ette ja suudlesid katoolikose rüü palistust.
Esimese aastatuhande lõpul oodati kristlikes maades viimsetpäeva. Bütsants, Itaalia ja Prantsusmaa värisesid nagu haavalehed. Ephuthi nimel vandudes ähvardasid gruusia mungad rahvast maailma lõpuga.
Just sel päeval, kui Melkhisedek Korsatevelasse jõudis, hakkas Nokorna kloostris ette kuulutama eremiit Eudemon. Tema kinnitas, et viimnepäev ei tule enne, kui Gruusia katoolikos pole imettegevat risti Phovimaale viinud ja phove ära ristinud, siis aga langeb Issanda viha püha kiriku rüvetajate peale.
Pärast Tšiaberi surma oli Thalagva Kolonkelidze oma hingerahu kaotanud ja munk Eudemoni ennustused tundusid talle üsna tõepärased olevat. Ta ruttas Kvetarisse, et Melkhisedekit väärikalt vastu võtta. Katoolikose lähenemisel hakati lossikirikus lokulauda taguma.
Kolonkelidze ise sõitis koos oma kaaskonnaga Melkhisedekile tosina versta kaugusele vastu.
Pea paljastatud, põlvitasid tee ääres turvistes sõjamehed. Kolonkelidze oli endale patukahetsuse märgiks köie kaela sidunud, ta suudles katoolikose rüü serva ja ta kätt ning andis suud ka imettegeva risti kastile.
Nädal aega olid kõik Kolonkelidze kodakondsed kabuhirmus ringi jooksnud. Vapustatud Tšiaberi surmast, ootasid nad, et sama saatus tabab ka eristavi.
Öösiti ei maganud lossis keegi, vaimulikud palvetasid eristavi hinge eest, igal hommikul lõi Kolonkelidze risti ette ja tänas veel ühe kingitud päeva eest jumalat.
Kolonkelidze meelekohad ja habe läksid hirmuga halliks.
Ta otsis välja vanad palveraamatud, laskis endale iga päev psalme ette lugeda ja õppis neid pähe, kirikus pandi üles ikoonid ja kindlusetorni otsa viidi rist.
Melkhisedek taastas samal ajal kloostreid ja kirikuid ning pani tööle vaimulikke. Ristinud üle kahe tuhande rauga ja väikese lapse, pöördus ta Korsatevela linnusesse tagasi.
Thalagva Kolonkelidze sõitis Nokorna kloostrisse ja viis Nokorna ikoonile tänuohvri, et ta imettegeva risti karistusest oli pääsenud.
Phovid imestasid Kolonkelidze pääsemise üle. Eristav ise arvas, et teda oli aidanud kaela ümber seotud köis.
XIII
Bordohhan ja Mamamze riietusid roostekarva leinarüüsse ja läksid elama pimedasse muldonni. Kahe nädala pärast panid nad jalga mustavalgetriibulised sandaalid. Ööd kui päevad lamasid nad silmili paljal muldpõrandal, võtmata ivagi hamba alla.
Suurivaevu õnnestus Russudanil, Katal ja Savleg Tohhaisdzel neile heinu alla panna ja sundida neid veidi värsket juurvilja sööma.
Nelikümmend päeva järjest kogunesid igal õhtul enne päikeseloojakut linnuseõue sugulased ning läksid nuttes ja halades Tšiaberi kalmule.
Südamevalu ja risti kordasaadetud ime mõjul sai Mamamzest kristlane. Korsatevela lossis ja kirikutes pani ta ristid ja ikoonid üles.
Uuesti kohale määratud vaimulikud ja psalmilugejad pidasid iga päev leinajumalateenistusi. Ka Tšiaberi hauale pandi rist.
Tohhaisdze oli vihane, kuid ei julgenud murest murtud Mamamzega vaidlema hakata.
Lõpuks jõudis tagasi Melkhisedek ja tõi kaasa imettegeva risti, mille ta jättis Korsatevelasse.
Bordohhan ja Mamamze põlvitasid risti ees ja palusid, et rist päästaks Tšiaberi hinge. Kodakondsed, toatüdrukud ja toapoisid aga hoidsid ruumist, kus rist asus, hirmuga eemale.
Neljakümnendal päeval pärast Tšiaberi surma tulid tagasi itkejad. Jälle tapeti kolmkümmend lehma ja üle saja lamba. Linnuseõues süüdati lõkked. Tulel keedeti ja küpsetati lihakäntsakaid.
Naasis Šorena, nüüdki saatsid teda kaksteist itkejat ja Thalagva Kolonkelidze.
Suure kaaskonnaga tuli tagasi ka kuningas Giorgi. Kuninganna ja väeülem Zviad olid sõitnud Uplistsihhesse, seekord oli Giorgil kaasas kolm eristavi, lossivaimulik, teenrite ülem ja Antši piiskop katoolikose asemel – viimane oli pärast reisi haigestunud. Naise, kaheteistkümne poja ja kolmekümne itkeja saatel saabus Thakai.
