enne kui vana Gaioz tõusta jõudis, trügis musta kuuega võõras munkade ja teenrite summast läbi ning peatus katoolikose selja taga.
Sügavalt kummardades vajutas lossivaimulik oma alati niisked, paksud huuled Melkhisedeki paremale käele, astus siis orjalikust aupaklikkusest värisedes sammu tagasi ja kandis ette:
«Kuningas palub sind enda juurde, püha isa.»
Juba teist korda kutsub teda kuningas! Giorgile teeb vist muret Pharsman Pärslase asi. Ei sallinud Melkhisedek seda kahtlast paganat. Keegi ei tea kindlalt, kas ta on tõepoolest pärslane või on ta hoopis saratseen või kreeklane. Pharsman Pärslane on kindlasti hüüdnimi. Ta tunneb kõikide usundite eeskirju ja võrdselt hästi nii gruusia kui ka araabia, türgi, iraani ja kreeka keelt.
Melkhisedek oli avaldanud oma rahulolematust selle pagana pärast juba Bagrat Kuropalatile, Bagrat oli kätte võtnud ja lasknud neljakümne viie aastase mehe ristida.
Pharsman ei hakanud ennast kirikuskäimise ega paastumisega vaevama.
Mungad-nuhid kandsid katoolikosele ette, et salaja irvitab ta ristiusu ja Maria süütuse dogma üle. Oopiumiuim peas, seletab naeru kihistades, et jumalaemal on nii mitu last, kui mitu inglit mahub nõelateraviku otsa.
See oli salakaval jutt. Kui öeldi, et nõelateraviku otsa mahub musttuhat inglit, siis küsis ta: «Kas te siis ei tea, et ingel on inimese suurune?» Kui aga vastati, et ingel ei mahu nõelateraviku otsa, siis ütles Pharsman, et inglid on kehatud. Ja ta võis lobiseda inglite kehatusest, kuni kuulajal pea ringi hakkas käima.
Käsitööd tundis Pharsman õige mitut. Viimasel ajal sõitis ta mööda maad ringi ja seadis üles päikesekelli ning koostas kuukalendritabeleid. Vahel kutsuti teda ka pidudele narri mängima. Ta naerutas vanu ülikuid, irvitas kõikide religioonide üle (et varjata enda oma) ja naeris kõikide rahvuste üle (et mitte reeta enda oma).
Kaua otsis katoolikos põhjust ta pagendamiseks.
Ja nüüd võis Melkhisedek rõõmustada: lossivaimulik oli põhjuse leidnud.
Pharsman Pärslane oli hakanud käima nunnakloostris, kingitustega meelitas ta sealt välja alaealisi tüdrukuid, viis nad Sanatloi linnaosa pimedasse tänavasse, oma majasse vana, lagunenud basiilika taga ja võrgutas nad ära.
Tema viimane ohver oli kolmeteistkümneaastane tüdruk kõrgest Panaskerti soost, kes osutus lossivaimuliku sugulaseks.
Abhaasiast, Klardžetist ja Phovimaalt toodud orjalaste häbistamist ei pandud Pharsmanile eriliseks süüks, kuid Phanaskerteli oli suur ülik ja seekord pidi Pharsman oma tegude eest vastust andma.
Juurdlus oli juba lõppenud, kuid Pharsman ehitas parajasti Shaltba kirikut ja Melkhisedek ei tahtnud veel asjale avalikku käiku anda. Ta vältis kuningat, sest ta kartis, et Giorgi hakkab Pharsmani eest kostma.
Ent teistkordset kutset ei saanud tähele panemata jätta. Ta läks, kuid otsustas kuninga eestkostmise tagasi lükata ning nõuda kindlalt selle jõleda pagana karistamist.
VI
Ruumi astudes võpatas Melkhisedek kergelt: madala laua ümber istusid kuningas Giorgi, väeülem Zviad ja Pharsman Pärslane.
Toa keskele jõudnud, tundis ta vastikut haisu. See oli imelik, ebameeldiv lehk. «Küllap see tuleb paganast,» mõtles Melkhisedek koosolijaid tervitades.
Kõik kolm tõusid püsti, väeülem lükkas katoolikosele tooli ja kuningas palus tal istet võtta. Istusid kõik, üksnes Pharsman Pärslane jäi seisma, oodates, millal katoolikos annab talle loa istumiseks.
Melkhisedek vaatas lauale. Ta nägi seal valatud ikooni ning imettegevat risti.
Giorgi päris katoolikose tervise järele ja ütles: «Püha isa, sa avaldasid soovi külastada pärast ülestõusmispühi Mamamze valdusi. Sa viid minu poolt Mamamzele selle ikooni (ta osutas pilguga valatud ikoonile) ja Tšiaberile selle imettegeva risti.» Melkhisedek märkas, et rist oli karbist välja võetud.
