ja Tohhaisdze istusid kalmistul Tšiaberi hauaplaadil ja silmitsesid millegipärast hauapeatsis seisvat risti.
See polnud enam harilik kivist rist, mis Bordohhani käsul hauale oli pandud, vaid Klardžeti imettegev. Rist oli juured maa sisse ajanud ja kasvama läinud. Ta oli juba inimese kõrgune. Ümber puu oli keerdunud käerandmejämedune viinapuuväät. Viinapuuoks ajas võrseid.
Segaduses vaatas Mamamze ringi. Kes oli Tšiaberi hauale imettegeva risti toonud?
Viinapuuväät hakkas liigutama.
Ja äkki ei näinud ta enam ei viinapuuoksa ega võrseid.
Ta silme ees lookles koletu suur madu, kes ennast risti ümber põimis. Siug venitas oma keha nii pikaks, et ta kaheharaline keel pilvisesse taevasse ulatus.
Tohhaisdze haaras Tšiaberilt kingiks saadud mõõga ja lõi maol pea otsast.
Mao pea veeres maha, ajas lõuad pärani ja hakkas pilkavalt naerma.
Mamamze ärkas üles, tõusis asemelt ja läks aknapilu juurde. Koidukiir tungis pimedasse kambrisse. Haige Bordohhan vähkres heintel.
Mamamze kutsus Savleg Tohhaisdze, jutustas talle oma unenäo ja palus, et Tohhaisdze koos temaga Tšiaberi hauale tuleks.
Nad läksid üle õue.
Pimedas muldonnis veedetud kuud olid Mamamzet tublisti muutnud. Ta uhke habe ja juuksed olid pulstunud, nagu nõgine villakräsu oleks ta pead ja lõuga katnud. Kontpuust kepile toetudes komberdas ta vaevaliselt üle õue, Tohhaisdze pidi teda toetama.
Ränk mure rõhus eristavi rinda. Kalmistul valitses vaikus. Esivanemate hauad olid samblaga kattunud, ristid viltu vajunud, hauaplaatidel kasvasid ronitaimed. Nukralt langesid lehed.
Mamamze vaatas ringi, uskumata oma silmi, – värske kalm oli kadunud, ümberringi olid vaid eristavide ja nende naiste sammaldunud hauaplaadid.
Lõpuks leidis Mamamze siiski ka Tšiaberi haua üles ja lükkas sellelt kepiotsaga lehed ja risu ära. Järsku ta võpatas.
«Hauaplaat on varastatud!»
«Mina viisin selle ära,» tunnistas Tohhaisdze. Jahmunud Mamamze vahtis Tohhaisdzele otsa, talle tundus, et ta näeb öösist und edasi.
«Siia on toodud minu vanaisa hauakivi, Šavleg?»
«Jah, on küll.»
«Aga kus siis Tšiaberi hauaplaat on?»
«Ma peitsin selle ära, eristavide eristav.»
«Miks?»
«Pidasin seda vajalikuks, eristavide eristav.»
«Mis see tähendab, Šavleg?»
«Ei või teada, mida homne päev meile toob.»
«Mis sa sonid, mees?»
«Ettevaatus on tarkuse ema, eristavide eristav.»
«Räägi selgemini!»
«Rääkida oleks nii mõndagi, aga sellega on veel aega.»
«Jäta nüüd see keerutamine!»
«Giorgi ihkab verd, kas sa siis ei mõista. Kui ta elavaid kätte ei saa, siis ei halasta ta ka surnutele.»
Mamamzel läksid jalad nõrgaks. Ta istus oma vanaisa hauaplaadile, toetas pea kätele ja vaatas vaikides maha.
«Kas sul on meelest läinud, mis ta tegi siis, kui Hursi Abuleli saratseenide juurde jooksis? Hursi kindlus võeti ära, Giorgi käskis ta poegade jäänused maa seest välja kaevata ja lasi need sigade ja koerte ette visata.»
«Aga kuningas andis meile ju andeks, tuli Tšiaberi matustele ja käis teda neljakümnendal päeval pärast surma mälestamas.»
«Selleks olid tal omad põhjused.»
«Mis põhjused?»
«Ju siis miski teda siiapoole tõmbas.»
«Mis teda tõmbama pidi?»
«Šorena, Kolonkelidze tütar.»
«Kas Giorgi tõesti on niisugune silmakirjatseja? Ei, seda ma ei usu, Šavleg. Ma nägin ju ise, kuidas ta Tšiaberi taga nuttis.»
