olid näha iidse kiriku varemed.
«Tohhaisdzel poleks maksnud kiirustada: nii kaua kui Mamamze elus on, ei rüveta küll keegi Tšiaberi hauda,» mõtles ta.
Ta eemaldus akna alt, vaatas Tšiaberi sametkuube, ta turviseid ja kiivrit, seinale riputatud nooli ja mõõku.
«Miks see neetud rist mind ei tapnud, poeg!» oigas ta. «Siis oleksid sina minu eest kätte maksnud. Oh, miks pidid see just sina olema?»
Tohhaisdze ei tulnud ikka veel. Hetked tundusid lõputu pikkadena.
Uks avanes, Šavleg vedas tuppa musta hurda. Koer vingerdas rihma otsas nagu madu, keda Mamamze unes oli näinud.
Tohhaisdze võttis taskust rasvatüki ja määris sellega risti. Siis pani ta risti koera nina ette, too nuusutas ja tõmbas punase keelega üle rasvase koha. Šavleg Tohhaisdze asetas risti kasti tagasi.
«Kristuse rist on meie rahva hädade peamine põhjus olnud. Ja kõige selle kurja juur on Bütsants, eristavide eristav. Bütsants on mäda linn. Keiser Basileiose lossis nägime Tšiaberiga nii mõndagi. Mida kõike seal ei tehta – põletatakse pimedaks, maetakse elusalt, aetakse vaia otsa, mürgitatakse, raiutakse käsi otsast, ostetakse mõrtsukaid ära. Kõike seda on meie kuningad õppinud Bütsantsist. Keiser Basileios lasi pärast Tsetiniumi lahingut enam kui viiel tuhandel bulgaarlasel silmad peast välja torgata. Nüüd on prints Bagrat seal pantvangiks. Nad õpetavad talle kõik oma võtted selgeks, ja kui ta tagasi tuleb, siis ta alles teeb meile uut ja vana.
Oltissis näitas oma verejanulist nägu ka Giorgi. Rohkem kui tuhandel kreeka sõjamehel torgati silmad peast, kahel tuhandel vangil raiuti pea otsast, kolmsada vangi maeti elusalt.
Bütsants on mäda linn, liiderdamise ja reetmise pesa. Keiser Basileios valmistus kolm kuud sõjakäiguks saratseenide vastu. Meie Tšiaberiga elasime siis keisrilossis. Saime sõbraks ühe armeenlasega Anist ja tema jutustas meile päris põhjalikult keisrilossi elust. Sel ajal peeti parajasti kirikupäevi. Poole aruga patriarh üle kõikide idamaade, piiskopid, õpetatud mehed ja mungad, ise püha viha täis, vaidlesid kaks kuud järjest selle üle, mitu inglit mahub nõelateraviku otsa. Valmistuti sõjaks, aga rahvas kuulas päevad läbi seda loba, olgugi et saratseenid iga silmapilk rünnata võisid. «Kas jumal-isa lamab või seisab püsti? Kas jumal võib luua poja ilma isata, mäe ilma oruta? Kas ta võib muuta lõbunaise neitsiks?» Nõnda sõneldi seal päevast päeva ja…»
Savleg Tohhaisdze jäi poole sõna pealt vait. Must peni kukkus äkki küljeli ja hakkas põrandal visklema. Ta tõstis pea, toetus esimestele käppadele, kuid kukkus uuesti maha ja hakkas keerlema nagu vurrkann. Koera suust nõrgus kollast vahtu. Ta kiunus kaeblikult.
Mamamze ja Tohhaisdze jälgisid teda tähelepanelikult.
Peni kraapis küüntega põrandat, ta tagumised jalad hakkasid tõmblema, loom vappus kõigest kehast, kiunatas, ta kael venis pikaks ja ta jõllitas oma valgeks muutunud silmadega Mamamze ja Tohhaisdze poole. Lõpuks heitis ta hinge.
«Nüüd, eristavide eristav, usud sa ometi, et ristiusk on pappide väljamõeldis naiste ja väetite laste petmiseks?»
«Ai-ai-ai,» oigas Mamamze ja hakkas endale rusikatega vastu pead taguma. Ta selg vajus kühmu ja ta langes jõuetult toolile.
Tohhaisdze viis koera korjuse ära ja tuli tagasi. Mamamze tõstis pea:
«Sul on õigus, Šavleg, see on tõsi mis tõsi, peale naiste ja laste ei usu Kristuse ristisse mitte keegi.»
«Võib-olla too põdur katoolikos ja paar munka Mtshetas…»
«Võib-olla…»
Mõlemad jäid vait. Siis katkestas Mamamze vaikuse.
«Ka Giorgi ei usu Kristust ega ta risti. Bassiani all palus keiser rahu. Giorgi sõlmis temaga rahulepingu. Pärast seda aga saatis ta Zviadi Bassianisse. Zviadi sõjavägi rüüstas ja põletas nii palju kui süda kutsus ja kihutas kreeklased minema. Basileios ei oodanud grusiinlaste poolt niisugust reetmist. Ta käskis rahulepingu oda otsa kinnitada, tõstis oda üles ja hüüdis: «Vaata, Issand, seda ürikut ja vaata, mis ta korda on saatnud!» Siis torkas keiser imettegeva risti maa sisse ja pöördus tema poole: «Kui sa mu vaenlase kätte annad, siis ei nõtkuta ma enam oma põlvi su ees, igavesest ajast igavesti.» Seejärel pöördus sõjaõnn meist ära ja me pidime taganema. Tee peal põletasime maha Oltissi. Me olime veel linnas, kui kuningale toodi sõnum, et pühakoda on tuld võtnud. Ükskõikselt vaatas Giorgi lõõmava kiriku poole, käskis Zviadil tulekahju kustutada ja kannustas hobust.»
