Bánk”) ungarlaste moraalse puhtuse ning võõramaalaste moraalituse vastandamisega. Selle teose esitamine on olnud poliitilise alatooniga nii 1848. kui ka 1956. aastal. Poliitilisusest ei saa mööda, kui mainida Mihály Vörösmarty, Ferenc Kölcsey, Sándor Petőfi, János Aranyi ja paljude teiste nimesid. XIX ja XX sajandi vahetusel tegutsenud romaanikirjanik Kálmán Mikszáthi kogu elutööd läbib poliitika katkematu joonena. XX sajandit tervitades ütles Endre Ady „me vajame Mohácsit” (s.o me vajame hävingut – teatavasti lagunes Ungari riik pärast 1526. aasta Mohácsi lahingu kaotamise tagajärjel väga pikaks ajaks), mis on rahvusliku enesekriitika vapustav avaldus. 1988. aastal kordas sama Ferenc Karinthy. Aga vahepeale mahuvad Lőrinc Szabó poliitilise maiguga kirjutised ning Gyula Illyési „Üks lause vägivallast” („Egy mondat a zsarnokságról”). Kirjanike osakaal ei olnud väike ei 1956. aasta sündmuste puhul ega ka poliitilise süsteemi muutuse ajal 1989–1990, kuid jäägem kirjanike poliitiliste vaadete asemel kirjanduse poliitilisuse juurde (ehkki pole vähe neid kirjanikke, kes pärast poliitilise süsteemi muutmist ongi suundunud poliitikasse, näiteks Árpád Göncz ja István Csurka). Unustada ei tohi Ungari esimesel NATO-aastal 1999 NATO rünnakutele endise Jugoslaavia vastu teravalt reageerinud György Konrádi, György Petri ning Péter Kántori nimesid. Seda loetelu võiks jätkata ja selle nähtusega tuleb arvestada ka ungari kirjanduse lahtimõtestamisel.
Kuidas periodiseerida ungari kirjandust? Kirjanduse arengu jagamine laineteks või kindlateks etappideks kätkeb endas alati teatud määral tendentslikkust, kuid infouputuses on kirjanduses orienteerumiseks süsteemide loomine ikkagi vajalik. Eri aegadel on ungari kirjandust periodiseeritud väga erinevate kriteeriumide alusel. Vaatame viimase seitsmekümne aasta periodiseerimiskatseid, alates XX sajandi 30. aastatest, kui positivism kirjandusloos oli praktiliselt jäetud selja taha. Ungari kirjandus on üsna tihedates seostes ajalooga, loomulikult lubab see esile tuua erinevaid perioode.
Antal Szerb on 1934. aastal ilmunud kirjandusloos „Ungari kirjanduse ajalugu” („Magyar irodalom története”) kasutanud periodiseerimisel järgnevaid kategooriaid:
I Kiriklik kirjandus
a) käsikirjaline kirjandus
– ladinakeelne
– ungarikeelne
b) trükitud kirjandus
– reformatsiooniaja kirjandus
– katoliikliku restauratsiooni aegne kirjandus
– kirjandus kui vahend ja eesmärk
– Transilvaania ja protestantism
– kirikliku kultuuri õitseng ja allakäik XVIII sajandil
II Kõrgaadli kirjandus
– Bálint Balassi
– Miklós Zrínyi
– Transilvaania kõrgaadel
– hiline barokk ja rokokoo
– kõrgaadli valgustusaja kirjandus
III Aadelkonna kirjandus
a) aadlikest kirjanike ja aadlikest lugejate ajastu
– valgustusaja kirjandus
– vararomantism
– romantism
b) aadli rahvuslik kirjandus
– Transilvaania ja ajalooline romaan
– Petőfi, Arany, Jókai, Madách
c) kodanlikuks muutuva aadli kirjandus
IV Kodanluse kirjandus
– Nyugat
– impressionism
– Ady, Babits
– 1910. aastate kirjandus
– kaasaegne kirjandus
Gyula Farkasi käsitlus „Ungari kirjanduse arengulugu” (Julius von Farkas, „Die Entwicklung der Ungarischen Literatur”, 1934) on mõnevõrra teistsugune:
Nomaadiajastu
Kristlik keskaeg
– ristiusu kirjandus
– õukonnakirjandus
– rahvaluule
Kristliku kultuuri lõhenemine
– trükikirjandus
– käsikirjaline kirjandus
Rahvuslik ärkamine
– puhkemine
– traditsiooniline suund
– välismaine suund
Rahvuslikkuse valitsemisaeg
– klassitsism ja vararomantism
– romantism
– luuletajad-poliitikud
– Noor-Ungari
– kirjanduslik Deáki-partei
Euroopaliku orientatsiooni ajastu
– konservatiivse ühiskonna luuletajad
– uus põlvkond
Pärast maailmasõda
Pärast II maailmasõda ilmunud ungari kirjandusloo käsitlused on enamasti üsna sarnased. „Väike ungari kirjanduse ajalugu” („Kis magyar irodalomtörténet”, 1961) kasutab järgmist süsteemi:
Vana ungari kirjandus (algusest kuni XIX sajandini)
– muinasluule (u XI sajandini)
– keskaeg (XI – XVI sajandi algus)
– renessanss (XV sajandi keskpaik – XVII sajandi algus)
– barokk (XVII sajandi algus – XVIII sajandi lõpp)
Ungari kirjandus XIX sajandil
– Ungari valgustusaeg (1772–1820)
– reformiajastu, romantism (1820–1844)
– järelromantismi ja realismi kujunemise aeg (1844–1867)
– realism (1867–1900)
Ungari kirjandus XX sajandil
– uue ungari kirjanduse algusaastad (1890–1905)
– kaasaegse ungari kirjanduse teke (1905–1918)
– sotsialistliku kirjanduse algus enne I maailmasõda
– I maailmasõja aastad (1914–1918)
– revolutsiooni tules (1918–1919)
– kahe maailmasõja vahel (1919–1944)
– konservatiivne kirjandus
– Nyugat ja tema lähikond
– nn rahvakirjanike liikumine
– revolutsiooniline kirjandus pärast 1919. aastat
Ungari kirjandus pärast 1945. aastat
Juba mainitud ungari kirjandusloo mahukaim käsitlus „Ungari kirjanduse ajalugu” („A magyar irodalom története”, 1964–1966) on veelgi üksikasjalikum:
Muinasluule (u aastani 1200)
Keskaeg (u 1000 – u 1530)
– kristlik-feodaalse kirjanduse kujunemine (u 1000 – u 1200)
– keskaegse kirjanduse õitseng (u 1200 – u 1450)
– keskaegse kirjanduse loojang (u 1450 – u 1530)
Renessanss (u 1450 – u 1640)
– humanismikirjanduse kujunemine (u 1450 – u 1530)
– reformatsiooniaja kirjandus (u 1530 – u 1570)
– renessansikirjanduse õitseng (u 1570 – u 1600)
– hilisrenessanss