oli järsk ja Melkhisedek püsis vaid suurivaevu sadulas. Üks tõus järgnes teisele. Jõudnud mäeharjale, pöördusid nad vasakule ja hakkasid uuesti ülespoole liikuma.
Lõpuks ilmus silmapiiril asuval mäetipul, kus katoolikos varem ainult pilvi oli näinud, nähtavale Korsatevela linnus oma kaitsetornidega.
Hõre kõrgmäestiku õhk pani Melkhisedeki südame meeletult peksma, linnus sulas tema silmis ühte pilvedega.
Ta kõrval ratsutas munk Stephanoz, teiselt poolt toetas teda Mamamze. Näost valge Melkhisedek rappus muula seljas, pigem surnud kui elus, oli karta, et ta iga hetk maha võib kukkuda.
Jõuti esimese kindlusetornini. Melkhisedek oli teadvuse kaotanud, neli munka tõstsid ta muula seljast maha.
Mamamze naine Bordohhan oli ülimalt jumalakartlik, juba eemalt-kaugelt hakkas ta kuulsa hingekarjase ja kirikute rajaja ees kummardusi tegema.
Koos teenijate ja ümmardajatega oli ta tulnud esimese kindlusetorni juurde püha isa tervitama, ja kui elutu Melkhisedek muula seljast maha tõsteti, tormasid naised ta manu. Nad suudlesid katoolikose käsi, jalgu ja rüü ääri. Katoolikos kanti saali, mis oli kaunistatud vaipade, sõbade ja loomanahkadega, ning asetati lavatsile.
Mamamze oli mures, sest ta teadis, et katoolikose surma puhul süüdistaks kuningas kindlasti jälle Tšiaberi, ja siis läheks juba niigi pinev vahekord veel halvemaks.
Bordohhan kriimustas oma näo verele. Katoolikos Melkhisedeki nägemine oli olnud tema ammune unistus. Kolm korda oli ta selleks isegi Mtshetasse sõitnud, kuid alati asjatult: Melkhisedek oli ikka viibinud kas Uplistsihhes või Artanudžis, kus parajasti kirikuid ehitati. Nüüd sai talle osaks ootamatu õnn, katoolikos Melkhisedek ise külastas Korsatevela lossi – paraku aga oli ta hinge heitmas.
Kolmeteistkümneaastane Kata vaatas nutvat ema imestusega: ta ei mõistnud, miks ema selle luise rauga haigust nõnda südamesse võtab.
Nagu enamik kõrgest soost gruusia naisi, tundis Bordohhan rohtusid paljude tõbede vastu. Ta nägi kohe, mida oli vaja teha, ja saatis kalurid Aragvi äärde hõrnaid püüdma.
Kaua hõõrusid Bordohhan ja ta vanem õde Russudan märgade käterätikutega katoolikose rinda, lõpuks tuli haige teadvusele. Mamamze ise tõi talle kandikuga elusaid hõrnapoegi.
Bordohhan rebis vanast arstiraamatust loetud õpetuse järgi kaladel uimed küljest ja laskis Melkhisedekil kaksteist hõrnast alla neelata. Mõne minuti pärast hakkas katoolikose enesetunne paranema.
Bordohhan langes ta ette põlvili, nuttis suurest joovastusest ja suudles katoolikose rüü serva.
Vihane Tšiaber ei suutnud seda pilti taluda. Ta sosistas isale, et läheb vaatama, kas lõuna saab valmis, ja väljus kiiresti saalist.
Katoolikos tõusis üles. Ta vaatas ringi, kuid ei näinud toas ühtki ikooni ega risti.
Talle meenus nuhkide teadaanne, et phovilastest paganad olid rüüstanud Korsatevela lossi ning ristid ja ikoonid mõõkade ja kinžallide kaunistusteks ümber sulatanud.
Ta käskis ristikandjal koti avada ja palus, et Mamamze kutsuks poja.
Tšiaber tuli ja sosistas isale, et lõuna on valmis. Teenijate saatel astus tuppa väike Kata, käterätt õlal.
Longuspäi lähenes ta Melkhisedekile, suudles ta kätt, võttis ümmardajalt veekannu ja valas katoolikose kätele vett, seejärel valas ta vett ka piiskoppide kätele.
Pärast seda võttis katoolikos välja valatud ikooni ja ulatas selle alandlikult kummarduvale Mamamzele, öeldes:
«Kuningas kingib sulle selle ikooni.»
Mamamze langes katoolikose ette põlvili, suudles ta põlve ja kätt ning seejärel ikooni, surus ikooni teeseldud hardusega vastu rinda, tõstis kuju üles ja suudles seda veel kord. Siis pöördus katoolikos vaikides eemal seisva Tšiaberi poole.