Mamamze tõusis püsti, võttis seinalt Tšiaberi kiivri ja mõõga, pani need lauale ja ütles Tohhaisdzele:
«Vannu, Šavleg, et sa mul Tšiaberi eest kätte aitad maksta. Sa oled ta piimavend ja te olete sõjameeste kombel vennastunud.»
«Ma vandusin juba Tšiaberi haual, siis kui sinna vanaisa hauaplaadi viisin. Pole meile vaja ei Kristuse risti, kuningas Giorgit ega katoolikos Melkhisedekit. Mtsheta ja Uplistsihhe on niisamasugused ussipesad nagu Bütsantski. Kreeklased tahavad, et me oma vanad pühapaigad maha jätaksime ja paluksime nende kirikutes. Nad on rüüstanud meie esivanemate pühamud ja topivad meile oma ikoone ja riste. Tahavad, et unustaksime oma keele, ja pakuvad meile enda oma, et unustaksime oma mineviku ja õpiksime nende oma, et loobuksime omadest rõivastest ja kannaksime nende omi. Kui me aga meenutame omi jumalaid ja nende omi ei kummarda, siis sõimavad nad meid ketseriteks, paganateks ja nuhkideks.
Sellepärast tahtsime Kolonkelidzega kuningas Giorgi kukutada ja Tšiaberi tema asemele troonile panna. Me oleksime vallutanud Mtsheta, piiranud sisse Uplistsihhe, võtnud ära Tmogvi ja Panaskerti kindluse. Kuninganna oleksime saatnud Bedia kloostrisse, Tbilisi emiiri oleksime välja ajanud, taastanud Armazi ja Zedazeni. Melkhisedeki ja ta mustakuuelised nuhid oleksime Kartlossi hauale ohverdanud. Aga sina olid just siis Mtshetas vangis. Mulle ei meeldinud see uusaastasõit Mtshetasse juba algusest peale.»
«Häda, oh, häda mulle,» halises Mamamze, endale käega vastu laupa lüües. «Kui te oleksite Mtshetat rünnanud, siis oleks Giorgi mu küll peajao lühemaks teinud. Pidi see neetud karu mulle ette sattuma, muidu oleksin ma sealt kohe ajama pannud.»
«Giorgi ei salli ju ise ka Bütsantsi, aga ta on kõhkleja, ebaleb kogu aeg katoolikose ja Pharsman Pärslase vahel. Arvatakse, et Giorgi muretseb Kolonkelidze ikoonide pärast. Aga ta kartis hoopis seda, et Tšiaber võtab Šorena ära, – juba see mõte ajas ta marru.
Ta nägi Šorenat esimest korda kolm aastat tagasi Mtshetas kirikupühal. Unustas igasuguse väärikuse, jättis maha kuninganna ja katoolikose koos saatjaskonnaga ja jooksis nagu poisike minu ja Tšiaberi järel. Kui me minema asutasime, tormas ta Šorena juurde, tõstis tüdruku sadulasse, kergitas hobuse varjus ta kleidi äärt ja suudles ta jalga. Tšiaber ei näinud seda, sest ta hüppas just sel hetkel sadulasse.
Tšiaberi matustel jälgisin ma teda jälle: ka siis piilus ta kogu aeg leinavat tüdrukut. Mälestamispäeval tuli ta Korsatevebasse vaid selleks, et Šorenat näha.»
Eristav Mamamze tõusis püsti, haaras Tšiaberi mõõga ja virutas selle vaibaga kaetud lauaplaadi sisse.
«Vannu, Šavleg, tänasest päevast ärgu olgu meie elul muud mõtet ega sihti kui kättemaks, verine kättemaks!»
«Ma vannun oma esivanemate mälestuse nimel, et ma löön kuningas Giorgil pea otsast nagu mürgisel maol.»
Šavleg Tohhaisdze langes põlvili ja tõstis oma karvadega kaetud tõmmu parema käe.
Mamamzele meenus ta unenägu.
Järgmisel päeval saatis ta Savleg Tohhaisdze Kolonkelidze juurde ja käskis talle juhtunust teatada. Lepiti kokku, et Kolonkelidze viib oma väed Aragvi orgu ja et nad ühiste jõududega piiravad sisse Uplistsihhe ja Mtsheta.
Mamamze käskis Bordohhani veel samal päeval pimedast muldonnist välja tulla, võttis leinariided seljast ja ütles naisele, et Kata läheb mehele Šavleg Tohhaisdzele.
Bordohhan ehmus – oli ju kuningas Melkhisedeki kaudu nõudnud, et Kata peab abielluma Tharitšisdzega. Hoolimata hirmust küsis ta abikaasalt:
«Aga