olen teistele üksnes koormaks.
• Minu jaoks on armastuse ja julgustuse vajamine haletsusväärne.
• Ma ei saa elus üksi hakkama.
• Ma olen ka edaspidi alati üksi.
• Julgustuse ja toetuse vajamine on lapsik.
• Vajadustega inimene on nõrk inimene.
• Vajadustega inimene on ahne inimene.
• Minu vajadused on ükskõik kelle jaoks kaugelt liiga suured.
Niisugused veendumused muudavad teiste inimesteni jõudmise raskeks. Nagu kujutleda võid, suurendavad need ka stressi ja muudavad teiste inimestega positiivsete suhete väljakujundamise üsna keerukaks. Sõpradele neist tunnetest rääkimine võib abiks olla, sest sel moel teeme me katset teise inimeseni jõuda ning oma vajadusi „omaks tunnistada”. Kahtlemata on oma vajaduste teadmine ning võime neid teistele väljendada inimese vaimse tervise seisukohalt oluline, eriti siis, kui me kutsume seda tehes esile teiste inimese toetavad signaalid.
Muidugi võivad meil olla veendumused ka teiste kohta. Põhijoontes katavad need kaks avarat valdkonda: teiste inimeste keeldumine või võimetus hoolida, ning vaatenurk, et meil on õigus saada hoolitsust, kuid teine ei tee seda piisavalt.
Veendumused, et teised inimesed ei ole kättesaadavad või vihastavad
• Teistel on liiga kiire, et endale minuga tüli teha.
• Neil pole tahtmist minust hoolida.
• Nad karistavad mind minu vajaduste eest.
• Nad ei mõista mind.
• Oma vajaduste tõttu meeldin ma neile vähem.
• Neil on endalgi piisavalt probleeme.
Veendumused, mis nõuavad, et teised peavad aitama, võivad põhjustada nende eemaldumist
• Teised peavad mulle andma, mida ma tahan ja millal ma tahan.
• Minu vajadused on tähtsamad kui teiste omad.
• Kui nad ei anna mulle, mida ma tahan, siis nad ei armasta mind.
• Teised on isekad, kui nad minu vajadusi ei rahulda.
Oma vajaduste väljendamine, teiste suhtes vastuvõtlik ja tundlik olemine ning teistega partnerluses koos toimimine võib olla raske töö. Just sellepärast pole paarisuhted ja muud tüüpi pikaajalised suhted alati lihtsad ning aeg-ajalt tekib vajadus pidada läbirääkimisi. Võid näha, et niisugused veendumused, nagu ülalpool kirjas, võivad heade inimsuhete väljakujundamisele jalgu jääda.
Alistumus ja eneseohverdus
Kui oleme enda vastu ausad, tuleb meil tunnistada, et mõnikord hoolime teistest eeskätt sellepärast, et see annab meile hea enesetunde. „Ma olen hea inimene, sest ma hoolin nii palju.” Nii kaua, kui me oleme ausad ning tunnistame, et me näitame teiste vastu hoolitsust üles selleks, et ennast hästi või veel paremini tunda, on kõik korras. Kuid kui me ennast petame, öeldes, et meie hoolitsus toimub üksnes teise inimese pärast ning sel pole ühtki teist tagamõtet, võime tunda end üsna reedetuna, kui teised meie hoolitsusele samaga ei vasta.
Mõnikord püüame me selleks, et endast hästi arvata, muutuda tohutult hoolivateks inimesteks ning leiame siis, et teiste vajadused matavad meid enda alla. Tegelikult oleme me nii toimides endale ise vitsad soola pannud. Sul võib olla meeleheitlik soov hoolitsuse koorma alt pageda, kuid kui sa harjumuslikult eneseohverduse poole kaldud, ei tõlgenda sa seda põgenemisiha signaalina teistele oma elamist veidi vaos hoida ja iseendale rohkem tähelepanu pöörata, vaid see muutub süütunde ja halva sisetunde allikaks. Sellise skeemi puhul toimivad järgmised põhiveendumused.
Veendumused teenijaks muutumisel
• Pean teistega alati rohkem arvestama kui endaga.
• Kui asetan enda vajadused teiste omadest ettepoole, tähendab see, et ma olen isekas inimene.
