teenijad ja orjad jooksid vaatepilude juurde.
Üleni mustas ratsanikud laulsid monotoonset laulu, Šorena itkemine kostis koorist välja ja tõusis taevani. Ratsanikud hüppasid hobustelt ja aitasid maha ka Thalagva naise Guranduhti, seejärel Šorena ja ümmardajad.
Halades läks Šorena kindluseväravast sisse, ühelt poolt toetas teda isa, teiselt poolt Konstantine Arsakidze, habemeta noormees.
Samal ajal jõudis esimese kindlusetorni juurde kuningas Giorgi oma saatjaskonnaga. Mamamze ja Šavleg Tohhaisdze võtsid külalisi vastu värava juures.
Keegi ei oodanud kuninga ilmumist, kõikide pilgud olid suunatud marraskil põskedega Šorenale.
Giorgi paremal käel ratsutas kuninganna Mariam, vasakul – väeülem Zviad.
Mamamze astus kuninga juurde, suudles ta paremat õlga ja puhkes ta käte vahel nutma nagu laps.
Ka Giorgi oli liigutatud, sel hetkel ta isegi kahetses Tšiaberi surma ja tundis vanale Mamamzele, oma isa noorpõlvesõbrale, kaasa.
Giorgi pilk langes Šorenale. Ikka jälle vaatles ta neidu vargsi.
«Imelik, nutmine ei tee kedagi kenamaks,» mõtles ta, «ei last, ei poissi, ei noormeest ega rauka, aga ilusa naise teevad pisarad veel kaunimaks.»
Ta pilk peatus phovi rõivais Konstantine Arsakidzel ja talle tundus, et noormees sarnaneb Šorenaga. «Ega see järsku Šorena vend ei ole?» Kuid kohe meenus talle, et Šorena on oma vanemate ainus laps.
Pea langetatud, lähenes kuningale ja kuningannale Thalagva Kolonkelidze ja kummardas nende ees aupaklikult.
Ent vana Thakai saabumisel jäi varju ka murest murtud mõrsja. Thakai oli katmata peaga, lõug kriimustatud, riided rinna pealt lõhki käristatud.
«Vahvu messerbun, vahvu messerbun!» oigas ta.
Thakaid nähes tõmbus Mamamze süda valust kokku. Ta võttis pimedal raugal ümbert kinni ja talutas ta koos Tšiaberi amme ja piimavendadega raudrüüs surnukeha juurde.
Thakai embas ja suudles oma kasvandiku külma surnukeha, kattis seda suudlustega pealaest jalatallani ja hakkas taas endale rusikatega vastu nägu ja rinda taguma.
Amm katkus juukseid ja kisendas vahetpidamata, kaksteist venda halasid osseedi keeles. Ja sellest ümberseisjatele arusaamatust itkust hakkas kõigil kõhe.
Kuuldes pimeda Thakai kaebeid, tundis Giorgi rinnas valusat pitsitust. Ta kaelustas Mamamzet ja hakkas ka ise nutma.
Isegi karmil väeülemal tulid pimeda rauga südantlõhestavat halamist ja küürus, vana amme nuttu kuuldes silmad vett täis.
Tundus, et hetkeks oli surm ka verivaenlased lepitanud.
Pime rauk istus Tšiaberi surnukeha juures, meenutas oma kasvandiku lapsepõlve ja noorukiaastaid, ta sirget rühti, taevakarva silmi ja lõvisüdant.
«Vahvu messerbun, vahvu messerbun! Sa olid nagu vapper tarvas, kuidas küll šaakalid sinust jagu said, sa olid nagu mägihunt, kuidas julgesid rebased sulle kallale tungida? Sa olid nagu uljas kotkas, kuidas julgesid neetud kaarnad sind nokkima tulla! Vahvu messerbun! Vahvu messerbun! Viige mind selle risti juurde,» kisendas pime Thakai. «Miks ei tapnud see neetu mind sinu asemel? Kuidas julges surm oma kätt sinu külge panna? Vahvu messerbun! Vahvu messerbun!» halas Thakai ja tagus endale rusikatega vastu pead, tühjad silmakoopad saabuvale pimedusele vastu vahtimas.
Katoolikos ei osanud osseedi keelt ega saanud aru, et vana Thakai oli neednud imettegevat risti. Kuid kuningas Giorgi ja Zviad, kes olid Osseetias üles kasvanud, teritasid risti mainimisel kõrvu. Neil oli hea meel, et Tšiaberi surma peetakse risti kordasaadetud imeks.
Tšiaberi matustele oli tulnud ligi kolm tuhat inimest. Kõigilt Kaukasuse mägialadelt voolas rahvast murdu kokku. Kõik neli kindlusetorni, lamedad tornikatused, lossiõu, kindluserõdu, võõrastetoad, saalid, kirik ja kirikuaed olid rahvast tulvil.
Lapsed istusid kõrgete paplite otsas nagu varblased. Kerjused, mungad ja nõdrameelsed ei leidnud endale kusagil kohta.
