ja kõhulahtisus kestsid liiga kaua, organism jäi nõrgaks ega suutnud elutähtsaid funktsioone enam alal hoida. Niisiis peitub siin paradoks – evolutsioon on välja kujundanud organismi kaitsereaktsiooni, mis võib inimese hoopis tappa! Tõsiasi, et tervikuna teeb meie kaitsesüsteem rohkem head kui halba, ei tohiks lasta meil alahinnata selle potentsiaalset kahjulikkust.
Veel üks hea näide on stress. Varem rääkisime, et lühiajalised stressireaktsioonid on sageli kasulikud, kuid sarnaselt kõhulahtisusele ja oksendamisele võivad need teatud aja möödudes muutuda täiesti kasututeks. Tõepoolest, krooniline stress on kahjulik südamele, immuunsüsteemile ja meeleolule. Seega tuleb meil mõista üht võtmeideed, et evolutsioon ei ole kujundanud ühtegi täiuslikku süsteemi ega tee seda ka tulevikus. See tähendab, et meil tuleb mõelda negatiivseid tundeid ja halba meeleolu välja lülitavatele meetoditele, saades esmalt teadlikuks teguritest, mis nende teket soodustavad.
Taastumine
See peatükk on põgusalt puudutanud mitmeid teemasid, kuid ma loodan, et praeguseks oled sa juba mõistnud, et mõnel depressiooni aspektil (näiteks meie emotsioonidel) on minevikus olnud adaptiivne funktsioon. Kuid see ei tähenda, et kogu depressioon oleks adaptiivne. Kaugel sellest. Paljudel juhtudel, kui inimesed ei suuda neid rõhuva stressiga toime tulla, lukustub depressioon teatud laadi negatiivse tagasiside tsüklisse. Inimene kas ei suuda stressi tekitavast olukorrast eemalduda või muudab viis, kuidas ta endast ja oma olukorrast mõtleb, asjad tegelikult halvemaks, või toimivad korraga mõlemad fenomenid. Sellises seisundis inimestel võib hõlpsasti tekkida ülepinge. Kui nii juhtub, tuleb meil leida viis, kuidas anda oma stressisüsteemile (ja teistele süsteemidele) taastumisvõimalus. Üks võimalus on võtta antidepressante. Mõni inimene tunneb ravimite võtmise suhtes vastumeelsust, öeldes, et ravim loob nende ümber kaitsekilbi või muudab nad stressile vähem vastuvõtlikuks – nagu toimiks ravim teatud laadi barjäärina. Nad näevad seda negatiivsena, kuid ei peaks, sest niisugune tulemus võib olla just see, mida vaja. Kui sul on mao ülihappesus, võid võtta happesusevastast ravimit, et lasta seedesüsteemil rahuneda ja end ise ravida. Kui me sügavalt näppu lõikame, paneme haavale plaastri, et see saaks rahus paraneda. Me ei näpi haava pidevalt ega jäta seda bakterite sissetungi ees avatuks, me katame selle kinni ja kaitseme seda. Niisugune teguviis ei pane meid muretsema, sest me teame, et organismile tuleb anda veidi aega, et kahjustus saaks ise paraneda. Kui mind vaevasid rängad kõhuvalud ja ma haiglas uuringutel käisin, avastati mul kerge põletik. See tegi palju valu, kuid polnud kuigi tõsine. Võtsin veidi ravimeid, kuid mu sõbralik arst soovitas ka mitte liiga palju korraga ega liiga hilja õhtul süüa, mitte tarbida liigselt alkoholi ja mitte suitsetada. Teisisõnu, mul tuli kaitsta oma kõhtu ja oma elustiili veidi muuta.
Paljudel juhtudel on depressiooni põhimõtted täpselt samasugused. Ravimid võivad olla vajalikud, et stressisüsteemi kaitsta ja ergutada hea tuju kemikaalide tootmist, mille varud võivad olla organismist lõppenud. Kuid peale selle on palju asju, mida saab õppida tegema, et end tulevikus haiguse kordumise eest kaitsta. Üks neist asjadest on kehtestada parem kontroll selle üle, kuidas sa stressirohketest olukordadest mõtled, et vältida oma stressisüsteemide pahaaimamatut üleergutamist perspektiivitaju kaotamise ja üksnes lüüasaamistundele, ebaõnnestumisele ja alaväärsusele keskendumise tõttu. Muutes oma mõttemudeleid ja mõningaid põhilisi veendumusi, saab muuta ka depressiooni vallandajaid, vähendada selle intensiivsust ja leida viise sellest väljatulekuks, selle asemel et mõelda ja käituda viisil, mis hoiavad sind edasi depressioonis. Õppimine, kuidas seda oma mõttemudelite muutmise abil teha, ongi selle raamatu läbiv teema.
