Miidel, kes oli sel ajal MicroLink Süsteemide juht, palvetas, et see sealt alla ei prantsataks.
Ago Esken mäletab, kuidas MicroLinki majja toodi server, mille temperatuur ei tohtinud muutuda rohkem kui pool kraadi korraga. Õues oli ligi 30 külmakraadi ja välise vaatluse järgi jäi mulje, et server toodi kohale üsna lahtise autoga. Server kaalus metsikult ja maksis umbes sama palju. Läbi häda tõsteti ta Läti autost maha ja toimetati maja koridori. Et masin ei saaks temperatuurišokki, osteti suured rullid hõbepaberit ja mässiti ta fooliumi. Seal see server siis seisis paar päeva ja “harjus”, kuni viidi lõpuks kliendi juurde.
Kui Karel Kannel ise kliendiesindaja oli ja talle toodi esimesed Suni serverid, lasi ta need tassida kahe turvamehe saatel ühest pika koridori otsast teise. Aga sein oli küprokist. Turvamees komistas, server koos euroalusega kukkus läbi küprokseina ja jäi külje peale poolpüsti. Tehnika jäi terveks, ent sein lagunes totaalselt.
Ükskord viidi ühe kliendi kontorisse kaks pitsakarbi suurust, aga päris võimast serverit. Samal hetkel helistas tegevjuht Hanno Haamer: tooge kähku tagasi! Paari päeva pärast oli tolle firma pankrotimenetlus avalik.
Kord läks Indrek Jaaska koos MicroLink Süsteemide kolleegiga müüma ühele haiglale suurt tarkvaraarendust. Mehed juhatati koosolekuruumi ja nad kasutasid ooteaega ettevalmistusteks. “Aktiivsed, nagu olime, kargasime kohe tahvli juurde, kustutasime sealt kõik maha ja kirjutasime oma asjad asemele,” räägib Indrek. Siis astus saali haigla tegevjuht, vaatas tõsise näoga ja küsis, kuhu joonis jäi. Haigla inimesed olid tahvlile joonistanud oma apteegi- ja jaemüügistrateegia, mis oli neljatunnise ajurünnaku tulemus.
Microlinklased istusid, silmad suured: mis me nüüd tegime?! Tulime heade kavatsustega, tehing peaaegu sõlmitud…
“Müügitehing lõppes hävinguga. Meid visati välja!” meenutab Indrek.
Töökeskkonnas õpiti üsna kiiresti ka oma arvutit mitte ripakile jätma. Kui see oli juhtunud, leidsid kohe, et oled enda teadmata kellelegi armastuskirju saatnud või samasoolise kolleegi kohtamisele kutsunud. Harvad ei olnud juhused, kus said arvuti juurde naastes teada, et oled palunud kogu firma õhtuks enda juurde pidutsema.
Kõige efektsem lugu on meeles Ants Koelil. Olid ajad, mil osa MicroLinki oli endise Pöögelmanni tehase ruumides ja osa Sakalas. Ei mäletagi, kumb pool tordisõja välja kuulutas. Ants pani selga vana ülikonna, valge särgi ja lipsu ning mindigi teist osapoolt külastama. Kaasas olid spetsiaalsed “võitlustordid” – väikesed, aga ohtra vahukoorega.
“Koridoris sai natuke sõda peetud ja see oli vist meie laomees Toomas, kelle kutsusin duellile autode estakaadile. Seletasin talle pikalt duelli reegleid, mispeale Toomas kaotas valvsuse ja mul õnnestus talle tort otse näkku lüüa,” naerab Ants. Duell lõppes tagaajamise ja mölluga. Sellest ajast ongi pärit need jutud, kuidas koristaja, pisike naine, avastas, et peab torti ka laest koristama.
Leping Suniga
Meenutavad Ants Koel, Indrek Jaaska, Toomas Soome, Kaido Vainomaa ja Ago Esken
Sun Microsystems käis läbi kõik Eesti arvutifirmad ja kõik rääkisid talle, kuidas nemad Suni müüks. Külastati ka MicroLinki, mis oli sel ajal päris väike firma – süsteemiintegratsioonist polnud tegelikult kellelgi õrna aimu. MicroLink Süsteemide eestvedajaks oli siis Hanno Haamer.
Kunagi hiljem rääkis Raivo Kask, kes oli Suni Baltikumi pealik, kuidas Suni MicroLinki juures käimine toimus. MicroLinki Sakala tänava maja remont oli veel pooleli, keldri vahelage polnud. Seisti siis Suni esindajatega poollagunenud puumajas keldritrepi serval, näidati keldri asemel olevat mudaauku ning räägiti, et siia tuleb Suni kõrgtehnoloogia müügikontor ja siin hakkavad käima suured kliendid. See olevat jätnud Suni Rootsi juhile “kustumatu” mulje.