Saabunute hulgas oli palju neid, kes esimest korda elus oma silmaga nägid abhaaside ja grusiinlaste kuningat Giorgit ning katoolikos Melkhisedekit. Vaevalt olid kellegi silmad ka nii kaunist mõrsjat näinud, nagu Šorena, kes nii südamest oma peigu taga leinas. Aga ometi vahiti kuningat, katoolikost ja Šorenat vähema uudishimuga kui imettegevat risti, mis surnu peatsis seisis.
Inimesed tõusid kikivarvule, ajasid kaela õieli, trügisid üksteisele otsa. Ehmunud pilgud otsisid kohutavat risti, mis oli tapnud lõvisüdamega vägilase.
Keegi ei julgenud ristile läheneda, kõik käisid sellest kauges kaares mööda.
Üksnes väeülem seisis kartmatult risti juures, käed rinnal koos, otsekui maotaltsutaja oma mao kõrval.
Mamamzel oli peas pahupidi pööratud teravatipuline müts ja seljas samuti pahupidi tõmmatud karusnahksed rõivad. Zviadile meenutas ta väga alles hiljuti Mtshetast põgenenud kerjuseräbalates Mamamzet. Kuid ränk mure oli teinud oma töö: Mamamze jumekas, nooruslik nägu oli tundmatuseni muutunud.
XII
Tšiaberi põrm sängitati mulda esivanemate matmispaigas. Kolm päeva kestsid matused, alles siis sõitsid külalised, itkejad ja kaugemad sugulased laiali.
Katoolikos oma saatjaskonna ja nelja piiskopiga alustas teed Gudamakarisse. Musta rõivastatud protsessiooni ees käis ristikandja, kes hoidis käes imettegevat risti.
Teedel ja teeristidel, kõikidel radadel ja tanumatel ootasid Melkhisedekit rahvahulgad: poolpaljad orjad, näljased naised ja paiseid täis lapsed.
Küladest kokkujooksnud langetõbised, leeprahaiged ja nõdrameelsed jutustasid sellele pidulikult edasiliikuvale «Kristuse asemikule» tuhandeid unenägusid ja nägemusi.
Kõrgete mäeküngaste, aedade ja puude otsas varitsesid palujad. Katoolikos tegi peatusi ja kuulas kõikide palved ära, avas kinnipandud kirikud, määras kohale vaimulikke, ristis lapsi, võttis vastu soola-leiba ja jätkas oma teed mööda järske mägiradasid. Lehtpuumetsad lõppesid, pruunid mäetipud toetusid vastu sinist taevavõlvi. Inimeste sammude tüminast ehmunud kotkad laotasid tiivad laiali ja tõusid üles pilvede alla.
Lõppesid ka nulu- ja kuusemetsad, ees olid paljad kaljud. Mägikitsede karjad tulid julgesti mäeharjadelt alla mineraalallikate juurde, tegemata mustast malevast väljagi.
Järskudes, peaaegu asustamata mägedes ei olnud hästitoidetud munkadel suurt saaki loota. Alles hiljuti oli lõppenud paast. Külades söödi lambaliha ja hinkaleid. Piiskopid ja kõrgest soost vennad aga ei võtnud liha suu sisse. Katoolikos ise toitus vaid veest ja kuivast leivast. Kuid teenrid ja noviitsid ei suutnud näljale vastu panna: kui neid küladesse toiduainete järele saadeti, siis ei põlanud nad ära ka sealihakäntsakaid, mida nad hiljem salaja näsisid.
Jõuti veel kõrgemale. Kaljulõhedesse peitunud küladest oli juba peaaegu võimatu toidumoona hankida, katoolikos ja kõrgest soost mungad kustutasid nälga hapuoblikate ja karulauguga.
Mida kõrgemale nad jõudsid, seda raskem oli Melkhisedekil. Ta oli nälginud ja jõuetu, haigushood sagenesid ja tal tuli kogu aja õhust puudu. Kuid fanaatiline katoolikos ei kartnud surma.
Kaks muula olid tema all juba kokku langenud, nõrkemas oli ka kolmas, kes liikus veel vaevaliselt, jalga jala ette tõstes, teerajal, mis polnud laiem kui looma enese selg.
Kolmel piiskopil surid hobused tee peal. Noored vennad vahtisid igatsevalt korjuste poole, kuid ei leidnud parajat hetke. Kolm noviitsi loovutasid oma muulad piiskoppidele ja jätkasid teed jalgsi.
Mitmel korral kaotas Melkhisedek teadvuse. Mungad Gaioz ja Stephanoz toetasid teda, tõstsid ta muula seljast maha ja hõõrusid tal märja rätikuga rinda. Esimesse ettejuhtuvasse ojja lasti võrgud sisse, püüti hõrnaid ja lasti nad katoolikosel elusalt alla neelata. Need turgutasid haiget ja teekond võis jätkuda.
Ees olid Kvetari eristavi valdused.
Kolonkelidze oli juba varem pärale jõudnud. Ta saatis Melkhisedekile