• Ma pean olema niisugune, nagu teine inimene mind soovib olevat.
• Eneseohverdus on hea, armastusväärne ja kena.
• Mul on vaja et mind vajatakse.
• Kui ma teistele palju annan, annavad nemadki mulle vastu.
Kui sa käitud nagu teenija, võivad teised hakatagi sind sellena kohtlema. Hoolimise-jagamise suhe on raske, kui sa pole iseenda vajaduste suhtes aus ja avatud. Meil kõigil on sotsiaalsed ja emotsionaalsed vajadused, sest me kõik oleme inimesed, kuid mõned meist käituvad täiskasvanutena kas ülemäära hädalistena või kujundavad välja tugeva veendumuse, et nende vajadusi pole võimalik rahuldada, ja/või et nad on teatud moel nõrgad või küündimatud, et neil niisugused vajadused üldse on.
Ärakasutamine ja usaldamatus
Me oleme sündides kaasa saanud tundlikkuse pettuse suhtes, sest pettasaamine mõjub ähvardusena. Mõtle näiteks, kui sageli inimesed vihastavad, sest on kusagil petta saanud. Leidmine, et su kallim pole sulle truu olnud või et su sõbrad on sind reetnud või et keegi pole pidanud sulle antud olulist lubadust – kõik need olukorrad kalduvad aktiveerima tugevaid negatiivseid tundeid.
Kuid kui me satume depressiooni, võime näha pettust ja reetlikkust peaaegu kõikjal, sest ähvardavas olukorras hakkab aju viivitamatult järeldusi tegema. Kui Jane pärast haiguslehel olemist tööle tagasi läks, küsisid kolleegid, kuidas ta end tunneb. Kuid Jane mõtles: „Nad küsivad seda ainult selleks, et nad saaksid ennast paremini tunda, mitte sellepärast, et nad minust tõeliselt hooliksid.” Teisisõnu mõtles Jane, et ta töökaaslased üritavad teda aktiivselt hämada ja petta. Depressioonis olles muutume me võimaluse suhtes, et teised üksnes teesklevad meie vastu kena olemist, äärmiselt tundlikuks, arvates, et tegelikult nad üksnes tüssavad meid. Ja kui me kohtame leebet laitust või inimesed meid ükskõik millisel põhjusel eiravad, võime sellest välja lugeda kõikvõimalikke kohutavaid tähendusi. See on nii sellepärast, et depressioonis olles oleme me häälestatud otsima ja leidma eri laadi sotsiaalseid ähvardusi. Meie põhiveendumused võivad viia meid nii kaugele, et need hirmud väljuvad kontrolli alt.
Veendumused ärakasutamise kohta
• Inimesed hoolivad tegelikult ainult iseendast.
• Kui inimesed on minu vastu kenad, siis üksnes sellepärast, et nad minult midagi tahavad.
• Inimesed käituvad lahkelt ja kenasti sellepärast, et see annab neile hea enesetunde või laseb neil hea välja paista.
• Inimesed kasutavad mind ära, kuni neil minust enam kasu pole.
• Kui teised mu nõrkused teada saavad, hakkavad nad mind ära kasutama.
Staatus
Nagu me viimases peatükis nägime, seostuvad mõned depressiooni aspektid meie sotsiaalse staatusega ümbritsevas maailmas. Kas me näeme end teistega võrdsena või neist madalamal asuvana? Kas me tunneme end petetute ja kaotajate või hoopis võitjatena? Kas me tunneme, et meil on „võim” oma suhteid inimestega teatud moel mõjutada, või hoopis, et teistel inimestel on meist rohkem võimu? Hiljutised uurimused on näidanud, et depressioonis inimesed tunnevad sageli, et teistel on väge ja võimu rohkem kui neil. Vaatame järgnevalt mõnda näidet meie staatuse kohta kehtivatest põhiveendumustest.
Veendumused alaväärtuslikkuse ja madala staatuse kohta
• Teistega võrreldes olen ma küündimatu, kasutu ja väärtusetu.
• Ma pole väärt, et minust hoolitaks.
• Teised on suutlikumad ja jõulisemad kui mina.
• Ma pole teiste jaoks piisavalt atraktiivne ega andekas, et nad tahaksid minuga suhelda.
• Mul puudub enesekindlus saada, mida ma tahan.
Kui