depressiivse aju seisund” aktiveerub eriti suure tõenäosusega sunniviisilise alistumise olukordades, kui tunneme end lõksuaetuna. Õnnetu abielu, talumatu töökoht või elamine kohas, mida inimene vihkab, kuid kust ta mujale kolida ei saa, võib hõlpsasti tekitada tunde, et oleme nurka surutud ning väljapääsu ei ole. Sedalaadi tajutud lõksusolek on krooniline stressor. Vaatame kahte näidet.
• Kui David, kõrgelt tasustatud tegevjuht, pidi hakkama tööl üha rohkem ületunde tegema, hakkas ta oma tööd vihkama. Olukord halvenes veelgi, kui ametisse määrati uus, läbinisti kriitilise suhtumisega ülemus. Kuid Davidil oli maja peale võetud suur hüpoteek, ta oli harjunud üle keskmise elustiiliga ega suutnud mõeldagi, et peaks hankima madalamalt tasustatud töö. Olukorras, kus talle pidevalt survet avaldati ja teda kritiseeriti, tundis ta end lõksuaetuna.
• Cathy elas vaeses piirkonnas, kus töötuse määr oli kõrge. Abikaasa kohtles teda halvasti, tal endal oli väga väike sissetulek ning ta tundis end pere kahe lapse eest täielikult vastutavana. Cathy tundis, et ta on lõksu aetud, madalaks surutud ning igasugusest toetusest ilma jäetud.
Olen koos oma töökaaslastega depressiooniga kaasnevat lõksusoleku tunnet lähemalt uurinud ning me oleme leidnud, et seda kogevad paljud depressiivsed inimesed. Sageli seostub lõksusoleku tunne sooviga ära joosta või minema pääseda. Mõnikord ei suuda inimesed seda teha lihtsalt sellepärast, et neil pole piisavalt raha või pole kusagile minna, kuid nad võivad kohale jääda ka sellepärast, et tunnevad lahkumisele või teiste juurest ärakolimisele mõeldes süütunnet. Mõnikord on tegelikust äraminekust kasu, kuid teinekord vähendab põgenemissoovi oma elu üle suurema kontrolli saavutamine või tõhusam enesekehtestamine. On hea teada, et tugev ihk põgeneda tähendab, et „võitle või põgene” süsteem on aktiivne, ning see on osa stressisüsteemist. Seega, mida enam inimene soovib minema pääseda, seda suurema tõenäosusega viibib ta parajasti suures stressis. Ja muidugi, mida rohkem ta haudub oma lõksuaetuse mõtteid, seda suuremaks muutub stress ja sügavamaks depressioon.
Ülevaade
Niisiis on selge, et teatud olukorrad võivad inimeses käivitada teatud meeleseisundid. Põhjusi, miks me neid ideid selles raamatus koos sinuga käsitleme, on kaks. Esiteks, see aitab sul paremini mõista teatud ilminguid, mida sa depressioonis viibides koged. Depressiooni ei vallanda sugugi igasugune stress, vaid üksnes teatud liiki stress – see, mis on seotud (tajumuslikult või tegelikult) kaotuste ja lüüasaamistega, mis tekitavad inimestes sageli alaväärsuse, väärtusetuse ja lõksuaetuse tunde. Need tunduvad olevat stressi ja depressiooni vahelise seose kõige olulisemad aspektid. Teiseks, ja võib-olla on see kõige tähtsam – kui sa mõistad selle lähenemisviisi põhijooni, siis näed, et see, mis inimestega depressiooni korral toimub, on seotud potentsiaalsete sisemiste seisundite aktiveerumisega. Suhtudes depressiooni kui osasse endast, mis on teatud põhjustel valla pääsenud, saab inimene oma depressiooni paremini kontrollida. Depressioon on kõigest üks paljudest võimalikest meeleseisunditest – see pole üheski mõttes rohkem „päris” sina kui mis tahes teine meeleseisund, mis sind võib vallata.
On oluline rõhutada, et kuigi me võime depressiooni varjatud mehhanisme mõista ning näha, kuidas mõni neist mehhanismidest võis evolutsiooni kestel täita kohanemisvõimet soodustavaid funktsioone, ei tähenda see, nagu oleks depressioon kohanev ka tänapäeval. Sageli see pole seda. Miks võib depressioon kui fenomen olla mittekohanev? Esiteks ei saa evolutsioon minna tagasi inimkonna joonestuslaua juurde ja süsteeme ümber kavandada. Need peavad toimima koos kõigi juba olemasolevate komponentidega. Mõelgem näiteks enamikule loomadele, keda me teame. Kui paljudel neist on kaks kopsu, üks süda, lihased nelja jäseme liigutamiseks, kaks silma, mis paiknevad ühe nina ja ühe suu kohal, kaks kõrva pea välisküljel, vereringe, immuunsüsteem, seedeelundkond, mis võtab ühest otsast sisse toitu ja teisest otsast eritab jääke ja nii edasi? Inimesed ja paljud teised loomad põhinevad kõik ühel ja samal üldskeemil, millele on lisatud erinevusi ja mida on siin-seal modifitseeritud. Aju on kaasatud sellesse üldisesse süsteemi – need aju osad, mis töötlevad ähvardavat informatsiooni ja vallandavad stressihormoone on rottidel, ahvidel ja inimestel suhteliselt sarnased – ning kõikidel liikidel etendab võtmerolli ajuripats.
