oli ülerahvastatud, seepärast läksid seitse vürsti otsima endale uusi maid. Nad valisid välja Pannoonia, sest see oli Attila kunagine maa, ka Álmos pärines sellest soost. Oma juhiks valisid nad Álmosi ja vandusid truudust nii temale kui ta lastele:
– nii kaua kui elame meie ja meie lapsed, on juhiks Álmos, kellele me järgneme;
– mida ühiselt muretsetakse, sellest saavad osa kõik;
– need, kes Álmosi valisid, ei jää kunagi välja valitsusnõukogust;
– kui keegi truudust murrab, selle veri saagu valatud;
– seda, kes murrab verevannet, tabagu igavene needus.
Võlupõder. Kord olid Nimródi pojad Hunor ja Magyar jahil ja sattusid Meotiszi soodesse (Meotisz oli Pärsia naabermaa). Emast põtra jahtides leidsid nad paiga, mis sobis elamiseks, ja kolisid koos loomadega sinna. Elanud seal viis aastat, läksid Magyar ja Hunor kuuendal aastal jahile ja sattusid nägema tantsivaid naisi. Alaanide pealiku Dula tütardest said nende naised. Kõik hunnid ja ungarlased pärinevad nendest naistest.
2. Maahõivega seotud muistendid;
Valge hobune. Árpád oli kuulnud Pannoonia rikkusest. Asja saadeti uurima Kusid, kes nägi, et Pannoonia on meeldiv paik hea mulla, toreda jõe ja ilusa rohuga. Ta läks kohaliku vürsti Svatopluki juurde. Viimane arvas, et ungarlased on talupojad, kes hariksid ta maid.
Kusid täitis lähkri veega, võttis kaasa rohtu ja mulda. Ta viis need koju ja näitas ungarlastele. Nüüd saadeti Kusid Svatopluki juurde valge hobuse, kuldse sadula ja kuldsete päitsetega. Kusid palus kingituse eest maad, rohtu ja vett. Svatopluk andiski sellise lubaduse.
Pärast seda tulid Árpád ja teised Pannooniasse juba kui maaomanikud. Svatoplukile teatati, et kuna ta on maa, rohu ja vee maha müünud, siis tuleks tal sealt kaduda. Svatopluk käskis tappa hobuse, visata päitsed põllule ja kuldse sadula Doonausse. Selle peale teatas saadik, et kõik saab nagunii ungarlastele: hobuse söövad koerad, maaharijad leiavad päitsed ja kalamehed sadula.
Svatopluk palus naabritelt abi ja tuli suure väega ungarlastele kallale. Lahingu võitsid siiski ungarlased, kes kihutasid Svatopluki Doonau äärde. Hirmunult hüppas Svatopluk vette ja uppus.
3. Muistendid konkreetsetest kangelastest.
Leheli sarv. Konrád I ajal tungisid ungarlased Saksamaale. Lahingus Augsburgi ääres suruti ungarlased jõe äärde, osa neist tapeti, osa võeti vangi. Vangi võeti ka Lehel ja Bulcsu. Konrád küsis, miks on ungarlased nii halastamatud. Vastus oli, et nad on jumalate nooled. Konrád käskis meestel ise endale surm valida. Lehel palus tuua veel oma sarve, et ta saaks seda enne surma puhuda. Puhumise asemel lõi ta aga sarvega Konrádi laubale, nii et Konrád suri. Lehel ütles: „Sa lähed mu ees ja sinust saab manalas minu teener!”
Botond saab jagu kreeka vägilasest. Ungarlased jõudsid Bulgaariasse ja piirasid sisse Konstantinoopoli. Kreeklased saatsid oma vägilase võitlema kahe ungarlasega. Tingimuseks oli, et kui ta neist jagu ei saa, siis hakkab Kreeka keiser ungarlastele makse maksma.
Hiiglase vastu astus välja Botond, kõige väiksem ungarlastest (vrdl. müüdiga Taavetist). Botond virutas kõigepealt rauast väravale sellise augu sisse, et august sai läbi viieaastane laps. Seejärel tappis Botond kreeka vägilase.
Kreeka keiser siiski ungarlastele andamit maksma ei hakanud, nii jätsid need Konstantinoopoli maha ja hävitasid kogu Kreeka. Saanud saagiks kulda, kalliskive ja arvutul hulgal loomi, pöördusid ungarlased tagasi kodumaale.
Eesti keeles on ilmunud ungarlaste muistendeid T. Poska tõlkes (Linde, Bernhard, Murakin, Ants: 21–25).
Korduvalt on ungari kirjandusteadlased tõstatanud suurema eepilise teose olemasolu küsimuse, jälgi sellest ei ole, aga küsimust peab ungari kirjandusteadus ikka lahtiseks.