Kui kuldsete kiharatega vägilane talle lähenes, tegi Melkhisedek ta näo ees ristimärgi, võttis kastikesest välja imettegeva risti, vaatas noormehe langetatud peale ja ütles selge häälega:
«Kuningate kuningas Giorgi, abhaaside, grusiinlaste, ranide ja lahhide valitseja, käsib sul, eristav Tšiaber,» – ta tõstis innustudes käe ja kordas kindlalt, kusjuures ta hääl hakkas värisema, – kuningate kuningas käsib sul lahti öelda saatanast, pöörduda tagasi ristiusku ja suudelda alandliku meelega seda imettegevat risti.»
Ta pani risti enda ees põlvitava noormehe huulte juurde.
Aupaklikult jälgisid juuresolijad seda stseeni, Bordohhan põlvitas nurgas ja nuuksus valjusti. Vanad ülikud olid püsti tõusnud ja kuulasid hardusega katoolikose kõnet, milles Melkhisedek käskis kõigil, kel Phovi mässuga midagi pistmist on, oma süü üles tunnistada, ja ähvardas neid karistusega imettegeva risti kaudu.
Üksinda pimedas nurgas seisis vimmatõmbunud Šavleg Tohhaisdze ja kiristas viha pärast oma teravaid kiskjahambaid.
Vastikusest värisedes andis Tšiaber ristile ja katoolikose paremale käele suud. Kui ta püsti tõusis, märkas Melkhisedek ta ilusates, taevakarva silmades varjatud raevu.
IX
Lõunalauas võtsid katoolikose paremal käel istet Išhani, Matskveri, Antši ja Mtbevi piiskopid, ta vasakul käel istusid Mamamze ise, Bordohhan ja Tšiaber.
Üleskääritud käistega teenindasid auvõõraid Šavleg Tohhaisdze ja kaksteist Aragvi ülikut.
Mamamze ulatas katoolikosele oma käega kord tuura, kord karpkala, kord lõhet – Melkhisedek ei söönud ka pärast paastu lõppu midagi muud kui kala.
Mamamze tõusis ja pakkus külalisele just pannilt tulnud hõrnaid. Tšiaber kummardus isa poole ja ütles sosinal:
«Vein on kibe, ma lähen ütlen, et teenijad paneksid lauale uue veini.» Ta väljus saalist. Mamamze ulatas külalise poole kandiku Aragvi hõrnastega ja kiitis kala:
«Mida kõrgemale hõrnas ujub, seda maitsvam ta on. Hõrnas hakkab varsti kudema, ja kui püha isa jääb Korsatevelasse pikemaks ajaks, siis teeks mulle suurt au, kui võiksin püha isa iga päev värske kalamarja ja hõrnastega kostitada.»
Äkki tegi Mamamze juttu imettegevast ristist:
«Ma olen kuulnud, et see rist on Klardžetis palju imetegusid korda saatnud. Räägitakse, et maavärisemise ajal oli Imerhevi kirik kokku varisenud ja see kastike ristiga ainus asi, mis altarist alles jäi?»
Katoolikos sõi hõrnaid ja kuulas Mamamzet vaikides. Kui Mamamze lõpetas, noogutas Melkhisedek ta sõnu kinnitades pead.
Õuevaimuliku käest oli Mamamze kuulnud ka lugu risti teistkordsest Mtshetasse tulekust. Kuid ta ei jätkanud seda teemat, vaid ütles Melkhisedekile peaaegu kõrva sisse:
«Minu äraoleku ajal on neetud phovilased siin rüüstamas käinud ja kirikud maha põletanud. Mu poeg Tšiaber ja kindluseülem Tohhaisdze läksid neile malevaga vastu ja pidasid maha raske lahingu, aga phovilased ei olnud üksi. Ülekaaluka vaenlase ees pidi Tšiaber taganema ja linnusest varju otsima. Siis panid paganad allika kinni ja vallutasid ka linnuse. Nad tegid siin suurt hävitustööd ja viisid meie ikoonid ja ristid ära.»
Melkhisedek hammustas hõrnal pea otsast, mugis kala oma hambutute igemetega, võttis väriseva käega suust kalaluu, asetas selle taldriku servale ja vaatas Mamamzele otsa:
«Kuningas Giorgile teatati kõigest sellest õigeaegselt. Aga sina olid siis haige ja ta ei tahtnud sind nende halbade uudistega häirida.»
Melkhisedek võttis jälle suure hõrna ja hammustas sellel pea otsast.
Mamamze silmakirjatses katoolikose ees, puistas valelikke vandeid kuninga elu ja Bagrat Kuropalati mälestuse nimel.
«Bagrat Kuropalat heitis minu kätel hinge, ta usaldas minu ja eristav Zviadi hoolde väikese Giorgi ja kogu Gruusia saatuse. Ma andsin talle vande ja olen seda vannet pidanud kuni tänase päevani. Mina ja minu naine Bordohhan palvetame ööd kui päevad. Meie kõik – mina, minu naine, poeg Tšiaber ja tütar Kata – oleme põrm sinu jalge