Korsatevela lossi ja telkide vahel seisid kahes reas itkejad ja laulsid madala rinnahäälega kurba meloodiat. Nende üksluine, ärahirmutatud lambakarja määgimisega sarnanev hala täitis südamed õudusega. Küüntega nägu kriipides ja nuttes liikusid itkejate vahelt läbi leinajad.
Linnuseõues seisis kolm telki.
Esimeses telgis olid välja pandud Tšiaberi rõivad, ta kullast kiiver – Bütsantsi keisri kingitus, ta turvised, vibu, nooled, kilbid ja mõõk.
Teises telgis norutas leinavaibaga kaetud hobune. Ka hobune oli Tšiaberile kingitud Bütsantsis – osavõtu eest saratseenidega peetud lahingust.
Kolmandas telgis olid Tšiaberi hagijad, hurdad, pistrikud ja jahikullid.
Esimese telgi sissekäigu juures istus piinatud näoga Bordohhan. Tema kõrval nähti Thakai naist – Tšiaberi amme – ja kaunist Šorenat. Tšiaberi kihlatu oli oma pea Bordohhani rüppe pannud. Bordohhan itkes valjusti ja silitas hellalt Šorena heledaid kiharaid.
Kuningas Giorgi lähenes naistele ja Šorena tõstis pea. Ta imeline ilu vapustas Giorgit. Veel eales polnud ta näinud, et lein ja lihtne rüü tütarlast nii kaunistavad.
Giorgi suudles Bordohhani õlale ning avaldas kaastunnet ammele ja mõrsjale. Sel hetkel tabas kuningat tige pilk ja ta tundis, kuidas ta õhetama lõi.
Itkejate üksluine hala mõjus ängistavalt. Jälle kuulis kuningas pimeda Thakai kurtmist, ta ahastavat «vahvu messerbun’i».
Giorgi meel läks raskeks, ta pühkis pisarad ära ja astus telki, kus seisis kõrvu lingutades lahinguratsu. Hobune polnud veel paranenud haavadest, mis olid saadud tapluses saratseenidega.
Giorgi tahtis juba telgist väljuda, kuid siis talutasid itkejad ja pojad telki pimeda Thakai.
Vanem poeg viis rauga hobuse juurde. Thakai ajas oma hiiglasekäed laiali ja võttis hobusel kaelast kinni.
«Ei ole sul enam ratsanikku,» kaebles vanamees. «Ta läks pimeduseriiki ilma sinuta. Kuidas ta lõhestab pilkase öö ilma sinuta, kuidas ta viibutab mõõka ilma sinuta, kuidas ta sööstab vaenlaste sekka ilma sinuta! Nuta, oh, nuta, vaene hobu, sul ei ole enam peremeest, ei ole enam vägilast Tšiaberi.»
Ta heitis maha, võttis hobuse jalgade ümbert kinni ja suudles hobuse kapju. Seda pilti nähes väratas Giorgi ja läks kiiresti edasi järgmisse telki.
Nuuksudes järgnes kuningale küürus Mamamze. Giorgi silmitses Tšiaberi sõjariistu. Märgates Bütsantsi keisri kingitud kuldkiivrit, tundis ta, kuidas ta südames lõi lõkkele vana vaen ja kadedus, siis aga kuulis ta esimesest telgist jälle kaheteistkümne piimavenna nuuksumist ja vana Thakai südantlõhestavaid oigeid.
Taas nägi ta vaimus pimeda vanamehe kuju, kes nuttes oma kasvandiku hobuse jalgu embab, ja ta silmad niiskusid.
Mamamze seisis eemal. Ta oli kühmu vajunud, toetus kontpuust kepile, sarnanedes sel hetkel tõepoolest kerjusega. Kuningal hakkas temast kahju. Ta astus Mamamze juurde, pani talle käe õlale, kuid sõnu lohutuseks ei leidnud.
Kui Mamamze kuninga silmis pisaraid nägi, hakkasid ta õlad vappuma, ta kaelustas Giorgit nagu poega ja suudles teda silmile. Ta arvas, et Giorgi on unustanud oma vaenu Tšiaberi vastu.
Giorgi läks kolmandasse telki.
Vihaselt turritades istusid õrtel Tšiaberi pistrikud ja kullid. Ehmunud inimeste kisast, vingusid ja haukusid koerad. Ainult vana must hurt, Tšiaberi lemmikkoer, lebas teistest eemal, paotas veidi oma vettjooksvaid silmi ja ajas sabaga ükskõikselt põrnikaid eemale.
Kui Giorgi esimesest telgist möödus, peatus ta pilk uuesti Šorenal. Neiu lausa kiirgas endast ebamaist ilu, ta oli sel hetkel palju nägusam kui kolm aastat tagasi, mil Giorgi teda Mtshetas kirikupühal esimest korda oli näinud. Tookord oli tütarlaps kandnud phovi rõivaid ja ratsutanud amatsoonina rüütlite seas.
XIV
Mamamze