„Erinevate rahvaste muinasluule sattus peaaegu kõikjal tähelepanu keskpunkti romantismiajastul, kuna muistsed kangelased ja rahva muistse loomejõu kultus olid tähtsad tegurid rahvusliku eneseteadvuse tõstmisel. Kus muistne luule polnud säilinud, nagu ka ungarlaste puhul, seal hakati pöörama suurt tähelepanu võimalike fragmentide leidmisele, muinasluule rekonstrueerimisele. Romantismi selles püüdluses segunesid teaduslikud ning mitteteaduslikud seisukohad, metoodilise uurimistöö kõrval oli suur roll ka poeetide kujutlusvõimel, rahvuslikust patriotismist kantuna ei põrganud mitmed tagasi ka andestatava patu, võltsitud luulemälestiste loomise ees. Kreeka ja germaani eepostest võlutuna arvati, et igal vähegi midagi väärt rahval oli olnud kunagi mütoloogiline eepos. Muinasluule uurimise põhisuunaks muutus seega muistse kaotatud eepose leidmine, rekonstrueerimine. Soomlastel ja eestlastel õnnestuski rahvasuust kogutud arhailiste laulude põhjal luua rahvuseeposed „Kalevala” ja „Kalevipoeg”.
Ungari folklooris polnud taolisi iidseid eepilisi laule säilinud, nii sai siin – mõningase edu lootuses – toetuda üksnes ladinakeelsetele kroonikatele. Pioneeriks selles valdkonnas oli Ferenc Toldi, kes kroonikatekste analüüsides leidis muistendeid nii hunnide, ungarlaste praegusele paiknemisalale tuleku kui ka kuningate kohta. János Arany väitis uurimuses „Meie naiivne eepos” („Naiv eposzunk”) 1860. aastal aga kindlalt, et muistendid kroonikates olid tekkinud tänu muinasluulele, ka pidas ta võimalikuks, et kaotsiläinud eepos oli ungarlastel siiski eksisteerinud.” („A magyar irodalom története I”. 1964: 19–20.)
Puuduv või kaotsiläinud eepos on innustanud ungari luuletajaid pikkade aastasadade jooksul kirjutama ka üha uusi ja uusi eeposi. Kuigi eepose vahetas XVIII sajandil välja romaan, kasutati seda žanri ka XX sajandil.
Võimalikuks on peetud eeposelaadse teose olemasolu XI sajandist pealkirjaga „Kuningas László gesta” („Gesta Ladislai regis”). See sisaldanud kirjeldusi kuningas Salamoni, vürstide Géza ja László tülidest, millest saab lugeda „Piltidega kroonikas” („Képes Krónika”,vt Keskaja kirjandus). Teemas kajastuvad nomaadide pärandi ja uue lääneliku valitsemissüsteemi, sünnijärgse valitsemisõiguse ja valitsemiseks sobilikkuse vastuolud. Arvatakse, et eepose aluseks on kangelaslaulud, mille Salamoni või László õukonna joculator komponeeris tervikuks. Pole teada, kes oli selle kangelane – kas Salamon või László („A magyar irodalom története I”. 1964: 30–32).
Muinasluule on pakkunud ainet ka XX sajandi kirjanikele. Miklós Rónaszegilt ilmus aastal 2000 ajalooline fantaasia „Piiskop Gellérti armuke” („Gellért püspök szeretője”). Püha Gellérti legend on andnud materjali järgmiseks tekstilõiguks.
Aga kuskilt suure õue tagaosast oli nüüd kuulda veidraid sahisevaid helisid. Kord olid need helid kõrgemad, kord jälle madalamad, justkui oleks midagi saetud või viilitud, kuid siiski olid helid nende töödega kaasnevast mürast rütmilisemad ja kestsid kauem.
„Kas kuuled?” küsis Benéta.
„Kas kuuled, Valter?” küsis piiskop Gellért oma kambris ning tõstis silmad raamatult.
„Kuulen küll.”
„Veider. Mõtlesin just, et millise pilliga võiks kirikutes laulu saata.”
„See on keelatud …”
„Püha Benedek, meie ordu rajaja tegi hümnide laulmise kohustuslikuks. Ja ilmaaegu protesteerib Rooma selle vastu, meie kiidame Kõigevägevamat ja pühakuid ikkagi ühislauluga. Aga lisaks sellele … ma ei teagi … kui oleks vääriline instrument, mis …”
Sel hetkel hakkas rütmiline sahisev müra jälle peale.
„Eh, mis asi see võiks olla? Ei lase ei magada ega mõtiskleda.”
„Ma vaatan järele.”
Siis hakkas kõlama kaunis lauluhääl. See oli korraga võluvalt noor, küpselt kõlav ja võrgutavalt värelev. Hääl nuttis ja naeris korraga, selles oli nii kellukese kui kirikukella kõla.
Valter astus õue. Gellért järgnes talle.
Nad polnud