«Paljugi mis ta nuttis. Mõrtsukas jääb verest purju nagu joodik viinast ja eks siis ole pisaradki kerged tulema.»
«Mis jutt see on? Mõrtsukas?! Ega kuningas Giorgi Tšiaberi surmas süüdi ole. Teda karistas imettegev rist.»
«Imettegev rist! Ja sina usud seda muinasjuttu, eristavide eristav! Selle loba lasid lahti mungakuubedes nuhid. Kui see nii oleks, siis oleks karistus pidanud kõigepealt tabama Thalagva Kolonkelidzet – Phovi mässu algataja oli ju tema.»
Mamamze vaikis ja silmitses poja hauda.
«Ma ei saa ikka veel aru…?»
«Tšiaberi tapsid kuningas Giorgi ja väeülem Zviad! Võta teadmiseks, eristavide eristav.»
«Karda jumalat, Šavleg!»
«Mul on tõendeid.»
«Kus?»
«Vii mind imettegeva risti juurde, enne kui Bordohhan välja tuleb, ja sa näed, et ma ei valeta.»
Mamamze oli jahmunud. Mis kohutavat, ennekuulmatut kuritegu Šavleg paljastada tahtis?
Mamamze teadis, et Giorgi on julm valitseja, kuid ta ei suutnud siiski uskuda, et kuningas oleks Tšiaberi matustel teeselnud.
Giorgi oli kasvanud tema silma all. Ta oli jõhkra ja äkilise loomuga, kuid kõveraid teid ta ei kasutanud. Russudan ja Kata magasid alles, kui Mamamze ja Tohhaisdze läbi suure saali Tšiaberi tuppa läksid. Nad lukustasid enda järel ukse.
Mamamze oli Šavlegi üles kasvatanud ja hoidis teda nagu oma lihast last. Kui noormees kartmatult Klardžeti imettegeva risti juurde astus, ehmus eristav ja tahtis hõigata, kuid siis sai uudishimu hirmust võitu. Tohhaisdze avas kasti, võttis risti välja, nuusutas seda ja pani enda ette lauale.
«Astu lähemale, eristavide eristav, ja nuusuta.» Mamamze läks vaarudes laua juurde ja nuusutas risti.
«Kas tunned?» küsis Tohhaisdze.
«Haiseb tõepoolest. Aga mis seal imestada. Kes teab, mitmed tuhanded inimesed teda käes on hoidnud ja suudelnud. See võib olla inimese higi hais.»
«See rist on mürgitatud, eristavide eristav.»
«Sa oled hulluks läinud, Savleg.»
«See on tõsi, ma võin selle eest oma pea anda.»
«Ja sa arvad, et katoolikos Melkhisedek laskis Tšiaberil mürgitatud risti suudelda? Ma ei usu seda iialgi.»
«Vaevalt et Melkhisedek ise seda teadiski. Tema oli vaid pime tööriist kuninga ja väeülema käes.»
«Ei, sa eksid, Šavleg. Kolonkelidze andis ju samuti ristile suud, aga temaga ei juhtunud midagi?»
«Seda minagi mõtlesin, et kuidas tema ellu jäi. Ma käisin möödunud nädalal Kvetaris ja pärisin Thalagva käest järele. Tuleb välja, et Kolonkelidze suudles ainult kasti. Aga Tšiaber… Sa mäletad ju küll, kuidas Melkhisedek suures saalis meie kõigi silma all kasti lahti lasi teha, oma käega risti välja võttis ja selle Tšiaberi suu juurde pani.» Nagu ussist nõelatult hüppas Mamamze püsti.
«See kõlab täiesti usutavalt. Aga kuidas me seda kindlaks teeme?»
«Selleks pole tarkade abi vaja. Tšiaberi vana peni lahendab selle küsimuse kohe. Ta oli eluaeg Tšiaberile truu, nüüd on tal nagunii surm suu ääres, las osutab oma peremehele veel viimse teene.»
Tohhaisdze väljus.
Mamamzel hakkas üksinda hirm. Ta vaatas risti. Aastasadade vältel olid inimeste huuled seda hõõrunud, kohati oli värvgi maha tulnud.
Mamamze astus lähemale.
«Kui annaks õige ise talle suud,» mõtles ta. «Siis lõpeks see õudne unenägu, mida eluks nimetatakse.»
Kuid