Teises ja kolmandas osas avastame me palju viise, mille abil saab püüda stressi ja depressiivseid mõtteid kontrolli alla võtta. Näiteks avastame me asjade üleskirjutamise väärtuse oma mõttekarusselli aeglustamisel, uurime mõne negatiivse mõttemudeli poolt ja vastu rääkivaid argumente ja näitame, kuidas leida negatiivsete mõtete asendamiseks positiivseid alternatiive. Kuid kindlasti rõhutan ma selles raamatus ka sisemise osavõtlikkuse väljakujundamise tähtsust. Põhjused on üsna lihtsad ja seostuvad sellega, kuidas meie aju toimib. Põhiliselt on aju loodud reageerima negatiivsetele signaalidele (näiteks kriitikale, tõrjumisele, ähvardustele või väärkohtlemisele) järjest suureneva stressiga ning (kui me ei suuda end kaitsta) hea tuju kemikaalide taseme langusega. Kui me aga saame signaale, et meid armastatakse, tahetakse, toetatakse, tunnustatakse ja hinnatakse, reageerib aju üldiselt stressihormoonide vähendamise ja hea tuju kemikaalide rohkenemisega. Isegi meie immuunsüsteem toimib toetavas ja lahkes keskkonnas paremini kui vaenulikus ja ebasõbralikus.
Niisiis, nagu me teises peatükis nägime, võivad meie mõtted toimida samamoodi. Kas mäletad, kuidas seksuaalfantaasiad ajuripatsist suguhormoone vallandavad? On lihtne mõista, et kui sa oled enda suhtes väga vaenulik ja kriitiline ning ütled endale halbu asju (ma pole piisavalt tubli, ma olen alaväärtuslik, ma olen kasutu), võib see mõjuda samamoodi nagu võimuka rünnak alistatule: see üksnes suurendab su stressi, muudab su enesetunde veelgi alistatumaks ja süvendab masendust. Sa võid selle kõigega nõus olla ja sellegipoolest negatiivsete, ennast ründavate mõtete meelevalda sattuda. Aga kujutle vaid, mis sinu ajus toimuks, kui õpiksid andma endale hoopis teistsuguseid signaale. Oletame, et sa hakkad oma depressiooni osavõtlikumalt suhtuma ja keskendud enda suhtes senisest mõistvamaks, andestavamaks ja toetavamaks muutumisele – eriti kui asjad ei lähe kõige paremini. See ei pruugi olla kerge, kuid oma ajule teistsuguseid signaalide edastades annad võimaluse vähendada stressihormoonide taset ning ergutada hea tuju kemikaalide tootmist – lihtsalt sellepärast, et aju on nii ehitatud. Kõige lihtsamalt öeldes: me võime õppida minimeerima negatiivset ja maksimeerima positiivset. See on tee tugeva psühholoogilise tervise ja heaolu juurde. Mõistagi ei lahenda see kõiki sinu probleeme, kuid kui mõistad, kuidas aju toimib ning missugused signaalid seal stressi vallandavad (näiteks enda ründamine, enda nägemine alaväärtusliku või kasutuna) ning neid vähendada (osavõtlikkus, enda toetamine), annab see sulle vähemalt sisemise arusaama, miks enese lahkemalt kohtlemine toob sulle tõenäoliselt bioloogilist kasu.
Olen püüdnud selles peatükis piiritleda keerulisi vastastikuseid toimeid, mis depressiooni tekkimise korral aset leiavad. Nüüd võime näha: kaugel sellest, et depressioon oleks nagu „meie süü”, tulenevad meie mõtteviisis ja emotsioonides toimuvad muutused osalt sellest, kuidas meie aju on ehitatud ja milliseks see evolutsiooni kestel kujunes. Kuid oleme ka rõhutanud, et palju sõltub sellest, kuidas me asjadest mõtleme – milliseid tähendusi me mõttes loome ja omistame. Järgmises peatükis uurime lähemalt depressiooni psühholoogilisi ja sotsiaalseid aspekte ning vaatame, kuidas need on seotud mõne teemaga, mida oleme kahes eelmises peatükis avastanud.
Põhipunktid
• Depressioon on oluline meeleseisund, mis seostub bioloogiliste protsessidega. Depressioonis inimese aju on teistsuguses füüsilises seisundis kui inimesel, kellel depressiooni ei ole.
• Mõnikord tuleneb depressioon millestki, mis on meis „sisse lülitatud”. Samamoodi, nagu armastatud inimese kaotuse korral võib meis sisse lülituda valulik leinaseisund, võib ka depressioon sisse lülituda probleemide tõttu, mis meile elus osaks saavad ja selle tõttu, millistena me neid probleeme näeme.
• Depressiooni teatud aspektid tunduvad olevat seotud aju nende struktuuridega, mis kujunesid välja palju aega tagasi (näiteks toimetulek armastatud inimese kaotusega ja/või toimetulek alistatuse ja/või lüüasaamisega).
• Seetõttu kaldub depressioon keskendama meie meeled teatud laadi mõtetele: ebaarmastusväärsus, alaväärsus, lüüasaamine või lõksusolek.
• Kui depressioon on juba alanud, võivad meie mõtted etendada jõulist rolli selles, kas depressiooniseisund jääb „sisse lülitatuks” või me saame selle tagasi oma kontrolli alla.
• Enese ründamine võib stressi süvendada, toetamine aga vähendab seda.
4.
Depressiooni põhjused. Lapsepõlv, psühholoogilised ja sotsiaalsed aspektid
Kui psühholoogid depressiooni uurivad, keskenduvad nad kahele põhivaldkonnale. Esimene on see, missuguse tähenduse me sündmustele