„Ungari kirjandus” („Magyar irodalom”, peatoimetaja Tibor Gintli) liigendab kirjandusloo kolmeks perioodiks: vana ungari kirjandus (aastani 1750), klassikaline ungari kirjandus (1750–1900), modernistlik ja kaasaegne ungari kirjandus (alates aastast 1890 kuni tänapäevani).
Ungari kirjanduslugu eesti keeles on käsitletud õige mitmes teoses. Julius Mark avaldas lühikese ülevaate ungari kirjandusest küll juba 1914. aastal, kuid esimene algmaterjalidele toetuv käsitlus ilmus alles Ants Murakini sulest Tartus 1935. aastal – „Ülevaade ungari kirjandusest”. Ants Murakini käsitlus liigendab ungari kirjandusloo järgmiselt:
Ungari vanim kirjandus
Rahvusliku kirjanduse ärkamisaeg
Rahvusliku kirjanduse õitseng
Absolutismi aeg
Nüüdisaegne ungari kirjandus
Ungari vanema kirjanduse raames vaatleb Ants Murakin kirjanduse arengut muinasluulest kuni aastani 1766. Rahvusliku kirjanduse ärkamisaja käsitlusse mahuvad kirjanikud György Bessenyeist kuni Ferenc Kazinczyni. Rahvusliku kirjanduse õitseajaks kvalifitseerib Ants Murakin XIX sajandi esimese poole. Ta vaatleb Károly Kisfaludy, József Katona, Miklós Jósika, Mihály Vörösmarty, József Eötvösi, Ede Szigligeti ja Sándor Petőfi loomingut. Nendele lisaks mainib ta ka László Telekit, Zsigmond Czakód, Lajos Kossuthit, András Fáyd ning József Gaáli. Tavaliselt lähtub Ants Murakin žanrikategooriast. Üsna poliitilise määratluse mulje jätvasse „Absolutismi aega” mahuvad käsitlused János Aranyi, Mihály Tompa, Imre Madáchi, Zsigmond Keményi ja Mór Jókai kohta. Ants Murakini enda aja kirjanduse vaatlus saab alguse juba 1867. aastast, siingi on lähtud žanriprintsiibist. Küllalt õnnestunult on tõstetud esile 1930. aastatel olulistena tundunud kirjanikud – valdav enamik neist on tõesti jäänudki ungari kirjanduslukku.
Bernhard Linde ja Ants Murakini „Valimik ungari kirjandusest. Kirjanduslooliste andmete ja ungari kirjanduse ülevaatega” (Tallinn, 1937) sisaldab Ants Murakini kirjutatud „Ungari kirjanduse ülevaadet”. Kaheteistkümnele leheküljele on autor mahutanud andmeid nii ungarlaste ajaloo kui ka kirjanduse kohta. Sisuliselt on tegemist Ants Murakini 1935. aastal ilmunud raamatu lühikokkuvõttega.
Bernhard Linde toimetatud koguteos „Ungari” (Tallinn, 1936) sisaldab ka peatükki „Jooni Ungari kirjandusest kodu- ja välismaal”, selle autor on taas Ants Murakin. Lisaks talle omasele kirjandusloolisele käsitlusele on leidnud mainimist ungari kirjanduse eestindamise dilemmad. Kirjandusega seotud asjaolusid kajastab ka teose XII peatükk „Raamatud ja ajakirjandus”. Bernhard Linde on lisanud ka eesti keelde tõlgitud ungari kirjandust enam-vähem hõlmava nimestiku „Ungari kirjandus eestikeelseis tõlkeis”.
Andmeid ungari kirjandusloo kohta leiame ka kolmes eestikeelses entsüklopeedias. Eesti Entsüklopeedia VIII köites (Tallinn, 1937) domineerivad kirjanduskäsitluses resoluutsed „pani aluse”, „rajas”, „meister” ja „suurmeister”. 1976. aastal Eesti Nõukogude Entsüklopeedia VIII köites on kirjanduskäsitlusel ilmumisajale vastavalt rõhk revolutsioonilisusel. Mõned tollased hinnangud on kas kaotanud usutavuse või on vähemasti küsitavad (näiteks „Sotsialistlik kirjandus saavutas kõrgtaseme A. Józsefi proletaarses luules”, lk 214). 1998. aastal ilmunud Eesti Entsüklopeedia X köites jääb taas domineerima poliitilisus – sedakorda sotsialismi ajajärgu liialduste käsitlusel. Samal ajal ei ole periodiseerimisel peetud vajalikuks mainida näiteks mõistet postmodernistlik kirjandus.
Eelnevast nähtub, et periodiseerimisel on kasutatud väga erinevaid ajaloo-, poliitika-, religiooni-, geograafia- jt kategooriaid.
