuks. Seega ütle tere oma kahele uuele parimale sõbrale – nohule ja ninakinnisusele. Mõnikord võib lisanduda ka nende kamraad ninaverejooks.
♥ Ära imesta, kui su seksiisu sootuks kaob. Sina oled siiski see, kes peab iga päev oksendama ja enda sees inimest kasvatama.
♥ Kui sa hoolega vaatad, võid isegi kõhukest näha!
♥ Kuna platsenta hakkab nüüd lapsele ise hormoone tootma, langeb sinu kehas hormoonide hulk. Suure tõenäosusega võivad tujud veel natukene kõikuvad olla, kuid varsti on õige aeg näiteks rasedushulluse kadumiseks.
♥ Unetus.