ja sa võid avastada oma raseduse ajal hetki, kus sa vajad üle kõige seda, et keegi sulle ütleks: „Jah, kallike, ma tean, mida sa tunned!”
Hinda oma sõpru, kes on titemammad, ja otsi endale titemammasid juurde! Ühine Facebookis grupiga, kuhu kuuluvad teised sama rasedad naised! Mine kuulu kuskile!
Paks või rase?
M ul on kõht praegu omadega sealmaal, et ta on üsna … nähtav, aga minu meelest väga kergesti segi aetav tavalise pekikõhukesega. Niisiis ei ole ma veel aru saanud, et kas võin juba natukene rohkem ümber olevaid kleite selga pressida või näen ma naeruväärne välja.
Oh jumal, ma ei suuda otsustada!
25. aprill
16. nädala „kõhuke” näeb välja nagu harilik pekivoldike. Võib-olla mitte kõigil, aga minu vana kõhuvolt ja beebikõht ühendasid jõud ning nägid välja nagu … suur pekivolt!
Jah, varsti on su kõht nõnda suur, et ei ole küsimustki, kas sa oled rase või mitte. Kuid ma mäletan täpselt, kui ebameeldiv tunne see on, kui inimesed tormavad su juurde ja hüüavad: „Ooo, sul on juba kõht ees!” ja krabavad su … pekki.
Ära põe, nad ei saa aru, et see pekk on. Naerata ja tagane!
Kas sa saad sohilapse?
I nimesed on hämmingus, et ma olen nii kogenematu, ja neile tundub, nagu oleksin ma KOGEMATA rasedaks jäänud. Tahate ma avaldan selle hirmsa tõe? Ma JÄINGI kogemata rasedaks, nii et mis me nüüd siis ära teeme? Kas ma kaotan tänu sellele õiguse raseduse kohta arvamust omada? Kuna ma pole veetnud kuid pulkadele pissides ja pöidlaid pihus hoides?
Miks on kogemata rasestumine selline surmapatt? Ma ei ole mingi joodik, kes mõtleb kogemata rasestumise all seda, et jäin mälli ja paar kuud hiljem meenus, et kuule ups, pole vist päevi kaua olnud. Ma võtsin kahe käega pille, pool aastat enne rasedaks jäämist sain veel isegi upgrade’i teistele pillidele, mida kasutades pidi rasestumisprotsent veel väiksem olema, seega minu meelest peaks mu rasedus lausa taeva kingitus olema, mitte põhjus, miks mind maha teha. Kas me elame kuskil keskajas? Hoidku jumal sohilapse eest, mis?
Ja see sohilapsendus on ka omaette teema, sest paljudele kommentaatoritele paistab hambusse jäävat ka see, et ma kasutan sõna „peika”. Ma saan aru, et mõni inimene on abielus, ja see on väga kena, aga mis siis nüüd tegelikult saab, kui mina ei ole? Kas ma peaksin kohe abielluma hakkama, kuna olen rase? Kas mul peaks olema häbi sõna „peika” kasutada? Kas „lapse isa” kõlaks kuidagi paremini? Minu meelest on üsna loogiline, et peika ongi lapse isa! Muidugi läheb teinekord ka teisiti, aga see on juba sootuks muu jutt.
26. aprill
Võib olla raske, kui inimesed vaatavad su kasvavat kõhtu ja küsivad, millal siis ka pulmad tulevad. Ära lase ennast heidutada. Mis see teiste inimeste asi on, millal sinu pulmad on?! Äkki sa ei taha abielluda? Äkki ei taha sinu mees abielluda? Äkki teil on plaanis kunagi kaugemas tulevikus abielluda? See kõik puudutab vaid teid kahte.
Te ei ole millegi poolest halvem perekond, kui te abielus ei ole. Te olete võrratud nii abieluga kui abieluta, sest me ei ela enam kuramuse keskajal. Mis ajast armastus enam midagi ei loe, vaid loeb hoopis mingisugune paberilipik, mille saab õnnepaleest 20 euro eest? Mida see näitama peaks?
Muidugi, kui sa plaanid raseduse ajal abielluda, on ka see vaid teie kahe asi. Kui see on mõlema soov, siis on see ilus mõte, kui aga kibestunud naabrinaise ininast tekkinud idee, siis mata see maha. Paljud inimesed abielluvad üldse siis, kui laps on piisavalt suur, et ilusat sündmust mäletada.