Käesolevas käsitluses on kirjanduslugu mõistetud mitte piibli väljavahetanud moraaliõpetusena, vaid mosaiigina, milles ühel või teisel ajal, ühel või teisel põhjusel domineerivad need või teised, seda või teist värvi killud: osalised, olukord, valdkond, tekst, keel, kanal, meedium, tegevus ja eesmärgid. Osalised on autor, vahendajad (esitaja, tsensor, toimetaja), publik (kuulaja, lugeja, kriitik, ajaloolane). Olukord on aeg ja ruum, need füüsilised ja sotsiaalsed tingimused, milles kirjandus funktsioneerib. Valdkond on maailm, mille kirjanik endale kõneldavaks valib, s.o reaalsus kirjanduse ümber (täpsemalt Hennoste 1991:81–87). Seega on siis teatud määral aluseks nn SPEAKING-mudel (eesti keeles Pilv 2002: 18–22). Tulemuseks on järgmine periodiseerimissüsteem:
1. suuline ja poolkirjalik kirjandus (määrav tegur on olukord)
1.1 muinasluule
1.2 keskaja kirjandus (XI–XV sajand)
2. retoorilise ajastu kirjandus (määravaks on publik, keda kirjandus õpetab)
2.1 renessanss ja manerism (XV sajandi viimased aastakümned – XVI sajand)
2.2 barokk (XVII sajand)
2.3 rokokoo (1740. aastad – 1770. aastad)
2.4 valgustusaja kirjandus (1770. aastad – 1820. aastad)
2.4.1 klassitsism (XX sajandi 30. aastatel saab rääkida ka neoklassitsismist)
2.4.2 sentimentalism
3. romantilise ajastu kirjandus (määravad on autor ja valdkond)
3.1 romantism (alates 1820. aastatest)
3.2 realism (esimene tulek 1870. aastatel, teine tulek 1930. aastatel, areng jätkub ka XXI sajandi algul nn maagilise realismi kujul)
3.3 naturalism (XIX ja XX sajandi vahetus)
3.4 sümbolism (1905–1911)
3.5 impressionism (1880–1910)
3.6 setsessionism (alates 1895. aastast)
4. modernistlik kirjandus (määravad on tekst ja keel)
4.1 avangardism (1910–1930)
4.2 postmodernism (alates 1980. aastatest)
Kirjanduslugude kahe tavakategooria – üldajaloolised faktid ja kirjanike elulood – asemel on rõhk püütud asetada tekstidele ja nendevahelistele seostele. Retseptsiooni vaatlemisel on olulisemaks peetud XX ja XXI sajandi vahetuse tendentse ja, nagu juba mainitud, mitteungarlasest, antud juhul eestikeelset, lugejat.
MUINASLUULE
Ungari muinasluule kohta on teada ainult selle tüübid: töölaul, rituaalsed laulud (itkud ja šamaaniloitsud) ja müütilised kangelaslaulud („A magyar irodalom története I”. 1964: 21–24). László Zoltán Kelecsényi on lisanud naaberrahvaste analoogiale toetudes ka rakendusliku iseloomuga ohvrilaulud, pulmalaulud ja võidulaulud, kuid jätab need siiski käsitlemata (Kelecsényi 2001: 14).
Töölaulu(munkadal) esinemisest jutustab Püha Gellérti legend XI sajandi algusest.
Gellért oli koos oma kaaslase Waltheriga (Valteriga) teel kuninga õukonda ja jäi talupojamajja ööbima. Keskööpaiku kuulsid nad veskikivide müra, mis neile varem tundmata oli olnud. Gellért imestanud: mis see küll olla võib? Siis hakkas käsikiviga jahvatanud naine laulma. Imestades pöördunud piiskop oma kaaslase poole: „Kas sa kuuled, Walther, kuidas kõlab ungarlaste sümfoonia?” Ja mõlemad olla naernud.
Itk (sirató). Tunnistust selle žanri eksisteerimisele arvatakse leiduvat ungari muusikatraditsioonides. Itkule on iseloomulik mõtterütm, sarnased reaalgused, parlando-meloodia.
Šamaaniloitse (sámánének) mainitakse 1061. aasta paganlike mässude kajastamisel kroonikates. Iseloomulik on improvisatsiooni suur osakaal, hüüatused haj, hej, hej arvatakse pärinevat just loitsudest.
Kangelaslaulude (hősének) puhul on tegemist müütiliste eepiliste lugudega üleloomulikest jõududest, rahva esiisadest. Kangelaslaulu õitseaeg kestis kuni XII sajandi lõpuni. Eristada võib järgmisi alaliike:
1. Totemistlikud päritolumuistendid;
Álmos. Aastal 819 abiellus Ügyek Emesega.