Mõni aeg hiljem, tollase arvutinäituse ajal, tuli siia Suni Põhjamaade pealik, üsna arrogantne soomlane. Pool tundi enne seda, kui näituse kohvikus pidi algama pressikonverents selle kohta, et MicroLinkist saab Suni distribuutor Eestis, läksid aga MicroLinki asutajad mehega raksu. Soomlane üritas peale suruda oma seisukohta. Rainer ütles, et tema arust ei ole nii, soomlane vastu, et on küll. Rainer teatas, et okei, mine siis minema. Soomlane jäi teda jahmunult vaatama – talle ei olnud kunagi keegi nõnda öelnud. Ta oli harjunud, et tema on see, kes tuleb ja valib distribuutori, tingimusel, et too teeb nii, nii ja nii.
Aga pressikonverents arvutinäituse kohvikus oli kokku kutsutud, see oli Eesti IT tippuudis ja kõik ajakirjanikud ootasid. Rainer kutsus siis Suni juhi nurga taha ja ütles: näe, ajakirjanikud ootavad! Ja soomlasel ei jäänud muud üle kui esineda teatega, nagu plaanitud. Nii pidi ta nõustuma nende tingimustega, mis MicroLink talle pakkus. Seega: leping Suniga tuli üle noatera, ent usutavasti selle võrra parem.
(Andres) Mägi ja Sunid.
Kuidas üks tütarlaps hääletas ennast bussi peale, mis tuli MicroLinki suvepäevadelt. Õige pea töötas ta MicroLinkis; – )
Piret Bergmann:
Aasta oli 2003 ning suur suvi lõõskas taevas ja maa peal. Saaremaal Kuressaare ringteel olid kaks tütarlast hääletamas, et koju, Tallinnasse pääseda. Tüdrukutel oli kokkulepe, et busse ei hääleta, sest raha pole.
Olles paarkümmend minutit tee ääres lobisenud ja tulutult kätega vehkinud, pidas just buss kinni.Niipea, kui uks lahti tehti, teavitas üks tütarlaps: “Meil raha pole!” Aga oh imet, bussijuht hoopis naeratas ja teatas, et nad raha ei tahagi, öelgu vaid, kuhu tütarlapsed teel on. Avastades, et sihtpunkt on sama, kobistasid hääletajad end rõõmsalt bussi peale ning kojusõit võis alata.
Üks neist kahest tütarlapsest olingi mina. Olime sõbrantsiga sattunud MicroLinki bussile, mis oma vahvaid töötajaid suvepäevadelt kodu poole sõidutas. Bussi peal istusid tolleaegne personalijuht Katre Pruul, kellele ma just sel samal nädalal oma CV olin saatnud, ning Ain Usberg, kellega ma umbes pooleteise kuu pärast üle laua istusin.
Karin Braun ja MicroLinki tööle hääletanu – Pirts.
Laenatud pintsakuga pakkumist viima
Andres Parts:
Kord pidime kokku panema pakkumise ja igaüks sai oma ülesande. Kell 8 õhtul vaatasin, kas kõigilt on meilid tulnud. Tundus, et olid. Istusin siis maha, et kirjutada pakkumine kokku. Võtsin ühe meili lahti. Tõesti, tegu oli pika ja põhjaliku meiliga. Ent see ei sisaldanud seda, kuidas me hooldust teeme, vaid peaasjalikult seda, kuidas me kõike seda teha ei saa, mis klient soovis. Istusin ja kirjutasin siis pakkumist hommikuni ning läksin otse ära viima. Laenasin veel kelleltki pintsaku. Igatahes õigel ajal jõudsin.
Gollumi juhtum
Meenutab Tarvo Jõeste
Tarvo tegi mingile riigiasutusele suuremat pakkumist. Nagu ikka, viimasel päeval ja ööl. Kuna MLSis oli failiserver nimega Gollum, kus kõik pakkumised ja muud jutud kirjas, ning sinna sai kaugelt remotely ligi, siis Tarvo väga ei muretsenud, kui õhtul pakkumine pooleli jäi ja ta kella 8–9 ajal koju läks, et seal jätkata. Pakkumise võttis mälupulgal kaasa – koduarvutis teeb.
Tegi siis Tarvo usinalt pakkumist pulgal oleva failiga, oli juba hiline kesköö või tiba peale. Korraga selgus, et vaja on Gollumist fail sikutada. Tõmbaski remote desktop’i püsti… ei midagi. Proovis Tarvo nii ja naa, ikka ei mingit connection’it. Aga fail oli hädavajalik. Nooh, tehtud-mõeldud, istus Tarvo autosse ja sõitis kontorisse, et see fail kätte saada. Aga kontoris ka Gollumist üldse ei pingi… täiesti tumm. Õnneks oli fail ka Tarvo desktop’il ja asi sai aetud.
Kell oli 4 paiku öösel. Mõtles Tarvo, et kui juba kontoris on, siis prindib pakkumise välja kah, et on hommikul lahedam. Ei olnud õnne, võrguprinterist ei tulnud mingit piuksu. Proovis Tarvo hea ja kurjaga, ei miskit. Nooh, jube jama! Aga Tarvol oli kodus ka printer. Sündis otsus, et tuleb see ära tuua, siis