NELJAS KUU
(17–24 nädalat)
Sulle tundub, et sa oled juba terve igaviku rase olnud? Sulle tundub, et sa oled terve aja ainult oksendanud ja muretsenud, kas ikka lapsele ka sinna sisse midagi jääb? Või pole sa üldse oksendanud ja muretsenud, miks sa üldse ei oksenda, kui teised oksendavad? Selle kuu sees saab läbi juba pool sinu rasedusest ja POOL su titast on valmis! Sel kuul saad sa ka teada, kummast soost laps ennast sinu sees peidab. Mõelda vaid! Ja enam ei pea sa ootama, hakkad tundma nii liigutusi kui saad nautida rasedakõhu tekkimist.
Kirjad kõhtu: paprika
Telefoni äpp ütleb, et sa oled nüüd lausa paprikasuurune, see tundub üsna suur. Igatahes pöördun ma täna sinu poole palvega – nimelt lugesin ma kuskilt raamatust, et sul hakkavad nüüd luud kõvemaks muutuma. Ma palun nüüd, et sa mind natukene togiksid. Ma tahaks ka teada, mis tunne see on, nii väga!
Teiseks tahaks ma väga-väga teada, mis sorti sa oled. Ma ei tea, miks, aga mul on aina rohkem selline tunne, et sa oled poiss. Aga noh, ole mis sa oled, sa tundud täitsa mõnus juba praegu.
Samuti lugesin, et sa tunned nüüd erinevaid maitseid – loodan, et nautisid tänast arbuusi!
Armastan sind!
5. mai
Rasedusarmid? EI!
Ma olen kindel, et iga raseduse käes vaevlev naine muretseb venitusarmide pärast. Jällegi ei ole ma mingisugune ekspert, aga minu meelest on kasulik uurida oma ema või õdede käest, kuidas neil armidega lood on. Kui neil on, siis kahjuks saad ka sina nendega suure tõenäosusega õnnistatud. Mis seal ikka! Ilus oled sa niikuinii.
Naljakas on see, et külje pealt vaadates ei tundunud kõht üldse suur, aga ise tundsin ennast küll maakerana. On vist arusaadav, miks. Minu vaatenurgast oli kõht ikka palju suurem.
K una hiljuti tekkis mulle ette ebamäärane kõhuke, hakkasin ma muret tundma selle pärast, mis hirmutab kõiki rasedaid – venitusarmid. Kuigi mõni paistab olevat andunud kreemide fänn, kuulsin hiljuti ka teist head soovitust: ei maksa end paksuks süüa!
Kui uurida erinevaid arvamusi kreemide kohta, võib kuluda kohutavalt palju aega ja tulemus ei pruugi olla kindel. Seetõttu olen otsustanud, et kümneid erinevaid kreeme ma katsetama ei hakka. Eks kreemitada ikka võib, aga sellega, mis parasjagu ette satub või kodus olemas olema juhtub. Ma lihtsalt ei usu, et nad kõik niivõrd erinevad saavad olla. Eraldi venitusarmide jaoks kreemi mul veel ei olegi. Andke aega atra seada, küllap eelpool öeldust hoolimata hangin lõpuks ka selle.
Kohtusin hiljaaegu väga meeldiva naisterahvaga, kes puhtjuhuslikult sattus olema sama rase kui mina. Uurisin ka tema käest, kui palju kreeme ta juba soetanud on, kui ta mind pikalt vaatama jäi. „Ma ei hakka spetsiaalseid kreeme kasutama, ma ju söön normaalselt ja kreemitan ennast niikuinii pärast dušši,” kostis ta. „Kui sul on soodumus arme saada, tekivad need niikuinii, ma ei viitsi selle pärast üldse põdeda,” arvas tema ja mina olin rahul, sest ka mina ei ole viitsinud selle üle muret tunda.
Jagasime veel omavahel häid niisutusnippe, näiteks seda, et dušigeeli sisse võib panna natuke oliiviõli, nõnda polevat mu ämmaemanda sõnul vaja hiljem kreemidega möksidagi. Siis tuli aga teemaks kaalutõus. Kuna mu vestluskaaslane oli arstikraadiga inimene, siis rääkis ta mulle seda, kuidas teda häirivad foorumites hädaldavad naised, kes kurdavad, et rasedusarmid on tekkinud vaevu 13. nädalal. „Ilmselgelt on need naised endale kahe käega burgerit sisse ajanud ja imestavad nüüd, kui kõht kasvab nii kiiresti, et nahk ei jõua järele anda.”
Ma jäin selle üle mõtlema, sest ka minul on mõnikord säärane tunne tekkinud, et tahaks absoluutselt kõike süüa, mida näen. Õnneks oskan ma oma isusid ennetada ja hoian kodus enamasti vaid värskeid ja tervislikke asju, teen näiteks putru või viilutan puuvilju. Siiski on ka minul aeg-ajalt tunne, et ma söön nagu metslane. Ehk käiksin mina ka iga päev mäkis, kui see asuks mu majale lähemal või kui mul oleks näiteks