«Minu nimel käsid sa neil kingitustele suud anda ja ütled, et nad peavad katkestama igasugused suhted Kolonkelidzega. Tema eest kanname me ise hoolt.» Giorgi vaatas väeülema poole. «Käsi neil ristiusku tagasi pöörduda. Mamamze andku oma tütar Kata naiseks Tao ülikule Taritšisdzele, mitte aga sellele rebasele Tohhaisdzele. Kui aga Tšiaber peaks julgema abielluda Kolonkelidze tütre Šorenaga (kuningas lõi rusikaga vastu lauda), siis piiran ma kuu aja pärast Korsatevela linnuse sisse ja lasen Tšiaberi ja Mamamze peajao lühemaks teha.»
Giorgi hääl oli otsustav ja ta pilgust luges katoolikos, et sõnakuulmatuse korral ei päästa Mamamzet ega Tšiaberi enam katoolikosegi palve ega õnnistus.
Lossivaimulik oli katoolikosele juba varem kõrva sosistanud, et pärast Mamamze lahkumist kavatsetakse Korsatevela kindluse peale sõjavägi saata. Kuninga sõnu kuuldes rõõmustas too nüüd, arvates, et Giorgi on oma kavatsust muutnud. Ta oli küll haige, kuid otsustas verevalamise vältimiseks siiski teele asuda. Melkhisedek tõstis pea, ta rahulolevast ilmest nägi Giorgi, et katoolikos on nõus. Kulmud tusaselt kokku veetud, istus väeülem Zviad. Pharsman Pärslane seisis ikka veel püsti, ta kipras habemetu nägu ei väljendanud midagi.
VII
Järgmisel päeval alustas Melkhisedek suure saatjaskonnaga teed Korsatevela linnuse poole. Ta võttis kaasa Išhani, Matskveri, Antši ja Mtbevi piiskopid ning üle kahesaja vaimuliku ja munga, nende hulgas ka väeülema saadikud, kaksteist vilunud nuhki mungarõivais.
Nuhid pidid välja uurima kõik linnuse saladused ning katoolikost ootamata kohe tagasiteele asuma ja kuningale teateid tooma.
Protsessiooni eesotsas sõitis ristikandja valatud ikooni ja imettegeva ristiga. Umbes kuus versta enne Korsatevelat oli «Kristuse asemikul» vastas eristav Mamamze oma kaaskonnaga.
Mamamze tundis juba kaugelt katoolikose ära, hüppas hobuse seljast maha ning tema ja kindluseülem Tohhaisdze katsid jalgsi noolelennupikkuse teelõigu, mis neid külalistest eraldas. Võtnud kiivri peast, suudles Mamamze Melkhisedeki kätt.
Katoolikose muulal olid kaelas kuldkellukesed. Auväärt külalise tee oli pukspuuokstega kaetud. Küladest kokkujooksnud katmata peaga orjad, naised, lapsed ja kerjused käisid endale vastu rinda tagudes ja hosiannat lauldes saatjaskonna järel.
Mamamze andis Šavleg Tohhaisdzele märku, nad hüppasid sadulasse ja järgnesid rongkäigule.
Raudrüüs hiiglane Mamamze istus võigul ruunal ja vaatas oma määratu suure hobuse kikkis kõrvade vahelt alla muula seljas kössitavale kääbuskasvu raugale, mustakuueliste munkade salgale ja tühjale teele nende ees ning kehitas end sadulas rahutult.
«Miks Tšiaber hiljaks jääb?» küsis ta kulmu kortsutades Tohhaisdzelt.
«Ei ole aimugi, suur eristav. Tšiaber ja ta saatjad olid juba ammu hakkamas.»
«Kui Tšiaber nüüd jonnima kukub ja tulemata jätab, siis läheb asi kirjuks,» sosistas Mamamze ja sähvas hobust piitsaga.
Vaevalt oli ta need sõnad suust saanud, kui teeristil tõusis üles suur tolmupilv. Šavleg Tohhaisdze tõstis tõmmu, karvadega kaetud käe päikesevarjuks silme ette. Oma terase pilguga tabas ta kauges tolmupilves kohe helkivaid kiivreid ja turviseid.
«Tulevad, tulevad!..» hüüatas ta.
Ka Mamamze tõstis käe silmade ette, kuid tema nägemine oli pärast taplust karuga töntsiks jäänud ja silm ei seletanud tal hästi.
«Tšiaber tuleb, suur eristav!» hõikas Tohhaisdze ja kihutas hobust kannustades piimavennale vastu.
«Ütle talle, et ta kindlasti katoolikose kätt suudleks,» hüüdis Mamamze talle järele.
Kiivrite ja turvistega ratsanikud traavisid nende poole: kui nad katoolikose kohale jõudsid, sõitis kuldkiivriga noormees teistest ette, hüppas hobuse seljast maha ja ulatas ratsmed kannupoisile. Ta võttis kiivri peast ja küpse vilja karva kiharad langesid kõrgele otsmikule. Suured sinised silmad vaatasid imestusega katoolikose lahjat, haiglast nägu, milles läikisid pisikesed silmanööbid. Ta ulatas külalisele oma vägilasekäe,