Kuigi elu on paljudele meie seast märksa kergemaks muutunud (vähem haigusi, näljahäda ja sõdu kui meie esiisadel), mõjutab meid praegu ka palju niisuguseid stresse ja pingeid, mida varasematel aegadel ei eksisteerinud ja mis võivad meie organismi üle koormata. Mõned teadusuurijad arvavad, et depressioonitaseme tõusu tänapäevastes ühiskondades võib osaliselt omistada meie ühiskonna neile aspektidele, mis koormavad üle inimese emotsionaalseid süsteeme, mis olid välja töötatud miljoneid aastaid tagasi valitsenud tunduvalt lihtsama elustiili tarbeks. Süüdlaste hulka võivad kuuluda ka ületöötamine ja üldiselt konkureeriv elustiil (sage ületundide tegemine, et säilitada töökoht, naiste konkureerimine ajakirjades ilmuvate, arvuti abil töödeldud modellipiltidega); eraldatud kogukondlikud süsteemid (kodused naised, kes peavad laste kasvatamisega üksi hakkama saama) ning ühiskonna suur kihistumine (vaesemad inimesed, kellel puudub juurdepääs teenustele ja hüvedele, mida saavad endale lubada rikkamad, kuid kes on meedia vahendusel täiesti teadlikud, et paljud elavad paremini). Ja kuigi abielu toimib paljude inimeste puhul üsna hästi, pole me loomult monogaamsed. Kui paarisuhe muutub halvaks, võime tunda end selles lõksus olevana.
Mõne viimase aasta jooksul on avaldatud mitmeid raamatuid, mis uurivad, kui probleemseks võivad muutuda meie sisemised vajadused (näiteks armastuse, seksi, staatuse ja tunnustuse, sõpruse, kuuluvustunde ja seltskonna järele) nüüdisaegses ühiskonnas, mis neid alati ei respekteeri. Üks selle vastukäivuse järeldus on see, et meie stressisüsteemid on muutunud liiga hõlpsasti vallanduvaks, need on tegelikku ähvarduse tasandit arvestades liiga intensiivsed ning püsivad aktiveerituna liiga pikka aega.
Vallandajad
Me soovime, et meie emotsioonid ja tunded vallanduksid siis, kui neid on vaja – kuid mitte muudel aegadel. Kui me pärast iga söömaaega oksendaksime, tunneksime ärevust iga kord kui juhtub midagi uut või satuksime raevu või depressiooni alati, kui asjad ei lähe meie tahtmist mööda – siis võiksime näha, et meie reaktsioonid vallanduvad liiga hõlpsasti. Sellisel juhul tuleks meil muutuda emotsioone ja tundeid vallandavate sündmuste suhtes vähem tundlikuks – see tähendab, suurendada oma vastupanuvõimet. Toiduallergia all kannatavad inimesed püüavad oma vastupanuvõimet suurendada mitmel moel, suurendades näiteks allergiat tekitava toiduaine osakaalu menüüs väikeste sammude kaupa. Sama põhimõte kehtib ka meie emotsioonide ja tunnete kohta. Mõnikord on meil vaja muuta oma emotsioone ja tundeid püsivamateks, õppides uusi toimetuleku viise ja püüdes negatiivseid tundeid vallandavaid asju teistmoodi tõlgendada. Kui probleemiks on ärevus, on võib-olla vajalik eksponeerida end ärevust tekitavatele asjaoludele vähehaaval, mitte püüda neid täielikult vältida, nii et aja jooksul ärevus enam nii kergesti ei teki. See raamat aitab avastada viise, kuidas halva meeleolu korral oma mõtlemismudeleid muutes toimida.
Intensiivsus
Mõnikord on meie reaktsioonid liiga intensiivsed. Liiga suur hirm (potentsiaalselt) sõbraliku sotsiaalse olukorra ees võib kaasa tuua ülemäärase häbelikkuse ja sotsiaalse ärevuse. Liiga palju süütunnet võib muuta enesekehtestamise raskeks. Liiga palju viha kahjustab armastavaid inimsuhteid. Seega on üks võtmeküsimusi elus see, kuidas oma emotsioone hallata. Kuigi evolutsioon on kujundanud meid evima paljusid emotsioone ja tundeid, ei tähenda see, et need kõik toimiksid igas olukorras kohanemisvõimeliselt. Ka siin saab asjade tõlgendamise ja suhtumise muutmine aidata vähendada teatud emotsioonide ja tunnete intensiivsust.
Kestus
Mõnikord võivad halb meeleolu või negatiivsed tunded kesta liiga kaua aega. Tõtt öelda on paljud meie negatiivsed emotsioonid ja kehalised kaitsereaktsioonid kujunenud lühiajaliseks, mitte pikaajaliseks kasutamiseks. Oletame näiteks, et sa sööd midagi riknenut ja saad toidumürgistuse. Ilmselt tabab sind kõhulahtisus ja oksendamine. Kuigi ebameeldiv, on see siiski suurepärane kaitse mürgiste ainete vastu, aidates